Aleksander Paldrok

Allikas: Vikipeedia

Aleksander Paldrok VR I/2 (1936. aastani Aleksander Paldrock; 16. mai 1871 Kavastu vald, Tartumaa1. juuli 1944 Kuressaare) oli eesti arstiteadlane ja sõjaväelane (kindralmajor).

Kaupmehe poeg. Õppis Tartu Ülikoolis 1890–1895 (lõpetas arsti astmega), dr. med. 1898 (Zur Entwicklung der Dickarmbrüche), Fraternitas Estica asutajaliige ja auvilistlane.

Töötas Tartus dermatoloogia ning naha- ja suguhaiguste eradotsendina 1904–1915, dotsendina 1915–1917 ja professorina 1917–1941.[1] Ta oli Eesti Teaduste Akadeemia liige.

Aleksander Paldrok leiutas meetodi leepra ravimiseks süsihappelume ja kullapreparaatidega. Esitati kolm korda Nobeli auhinna kandidaadiks.

1934. aastani oli Eesti sõjaväes kindralmajor-meedik, Sõjaväe Tervishoiuvalitsuse nahahaiguste konsultant[2]. 1941. aastal asus ta Saksamaale, kust pöördus tagasi 1942. aastal.

Aleksander Paldrok on maetud Kudjape kalmistule Saaremaal.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Vestlus prof Paldrockiga võitlusest leepraga. Uus Eesti, 23. november 1937, nr. 319, lk. 5.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vabadusrist.gif
Vabadusrist
I/2
  • Püha Anna Keiserliku Ordu III klassi orden
  • Püha Stanislavi Keiserliku ja Tsaarliku Ordu II klassi orden
  • 1920 Vabadusristi I liigi 2. järk
  • 1921 Eesti Punase Risti mälestusmärgi III järk
  • 1927 Eesti Punase Risti mälestusmärgi II järgu I aste
  • 1930 Eesti Punase Risti mälestusmärgi I järgu II aste
  • 1932 Jeruusalemma Püha Laatsaruse Ordu Suurrist
  • 1938 Valgetähe II klassi teenetemärk
  • Püha Stanislause 3. järgu autäht mõõkadega
  • Püha Anna 3. järgu autäht

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]