Arutelu:Harilik humal
Miks liigi juures kirjutasid välja mõlemad, parem oleks kindlasti H. lupulus või siis lupulus ? --Dj Capricorn 22. veebruar 2008, kell 16:37 (UTC)
- See oli Andrese parandus, tegin nii nagu tavaliselt kasutatakse. Arvatavasti parandades humal (perekond), muutis ka ladinakeelset nime.--Tiuks 22. veebruar 2008, kell 21:11 (UTC)
- Komme kasutada perekonnanime lühendit on taksoboksidesse hiljuti tulnud. Olen selle vastu. Tuleks kirjutada lihtsalt lupulus ilma eestikeelse nimeta (binaarne nimi on niikuinii järgmisel real). Kui juba eestikeelne nimi oli, siis ma kirjtasin ka ladinakeelse nime välja. Andres 23. veebruar 2008, kell 05:57 (UTC)
- Minu meelest võiks selle rea üldse välja jätta, sest see dubleerib järgmist rida. Andres 23. veebruar 2008, kell 06:00 (UTC)
Miks me peame tegema rea, kus korratakse liiginime, kusjuures ladinakeelset nime lühendatult? Andres 23. veebruar 2008, kell 10:34 (UTC)
- Nii on inglise vikis. Binaarne nimetus on kahe nimega ja seal ei ole vist sobiv tõlkida. Kirjanduses olen näinud lühendatud nime ka.--Tiuks 23. veebruar 2008, kell 10:37 (UTC)
- Kindlasti on korrektne kui liigi nimena kasutada ladinakeelset lupulus; eesolevava H. lupulus'e kohta ei oska öelda, arvan, et see on kuidagi nagu paremini haaratavam --Dj Capricorn 23. veebruar 2008, kell 11:01 (UTC)
- Erialakirjanduses kasutatakse lühendatud nimesid küll (kas ma pean seda tõestama?), ja seda tuleks minu meelest artiklis Binaarne nimetus ka selgitada, sest lugeja peaks kuskilt selle kohta teada saama. Arvan aga, et selguse huvides oleks Vikipeedias parem lühendatud nimesid vältida.
- lupulus ei ole õigupoolest liigi nimi, vaid ainult osa sellest. Sellepärast ma leian, et see rida on üleliigne. Andres 23. veebruar 2008, kell 17:51 (UTC)
Lupus tähendab harilik, sest humulus on humal. Lühendatud nimes on perekonnanime esitäht ainult ja sellel real on sobiv see tõlkida. --Tiuks 24. veebruar 2008, kell 03:03 (UTC)
- Lupulus on 'hundike', mitte 'harilik'. Andres 24. veebruar 2008, kell 03:08 (UTC)
- Eestikeelne nimi on ju nii tabeli alguses kui ka artiklipealkirjas kui teksti alguses. Andres 24. veebruar 2008, kell 03:09 (UTC)
- Minule meeldib liiginime juures eestikeelset nime lugeda, mitte otsida ülevalt poolt, et kindel olla kas oli see. Jääb siis nii nagu Laama (loom).--Tiuks 24. veebruar 2008, kell 03:15 (UTC)
- Sellise variandi vastu mul pole midagi. Andres 24. veebruar 2008, kell 03:42 (UTC)
- lupulus peaks olema jah liigiepiteet. No jah, enamikus vikides ju korratakse binaarset nime,aga kui eestikeelne nimi ära jätta, siis ma poleks vastu. Ehkki meil peaks eranditult kõik artiklid olema teisiti (sellised nagu praegu humalgi) --Dj Capricorn 23. veebruar 2008, kell 18:58 (UTC)
- Minu meelest vanasti olid taksoboksid sellised, kus selles reas oli ainult liigiepiteet. See oleks vastuvõetav. Andres 23. veebruar 2008, kell 22:44 (UTC)
- Me kasutame nüüd uut täiuslikumat Mall:Taxobox, sest selles on ohustatud liigid ka sees. Ja seda malli saab otse eesti vikisse kopeerida, tuleb ainult eestikeelsed nimed juurde kirjutada. Vanad taksoboksid tuleb asendada uuega.--Tiuks 24. veebruar 2008, kell 00:01 (UTC)
- Ma pole küll pole Laama (loom) taksonoomianimede vastu, kuid minu meelest võiks ikkagi panna liigi järele ladinakeelse liigiepiteedi (kaasa arvatud eestikeelne nimi), see nagu haaraks alumist ladinakeelset binaarset nime paremini --Dj Capricorn 25. veebruar 2008, kell 20:58 (UTC)
- Kas siin siis väikse tähega lupulus. Tegelikult on korrektne H. lupulus ja mul ei ole selle vastu midagi, et 2 keelt on ühe rea peal.--Tiuks 25. veebruar 2008, kell 21:03 (UTC)
- jah, see võiks sobida ? --Dj Capricorn 25. veebruar 2008, kell 21:08 (UTC)
- Mis mõttes korrektne on H. lupulus ? --Dj Capricorn 25. veebruar 2008, kell 21:09 (UTC)
- jah, see võiks sobida ? --Dj Capricorn 25. veebruar 2008, kell 21:08 (UTC)
- Kas siin siis väikse tähega lupulus. Tegelikult on korrektne H. lupulus ja mul ei ole selle vastu midagi, et 2 keelt on ühe rea peal.--Tiuks 25. veebruar 2008, kell 21:03 (UTC)
- Ma pole küll pole Laama (loom) taksonoomianimede vastu, kuid minu meelest võiks ikkagi panna liigi järele ladinakeelse liigiepiteedi (kaasa arvatud eestikeelne nimi), see nagu haaraks alumist ladinakeelset binaarset nime paremini --Dj Capricorn 25. veebruar 2008, kell 20:58 (UTC)
- Me kasutame nüüd uut täiuslikumat Mall:Taxobox, sest selles on ohustatud liigid ka sees. Ja seda malli saab otse eesti vikisse kopeerida, tuleb ainult eestikeelsed nimed juurde kirjutada. Vanad taksoboksid tuleb asendada uuega.--Tiuks 24. veebruar 2008, kell 00:01 (UTC)
- Minu meelest vanasti olid taksoboksid sellised, kus selles reas oli ainult liigiepiteet. See oleks vastuvõetav. Andres 23. veebruar 2008, kell 22:44 (UTC)
Erialakirjanduses olen näinud aga ju ei ole vahet kas H. lupulus või lupulus.--Tiuks 25. veebruar 2008, kell 21:11 (UTC)
Pealkiri peaks olema Harilik humal. Andres 8. detsember 2010, kell 19:55 (EET)
On üle kirjutatud. Varem oli nii:
Harilik humal (Humulus lupulus) on kanepiliste sugukonda humala perekonda kuuluv taimeliik, mille emastaime käbikujulisi õisikuid kasutatakse peamiselt stabiliseeriva ja maitselisandina õlles.
Kirjeldus[muuda lähteteksti]
Humal on mitmeaastane kahekojaline liaan pikkusega 3–6 (kuni 18) meetrit, kuuetahuliste väätidega, mis on varustatud raagudega. Igal kevadel kasvavad risoomist välja uued võrsed, mis sügisel närbuvad. Kõrs on neljakandiline ja seest täis. Valged isasõisikud on pikad ja hõredad pöörised[1]. Kollakasrohelised, tihedad emasõisikud on 2–3(−4) cm pikad ja meenutavad käbi[1]. Humala viljaks on augustis-septembris valmiv pähkel.
Kuna võsu võib kasvada kuu ajaga ligi 3 meetrit, on ta üks suurima joonkasvukiirusega taimi Eestis (ca 10 cm ööpäevas).
Levila[muuda lähteteksti]
Humal on pärismaine Euroopa ja Aasia mõõdukas kliimas.
Kasvukoht[muuda lähteteksti]
Humal on taim, mis Eestis kasvab hajusalt niisketes lehtmetsades ja jõgede kaldatihnikutes[1].
Kasvatamine[muuda lähteteksti]
Kuigi humalat kasvatatakse kõikjal maailmas, on siiski suurimad tootjamaad Saksamaa, Suurbritannia, Venemaa, USA, Austraalia ja Uus-Meremaa[1].
Kasutusviisid[muuda lähteteksti]
Humalataime emasõisikutest (humalakäbidest) saadavat ainet kasutatakse õlletegemisel. Humal annab õllele mitu iseloomulikku omadust: kibeduse, mis tasakaalustab linnase magusust; taimelikke aroome; ja antibiootilise mõju, mis parandab õlletootmisel pärmi aktiivsust ja vähendab mikroorganismide aktiivsust. Samuti valmistatakse ka teed, tinktuuri, kapsleid, tablette, kompresse[1] .
Toimeained[muuda lähteteksti]
Humala õisikutes leidub eeterlikku õli, mis sisaldab 100–200 terpenoidset komponenti, sh. α-mürtseeni, humuleeni, β-karüofülleeni, farneseeni, borneooli, palderjanhappeestrit, geraniooli, linalooli, feruulhapet, kohvihapet ja selle derivaate, kalkoone.[1]
Toime[muuda lähteteksti]
Humal alandab tõenäoliselt meeste sugutungi, kuid võib naistele mõjuda armurohuna ning on tõenäoliselt ka östrogeenselt aktiivne. Kui humalat manustada mõõdukalt, siis annab elujõudu. Humal sobib unetuse, närvilisus, rahutuse, pingete, pingepeavalu, hüsteeria, stressi ja isupuuduse raviks. Humalat võib ka kasutada menopausivaevuste, menstruatsioonivalude, katkenud menstruatsiooni, nõrkushoogude ja reumavalude ravimiseks. Lisaks leevendab humal närvisüsteemist tulenevaid seedehäireid ja jämesoolepõletikku.[1]
Ajalugu[muuda lähteteksti]
Teadaolevalt kultiveeriti humalat esimest korda Saksamaal Hallertau piirkonnas aastal 736. Esimest korda kasutati humalat õlletootmises aastal 1079. Humal võeti kasutusele Briti õlletehastes 15. sajandil. Kultiveerimine Ameerika Ühendriikides algas 1629. Sakslased viisid humalakasvatuse 1860. aastatel Hiinasse ja Koreasse ning 1876. aastal Jaapanisse[1] .