Kurmanbek Bakijev

Allikas: Vikipeedia
Kurmanbek Bakijev (2009)

Kurmanbek Bakijev (kirgiisi keeles Курманбек Бакиев; sündinud 1. augustil 1949 Masadanis Džalalabati oblastis) on Kõrgõzstani poliitik, president aastatel 20052010. Ta tuli võimule pärast Tulbirevolutsiooni ja president Askar Akajevi kukutamist 2005. Ta valiti 23. juulil 2009 toimunud presidendivalimistel tagasi teiseks ametiajaks.

Nõukogude ajal oli Bakijev vabrikudirektor ja tegeles parteitööga.

1995. aastal määrati Bakijev Džalalabati oblasti juhiks. 1997–2000 oli ta Tšüj oblasti juht.

21. detsembrist 2000 kuni 22. maini 2002 oli ta Kõrgõzstani peaminister. Sellest ametist taandus ta pärast seda, kui mässupolitsei tappis Aksõs viis Askar Akajevi vastu protestinud meeleavaldajat, parlamendi liikmeks.

2004. aasta novembris asus Bakijev opositsioonilise Kõrgõzstani Rahvaliikumise etteotsa. 2005. aasta veebruaris toimunud parlamendivalimistel Bakijev valituks ei osutunud.

Pärast Akajevi kukutanud Tulbirevolutsiooni tegutses Bakijev märtsist juunini peaministri kohusetäitjana ja valiti juulis riigi presidendiks. Ta sai valimistel 89% häältest. Tema võitu valimistel peeti kindlaks sellest ajast peale, mil ta sõlmis oma kõige tõsisema konkurendi Feliks Kuloviga kokkuleppe, et tema võidu korral saab Kulov peaministriks. [1] Ametisse vannutati Bakijev augustis.[2]

Bakijev oli Kõrgõzstani võimupartei Ak Džol algataja. Ise ta presidendina sellesse kuuluda ei saanud.

President[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kurmanbek Bakijev (2006)
Kurmanbek Bakijev (2009)

Presidendikandidaadina lubas Bakijev teha lõpu Akajevi ajastut iseloomustanud korruptsioonile ja pealetungivale autoritaarsusele. Tema enda tegevust presidendina kritiseeriti muuhulgas selle eest, et ta edutas kõrgetele ametikohtadele oma rohkeid sugulasi. Tema vend Džanõbek (Džanõš) Bakijev oli Riikliku Julgeolekuteenistuse juht, keda oponendid kahtlustasid Bakijevi režiimi vastaste mõrvade ja mõrvakatsete organiseerimises. Nii Lääne ametnikud kui Venemaa Riigiduuma liikmete andmetel kontrollis Džanõš Bakijev ka riigi lõunaosa narkokaubandust.[3] Kurbanbek Bakijevi poeg Maksim Bakijev oli 2009. aasta sügisest alates riigi rahavooge kontrollinud Kõrgõzstani Arengu-, Investeerimise ja Innovatsiooni Keskagentuuri juht[4].

2006. aastal tekkisid Bakijevil vastuolud parlamendi ja parlamendi esimehe Ömürbek Tekebajevi (lahkus ametist veebruaris) ja peaminister Feliks Kuloviga (astus tagasi detsembris). Sügisel nõudsid meeleavaldused Tulbirevolutsiooni käigus lubatud presidendivõimu piiramist. 9. novembril vastu võetud konstitutsiooniparandused piirasid pisut presidendi volitusi, kuid 15. jaanuaril vastu võetud parandused laiendasid presidendi võimu.[5]

Septembris tunnistas konstitutsioonikohus mõlemad viimased põhiseadusparandused tühiseks. Oktoobris viidi sisse uued parandused, mis suurendasid Bakijevi võimu ja kehtestasid proportsionaalse parlamendivalimiste korra.[5]

2007. aasta oktoobris kiitis referendum ametlikel andmetel põhiseaduse muudatused heaks ja järgmisel päeval saatis Bakijev parlamendi laiali.

Detsembris peetud valimistel võitis kõik kohad sügisel loodud Bakijevi-meelne partei Ak-Džol 71 kohta 90-st. Valimistel teiseks tulnud Ata Meken ei saanud ühtegi kohta, sest ei ületanud igas piirkonnas regionaalset valimiskünnist.[5] Rahvusvahelised vaatlejad süüdistasid keskvalimiskomisjoni tulemuste võltsimises.

2009. aasta juulis võitis Bakijev presidendivalimised 76 protsendiga häältest. Opositsioon süüdistas teda tulemuste võltsimises.[5]

Ameerika Ühendriigid hoidusid Bakijevi kritiseerimisest, et säilitada õigus kasutada Afganistani kampaania jaoks olulist Manasi lennuväebaasi. Venemaa omakorda oli huvitatud oma mõju suurendamisest Kõrgõzstanis ja Manasi baasi sulgemisest. 2009. aasta algul sõlmis president Bakijev Moskvas kokkulepped, mille kohaselt Venemaa pidi Kõrgõzstanile andma ulatuslikku finantsabi, ameeriklaste õhuväebaas pidi aga suletama. Järgnenud läbirääkimiste käigus saavutas USA õiguse baasi kasutamist kõrgema tasu eest jätkata. Väidetavasti valmistas Venemaa juhtidele meelehärmi ka see, et Venemaa poolt Kõrgõzstanile eraldatud rahasummasid tarvitati Maksim Bakijevi juhtimisel isikliku tulu teenimiseks. Samuti seostati Maksim Bakijevit tulusa kütuseäriga Manasi baasi varustamiseks.

Venemaa rahulolematuse tulemuseks oli moraalne tugi Bakijevi siseriiklikele oponentidele.

Kukutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

2010. aasta märtsis ajendasid sise- ja välispressis, eriti venekeelses meedias avaldatud süüdistavad lood Bakijevit blokeerima ligipääsu olulistele uudiskanalitele internetis ning sulgema kohalikke ajalehti. Protestisid nii rahvusvahelised organisatsioonid kui Venemaa saatkond. 1. aprillil tõstis Venemaa Kõrgõzstani eksporditavate nafatoodete hindu ja piiras pangatehinguid Kõrgõzstaniga. Usbekistan ja Kasahstan karmistasid piirikontrolli. Kõik see õhutas niigi rahulolematuid meeleolusid Kõrgõzstani elanike seas.[6]

7. aprillil puhkesid Talasis presidendivastased rahutused. Järgmisel päeval levisid need ka pealinna Biškekki ja teistesse riigi põhjaosa linnadesse. Ülestõus pöördus veriseks ja Bakijev põgenes riigi lõunaossa. 8. aprillil teatas ta, et tal ei ole enam tegeliku võimu, kuid keeldus tagasi astumast.

Bakijevi tagasiastumiskiri

15. aprillil toimetati Bakijev Kasahstani ja ta allkirjastas 16. aprilliga dateeritud, ajutist valitsust süüdistava tagasiastumisavalduse.[7] Bakijevi lahkumine saavutati Kasahstani välisministeeriumi teatel "Kasahstani presidendi Nursultan Nazarbajevi, USA presidendi Barack Obama ja Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi ühiste pingutuste, samuti OSCE, ÜRO ja Euroopa Liidu aktiivse vahendustegevuse tulemusel".[8]

„Kõrgõzstani Vabariigi presidendi Kurmanbek Salijevitš Bakijevi

avaldus.
Lugupeetud kaasmaalased!
7. aprillil 2010 toimus Kõrgõzstani Vabariigis riigipööre. Riigivõimu relvastatud haaramise käigus valati lihtsate, mitte milleski süüdi olevate kodanike verd, riiklikule omandile ja kodanike eraomandile põhjustati tohutut materiaalset kahju, riigi varale tekitati tohutut kahju. Kogu vastutus lasub ajutise valitsuse liikmetel, kes kasutasid seda võimu haaramiseks. Mõistan ka oma vastutust toimunud sündmuste eest. Avaldan sügavat kaastunnet kõigile hukkunute omastele ja lähedastele.
Nendel kirgiisi rahva jaoks traagilistel päevadel, tunnetades oma vastutust kirgiisi rahva tuleviku eest, riigi terviklikkuse, Kõrgõzstani riikluse säilitamise eest, vastavalt Kõrgõzstani Vabariigi Põhiseaduse artiklile 50 lähen ma erru.
allkiri / Bakijev /
16. aprill 2010“

20. aprillil selgus, et Bakijev viibib Valgevenes. 23. aprillil teatas ta, et ei püüa Kõrgõzstani naasta, kuid tagasiastumisavaldus, mille ta tegi Venemaa juhtkonna surve all, ei kehti enam, sest ajutine valitsus ei ole pidanud kinni lubadusest tagada tema pere turvalisus.[9] [10]

Seadus annab Bakijevile endise presidendina immuniteedi: teda ei saa presidendina toime pandud tegude eest kohtulikule vastutusele võtta. Immuniteet näib laienevat tema pereliikmetele.[11] Sellest hoolimata soovib ajutine valitsus Bakijevi sugulaste üle kohut mõista ja on teatanud ka Bakijevilt immuniteedi äravõtmisest.[12]

27. aprillil teatas ajutine valitsus, et Bakijev on ametist vabastatud ja kavas on esitada tema väljaandmistaotlus. [10]

2011. aasta augustis mõistis Kõrgõzstani Sõjaväekohus president Bakijevi venna Ahmati süüdi massiliste korratuste organiseerimises, rahvustevahelise vaenu õhutamises, illegaalse relvaformeeringu moodustamises, väljapressiomises, tulirelvade illegaalses hankimises ja valdamises ja maavalduste omavolilises hõivamises. Teda karistati seitsmeaastase vabadusekaotusega range režiimiga koloonias.[13]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bakijev valdab kirgiisi, vene ja usbeki keelt.[14]

Tema ametlik abikaasa Tatjana on venelanna. Bakijevil on temaga kaks poega, Marat ja Maksim.

Marat oli Kõrgõzstani suursaadik Saksamaal.[15]

Väidetavasti on Bakijevil lisaks ametlikule kaks mitteametlikku naist, kellest vähemalt ühega on tal lapsed. Pagendusse Valgevenesse olevat ta kaasa võtnud 9-aastase tütre ja 5-aastase poja. Ajutise valitsuse esindaja sõnul võttis ta Valgevenesse kaasa oma kolmanda, mitteametliku abikaasa.[16]

Bakijevi polügaamia sai kriitikute märklauaks, kui Kõrgõzstani karistusseadustikust püüti kaotada mitmenaisepidamise eest ette nähtud karistusi.[17]

Eelnev:
Amangeldõ Muralijev
Kõrgõzstani peaminister
20002002
Järgnev:
Nikolai Tanajev
Eelnev:
Nikolai Tanajev
Kõrgõzstani peaminister
2005
Järgnev:
Feliks Kulov
Eelnev:
Askar Akajev
Kõrgõzstani president
20052010
Järgnev:
Roza Otunbajeva

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 242
  2. http://news.bbc.co.uk/2/hi/asia-pacific/4150084.stm
  3. http://www.crisisgroup.org/~/media/Files/asia/central-asia/kyrgyzstan/193%20The%20Pogroms%20in%20Kyrgyzstan.ashx
  4. Кыргызстан: Против сына экс-президента Максима Бакиева возбуждено уголовное дело, Фергана.Ру, 16.04.2010
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 http://www.k-ic.org/images/stories/kic_report_english_final.pdf
  6. Before Kyrgyz Uprising, Dose of Russian Soft Power, The New York Times, 18.04.2010.
  7. «Дело Бакиевых» - трагедия одной семьи и одной страны, Фергана.Ру, 16.04.2010.
  8. Кыргызстан: Курманбек Бакиев подал в отставку и покинул страну при содействии международных посредников, Фергана.Ру, 15.04.2010
  9. Kyrgyzstan: A Promise to Stay Away, The New York Times, 23.04.2010
  10. 10,0 10,1 Кыргызстан: Азимбек Бекназаров заявляет об отрешении К.Бакиева от должности и его скорой экстрадиции в Бишкек, Фергана.Ру, 27.04.2010.
  11. http://www.medialaw.ru/exussrlaw/l/kg/gar-prez.htm Закон Кыргызской Республики 'О гарантиях деятельности Президента Кыргызской Республики'
  12. Bakijevilt võeti puutumatus, poeg põgenes Lätti, www.delfi.ee, 13.04.2010.
  13. http://www.fergananews.com/news.php?id=17112
  14. Курманбек Салиевич Бакиев. Биографическая справка, РИА НОВОСТИ, 24.07.2009.
  15. http://www.centrasia.ru/newsA.php?st=1291847160
  16. With which wife has Bakiyev arrived to Minsk?, Charter'97, 21.04.2010.
  17. Многоженец Бакиев: История вопроса, Фергана.Ру, 29.04.2010.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]