Tulbirevolutsioon
Tulbirevolutsiooniks nimetatakse president Askar Akajevi ja tema valitsuse kukutamist Kõrgõzstanis 2005. aasta kevadel.
Tulbirevolutsioon järgnes 27. veebruaril ja 13. märtsil toimunud parlamendivalimistele. Nime andis sündmusele Akajev ise, hoiatades oma kõnes "värviliste" revolutsioonide korraldamise eest Kõrgõzstanis.
Tulbirevolutsioon ei olnud vägivallatu, hukkus vähemalt kolm inimest.
Üheks revolutsiooni peamiseks ajendiks sai rahva pahameel Akajevi lähisugulaste rolli üle riigi poliitikas ja majanduses. 2005. aasta parlamendivalimistel juhtis Akajevi tütar Bermet presidendimeelset parteid Alga, Kõrgõzstan! ja püüdis end väidetavasti sisse seada Kõrgõzstani poliitika halli kardinali rollis, sellal kui tema abikaasa Adil Tojgonbajev ning vend Ajdar valitsesid mitmeid riigi tulutoovamaid ettevõtted.[1]
Nii Bermet kui ka Ajdar osalesid kandidaatidena revolutsioonieelsetel valimistel, põhjustades spekulatsioone, et nõnda valmistutakse dünastiliseks võimuvahetuseks. Bermet Akajeva valiti parlamenti ringkonnast, kus soovis kandideerida juhtiv opositsioonitegelane Roza Otunbajeva. Otunbajeva kandidatuuri valimiskomisjon tühistas, põhjendades seda asjaoluga, et Otunbajeva ei vasta nõudmisele, mille kohaselt kandidaat peab olema elanud viimased viis aastat Kõrgõzstanis. Otunbajeva oli nimelt aastaid esindanud Kõrgõzstani tähtsatel diplomaatilistel ametipostidel.
75-liikmelisse Džogorku Kengeši valimistel sai opositsioon üksnes kuus kohta. Rahvusvahelised vaatlejad teatasid, et valimised ei vastanud rahvusvahelistele demokraatia standarditele. Ošis ja Džalalabatis puhkesid protestid valimistulemuste võltsimise vastu. Kurmanbek Bakijevi, Roza Otunbajeva ja Ömürbek Tekebajevi juhitud ühinenud opositsioon korraldas massimeeleavaldusi Biškekis.[2]
Askar Askajev pages revolutsiooni eest esmalt Kasahstani ja seejärel Venemaale ning kirjutas oma tagasiastumisavaldusele alla 4. aprillil Kõrgõzstani saatkonnas Moskvas.
Kõrgõzstani ajutiseks juhiks nimetasid revolutsioonäärid Kurmanbek Bakijevi. Hoolimata rikkumistest valimistel tunnistas uus juht parlamendi volitusi. Vastuteenena tunnustas parlament Bakijevit riigi ajutise liidrina. Bakijev nimetas Otunbajeva välisministriks ja Feliks Kulovi algul julgeolekujuhiks, seejärel peaministriks. Tekebajevist sai Džogorku Kengeši esimees.[2]
Juulis toimunud presidendivalimistel saavutas võidu Kurmanbek Bakijev.
