Tulbirevolutsioon

Allikas: Vikipeedia

Tulbirevolutsiooniks nimetatakse president Askar Akajevi ja tema valitsuse kukutamist Kõrgõzstanis 2005. aasta kevadel.

Tulbirevolutsioon ei olnud vägivallatu, hukkus vähemalt kolm inimest.

Tulbirevolutsioon järgnes 27. veebruaril ja 13. märtsil toimunud parlamendivalimistele. Nime andis sündmusele Akajev ise, hoiatades oma kõnes "värviliste" revolutsioonide korraldamise eest Kõrgõzstanis.

Üheks revolutsiooni peamiseks ajendiks sai rahva pahameel Akajevi lähisugulaste rolli üle riigi poliitikas ja majanduses. 2005. aasta parlamendivalimistel juhtis Akajevi tütar Bermet presidendimeelset parteid Alga, Kõrgõzstan! ja püüdis end väidetavalt sisse seada Kõrgõzstani poliitika halli kardinali rollis, sellal kui tema abikaasa Adil Tojgonbajev ja vend Ajdar valitsesid mitut riigi tulutoovat ettevõtet.[1]

Bermet ja Ajdar osalesid kandidaatidena revolutsioonieelsetel valimistel, põhjustades spekulatsioone, et nõnda valmistutakse dünastiliseks võimuvahetuseks. Bermet Akajeva valiti parlamenti ringkonnast, kus soovis kandideerida juhtiv opositsioonitegelane Roza Otunbajeva. Otunbajeva kandidatuuri valimiskomisjon tühistas, põhjendades seda asjaoluga, et Otunbajeva ei vasta nõudmisele, mille kohaselt kandidaat peab olema elanud viimased viis aastat Kõrgõzstanis. Otunbajeva oli nimelt aastaid esindanud Kõrgõzstani tähtsatel diplomaatilistel ametipostidel.

75-liikmelise Džogorku Kengeši valimistel sai opositsioon üksnes 6 kohta. Rahvusvahelised vaatlejad teatasid, et valimised ei vastanud rahvusvahelistele demokraatia standarditele[2]. Ošis ja Džalalabatis puhkesid protestid valimistulemuste võltsimise vastu. Kurmanbek Bakijevi, Roza Otunbajeva ja Ömürbek Tekebajevi juhitud ühinenud opositsioon korraldas massimeeleavaldusi Biškekis.[3]

Tulbirevolutsioonis oli võtmeroll Kurmanbek Bakijevil, kes oli Akajevi ajal küll peaminister, aga ühines opositsiooniga.[2]

Meeleavaldused puhkesid riigis juba veebruari lõpus ja said hiljem üsna tavalisteks. 24. märtsil kogunes pealinna Biškeki keskväljakule 7 tuhat inimest. Näha oli Akajevi tagasiastumist nõudvaid plakateid ja rahvas skandeeris "Kel-kel!", mis kirgiisi keeles tähendab "Mine-mine!".[2]

Esialgu kulges meeleavaldus rahumeelselt, aga siis ilmusid kaigaste ja isetehtud kilpidega relvastatud erariides inimesed, kes püüdsid demonstrante valitsushoone esiselt väljakult ära ajada ja hakkasid rahva hulka kive loopima. Rahvas vastas samaga ning presidendi pooldajate ja vastaste vahel puhkesid kähmlused. Miitingut valvanud miilitsad tulistasid paukpadrunitega, aga see mitte ei vaigistanud, vaid ärritas rahvast. Meeleavaldajad jooksid valitsushoonele tormi ja vallutasid selle. Hoonet valvanud sõdurid ei osutanud neile vastupanu ja lahkusid.[2]

Meeleavaldajad rüüstasid valitsushoone, loopisid akendest välja arvuteid, mööblit ja dokumente ning andsid mõnele ametnikule peksa.[2]

President Akajev oli tund aega varem valitsushoonest lahkunud. Esialgsetel andmetel läks ta kohtuma Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupidamise esindajaga, kuid tegelikult põgenes ta riigist. 26. märtsil teatas uudisteagentuur Interfax, et Akajev on saabunud Venemaale, ja nimetas teda juba kukutatud presidendiks.[2]

Askar Askajev pages revolutsiooni eest esmalt Kasahstani ja seejärel Venemaale ning kirjutas oma tagasiastumisavaldusele alla 4. aprillil Kõrgõzstani saatkonnas Moskvas. Videopöördumises rahvale sõnas ta: «Sel moel hoidsin ma ära kodusõja, ei lasknud kaasmaalastel käsi verega määrida ja riigil laguneda. Muidu poleks mulle andestatud.»[2]. Ta pidas ülestõusu peamiseks põhjuseks rahva vaesust, kuid kinnitas, et lahkub puhta südametunnistusega[2].

Vanglast vabastati kunagine asepresident ja julgeolekuteenistuse ülem Feliks Kulov, kes 2002 oli süüdistusega ametiseisundi kuritarvitamises 9 aastaks vanglasse mõistetud. Kohus vabastas ta kõigist süüdistustest.[2]

Kõrgõzstani ajutiseks juhiks nimetasid revolutsionäärid Kurmanbek Bakijevi. Hoolimata rikkumistest valimistel tunnistas uus juht parlamendi volitusi. Vastuteenena tunnustas parlament Bakijevit riigi ajutise liidrina. Bakijev nimetas Otunbajeva välisministriks ja Kulovi algul julgeolekujuhiks, seejärel peaministriks. Tekebajevist sai Džogorku Kengeši esimees.[3]

Juulis toimunud presidendivalimistel saavutas võidu Bakijev, kogudes 89% häältest. Tema võit sai selgeks siis, kui ta sõlmis oma ainsa tõsiseltvõetava konkurendi Kuloviga kokkuleppe, et Bakijevi võidu korral saab Kulovist peaminister.[2]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]