Aischylos

Aischylos [aish'ülos] (varem eesti keeles Aishülos; vanakreeka keeles Αἰσχύλος, ladinapäraselt Aeschylus; 525 eKr Eleusis – 456 eKr Gela) oli vanakreeka tragöödiakirjanik, kes sai kuulsaks varsti pärast Kreeka-Pärsia sõdu. Ta on koos Euripidese ja Sophoklesega üks kolmest vanakreeka tragöödiakirjanikust, kelle tervikteoseid on tänapäevani säilinud.

Elu

Aischylose eluloost teatakse vähe ja katkendlikult. Ta sündis Ateena lähedal Eleusises aristokraat Euphorioni perre. Lapsena olla Aischylos suikunud kord linnalähedases viinamarjakasvanduses, unes ilmunud talle aga Dionysos, kes soovitanud hakata näidendeid kirjutama. Kui ta järgmisel päeval üht näidenit alustas, õnnestus tal juba kõik libedalt.

Nooruses nägi Aischylos türannia kukutamist ning demokraatliku korra rajamist Ateenas. Ta võttis osa sõdadest pärslaste vastu, võideldes raskerelvastuses sõdurina 490 eKr Maratoni lahingus (seda kirjeldab ta tragöödias "Pärslased"), tõenäoliselt ka 480 eKr Salamise lahingus ja 479 eKr Plataia lahingus. Sõjas kaotas ta venna Kynegeirose.

Pärast kaotust noorele Sophoklesele 468. aasta dionüüsiail külastas Aischylos korduvalt Sitsiiliat, kus lõi näidendeid Sürakuusa türann Hieron I õukonnas. Ta suri 456. või 455. aastal eKr ühel hilisemal reisil pärast populaarsuse kaotust Sitsiilias Gelas. Legendi järgi suri Aischylos, kui talle kukkus pähe kotka pillatud kilpkonn.

Looming

Aischylos on vanim Kreeka kolmest suurest tragöödiakirjanikust ning esimene teoste järgi tuntud näitekirjanik maailmakirjanduses. Tema esimene tragöödia lavastati arvatavasti 499 eKr. Esimese võidu Ateena suurtel dionüüsiatel saavutas ta 484 eKr. Kokku saavutas Aischylos dionüüsiail 13 võitu, saades kiiresti oma aja populaarseimaks näitekirjanikuks.

Aischylos kirjutas umbes 90 teost, millest tervikuna on säilinud seitse tragöödiat: "Seitse Teeba vastu" (467 eKr), "Palujannad" (465 ja 460 vahel eKr), triloogia "Oresteia" (458 eKr; osad "Agamemnon", "Hoefoorid" ehk "Tõivutoojad", "Eumeniidid"), "Pärslased" (472 eKr) ja "Aheldatud Prometheus" (u 470 eKr, selle autorsuses kaheldakse). Teatakse veel üle 70 pealkirja, paljudest tragöödiatest on säilinud katkendeid.

Aischylos andis atika tragöödiale tema klassikalise kuju. Aischylosele omistatakse antiikteatri oluline reformimine ja suur arendustöö, lavatehnika muutmine, koori rolli vähendamine (näiteks liikmete arv vähenes poole sajandiga 50-lt 12-le) ja teise näitleja sissetoomine, et saavutada ehtsat dialoogi. Ta arendas veel lisaks uusi tantse ja kooristruktuuri; ta muutis draamas tegevuse keskseks ja kasutas koorilaulu vaid tegevuse seletamiseks ja mõtisklusiks. Paljud näidendid tema olid ühendatud tetraloogiatesse (kolm tragöödiat ning saatüridraama), pole aga kindel, kas see oli 5. sajandi alguse tava või tema eripära. Ta rõhutas teatri erinevust kultusest.

Tihti on rõhutatud Aischylose tragöödiate poliitilisust. Vähemalt teatava aja jooksul mängis oma näidendites peaosi nagu enne Sophoklest tavaks oli.

Küklilistest poeemidest laenatud ainestikku, mida Aischylos vabalt teisendas, kasutas ta selleks, et avaldada arvamust kaasaegsete poliitika ja kõlblusprobleemide kohta. Uskus jumalike jõudude reaalsesse olemasolusse ja nende osasse inimese elus. Aischylos oli sügavalt veendunud Zeusi tütre Dikena isikustatud jumaliku maailmakorralduse õigsuses ja uskus, et igaüks, kes ülbusest selle maailmakorra vastu välja astub, on õigusega määratud hukkumisele.

Aischylose näidendid erinevad paljuski üksteisest. Süžeelt kalduvad nad olema lihtsad, kuigi “Oresteia” , mida võib-olla mõjutas Sophoklese looming, on teistest keerulisem. Kõik, peale “Palujannade” ja “Eumenidese”, kujutavad üht konkreetset suure moraalse ja religioose tähtsusega avalikku sündmust. Enne seda sündmust antakse sellest mõista ettekuulutusega või “Hoefooride” puhul illusoorse lootusega ning punutakse sündmuste võrk, mis muudab edasise paratamatuks. Hiljem uuritakse eetilisi järeldusi ja ennustatakse tuleviku tagajärgi. Tegelaskujusid loovad teod, millega nad seotud on, kuid see ei tee neid inimlikult mõistmatuiks ning mitteusutavateks.

On jutustatud hilisemate ilkujate poolt, et Aischylos oli lavastamise ajal sagedasti joobes, mille tõttu tundis ta end vabalt uute tantsude ja kooristruktuuri organiseerimisel.

Tuues sisse teise näitleja, võis Aischylos ise ta valida. Ta kasutas Kleandrost ja hiljem kolmanda näitlejana Mynniskost.

Koori kasutatakse pidevalt kõikides näidendites. Pikad laulud kannavad sageli moraalset ja emotsionaalset põhiraskust. Koori võib vaadelda kui publiku osa näidendi sees, mis näitab tegelastele, et neid ja nende põhimõtteid avalikult pidevalt jälgitakse ja arvustatakse. Säärane võte oli neil päevil sagedane. “Palujannades” ja “Eumenideses” kasutatav võte teha koorist aga aktiivne tegevusest osavõttev pool oli kindlasti julge eksperiment. Koor paiknes nelinurkse asetusega, kus oli viis tulpa ja kolm rida lauljaid. Asetus hakkas Aischylose ajal muutuma.

Ta kasutab ka visuaalseid märke, tihti sümboolselt, millest klassikalise näitena võib tuua niiöelda vaiba Agamemnonis ja rüü Hoefoorides. Paljud muistsed kriitikud on öelnud, et Aischylos armastas grandioosset vaatemängu selle enda pärast.

Näidendites on sageli ettemääratus ja inimlik käitumine läbi põimunud, mis teeb tegelased arukaiks, jätab aga alati sündmustesse jumaliku jälje. Rõhutab Zeusi ülemuslikkust, mis ei tee Aischylost küll monoteismi poole kalduvaks nagu vahel väidetud on. Zeus teiste jumalatega hoolitseb, et kuri alati karistatud saab, ei tasusta aga süütut ja karistamine käib läbi uute kuritegude tekitades surnud ringi. Aischylos aga avaldab lootust, et see ring on murtav.

“Pärslastes”, mis esietendus 472, kasutas Aischylos, võisteldes Phrynichosega, tavapärase mütoloogilise ainese asemel ajaloolist, ainus säilinud ajalooline tragöödia Kreekast. Ta ei ole seotud teadaolevalt tetraloogiasse. Pärsia lüüasaamise taustal ülistas ta Ateena suurust, hoiatades samal ajal suurelisuse eest. Käsitletakse Pärsia kuninga Xerxese sõjakäiku Kreekasse. Tegevus toimub ühes Pärsia pealinnas. Linnavanemad, nn. ustavad, kes moodustavad koori, kogunevad lossi juurde. Neid vaevavad sünged aimdused ja nad meenutavad, kuidas tohutu sõjavägi oli teele asunud. Kuninga ema räägib oma pahaendelisest unenäost, koor soovitab tal paluda abi oma surnud abikaasa Dareiose varjult, ja ühtlasi iseloomustab Kreeka maad ja rahvast. Sel momendil saabub saadik, kes jutustab pärslaste hirmsast kaotusest Salamise merelahingus. See jutustus moodustab teose keskse osa. Kuninga ema dialoog korüfeega ja saadiku jutustas kujunevad õieti Ateena demokraatia ja hellenite vabadusearmastuse ülistuseks. Ilmub Dareiose vari, kes kuulutab pärslaste edasisi kaotusi ja hoiatab Xerxese ülisuure kõrkuse ees. Näidendis on küll tunda Aischylose patriootsust, kuid ta ei kasuta seda õelalt, kirjeldades tumedates värvides Xerxese meeleolu, kui see omaenda rumaluse läbi varisema kippus. Dialoogil on selles teoses suhteliselt tähtis osa. Ajaloolisele käsitlusele lisandub mütoloogiline tõlgendus. Teos ei esita kuigivõrd seotud tegevust, vaid annab rea pilte, milles näidatakse õnnetuse järk-järgulist lähenemist.

“Seitse Teeba vastu” on ainus ning viimane Oidipuse teemalisest tetraloogiast säilinud näidend. Kujutab mütoloogilisi neetud Oidipuse poegasid Polyneikest ja Eteoklest. Sündmustik toimub ajal kui Eteoklese poolt pagendatud Polyneikes tungib seitsme väepealiku abil kallale Teeba linnale, et võtta troon Eteoklese käest. Tugevat keskset kuju Eteoklest kirjeldatakse süngena ning üksildasena, ta ei tunne end kodanike keskel hästi ja põlgab naisi. Tal on aga sügav kodumaa-armastus ja silmapaistvad väejuhi anded ning kindel veendumus vend purustada. Saanud saadikult teate, et väejuhid tulevad kõigi seitsme värava poolt, jagab ta oma väe väravate vahel. Et viimast, seitsmendat, tuleb vallutama Polyneikes, läheb ta koori, linna naiste keelitustest ja nutust hoolimata isiklikult seda kaitsma. Lõppstseenis ilmub käskjalg, kes teatab võidust vaenlase üle ja mõlema venna surmast. See on esimene tuntud tragöödia, kus näitlejad on koori vastu selges ülekaalus ja esineb ilmekas kangelaskuju.

“Palujannad” (466. ja 459. aasta vahel eKr) pärineb danaiidide tetraloogiast, teemaks on vastupanu idamaisele despotismile. Käsitleb müüti Danaose 50 tütrest. Põgenedes oma lellepoegade, Danaose venna Aigyptose poegade eest, kes tahavad nendega abielluda, saabuvad danaiidid Egiptusest Argose linna ja paluvad varjupaika. Nad motiveerivad oma põgenemist vastumeelsusega abielu vastu lähisugulasega, abiellumise suhtes üleüldse ja protestiga Aigyptose poegade vägivaldse taotluse vastu. Neile antaksegi varjupaik, Aigyptose poegade saadiku katse neid vägisi ära viia saab aga kuninga vastupanu osaliseks ning saadik lahkub, ähvardades sõjaga. Näidendi struktuur on arhailisevõitu, peaosa etendab danaiidide koor, kelle partiid moodustavad üle poole näidendi sisust. Teine näitleja on olemas, kuid selle osa on väike. Dialoog areneb peamiselt ühe näitleja ja korüfee vahel.

Triloogia “Oresteia”, esietendus 458, on ainus meie ajani säilinud terviktriloogia, koosneb draamadest “Agamemnon”, “Hoefoorid” (“Kahjatoojad”) ja Eumeniidid. Lisaks nendele moodustab tetraloogia saatüridraama “Proteus”. Esimese osa tegevustik toimub Argoses, kus peale Agamemnoni kojusaabumist tema naine Klytaimnestra tapab peale hirmsa unenäo nägemist oma mehe ning tema Trooja vallutamiselt kaasatoodud Kassandra ning hakkab oma armukese Aigisthosega ise Argost valitsema. Lõppeb sellega, et koor keeldub neid tunnustamast ning ennustab Orestese kättemaksu.

Teine osa, “Hoefoorid”, jutustab Orestese saabumisest Argosesse, kus ta näeb oma kurvastavat õde Elektrat ning itkevat orjade koori (hoefoorid ehk jookohvritoojad), keda on saadetud kaevult jookohvrit tooma. Apolloni soovil Orestes tapab Aigisthose ning peale ränka sisevõitlust oma ema. Ta hullub ning põgeneb erinnüste eest Argosest.

“Eumeniidides” jõuab Orestes veritasujumalannade erinnüste eest, keda kujutab koor, Ateenasse, kus Athena paneb akropoli ees kokku erakorralise kohtu süüasja arutamiseks. Süüdistajad on erinnüsed, kaitsja Apollon. Kuigi Orestes väidab, et Klytaimnestra sooritas kahekordse kuriteo – tappis abikaasa ja isa, väidavad veritasujumalannad, et see ei kaalu üle Orestese veretööd, kuna Klytaimnestra ei olnud tapetuga veresuguluses. Apollon aga tõestab isaliini tähtsuse ja abielu pühaduse ning Orestes mõistetakse õigeks. Erinnüstele aga antakse lepituseks Ateenas vastav kultus, nende nimeks aga saab eumeniidid, halastuse jumalatarid.

“Aheldatud Prometheuse” kuulumises Aischylose loomingusse on väga tõsised kahtlused, sest detailsed keele, meetrilisuse ja lavastuse uuringud viitavad selle loomisaastale 440. aastail eKr. Senini peeti seda Aischylose üheks parimaks. Oli seotud kaduma läinud “Aheldamata Prometheusega”. Selles avaldub polisekodaniku kasvav iseteadvus. Tragöödias kirjeldatakse, kuidas Hephaistos, keda saadab kaks allegoorilist kuju, Kratos (Võim) ja Bios (Vägi), aheldab Prometheuse Zeusi käsul kalju külge. Tema juurde lendavad okeaniidid, kellele Prometheus jutustab, millist abi on ta osutanud Zeusile ja millega teda vihastanud. Saabunud Okeanos keelitab Prometheust kuulama uue kõikvägeva Zeusi võimu, kuid see keeldub. Kogu loodus kurvastab, kuid viimane eelistab piinu Zeusi orjalikule teenimisele. Lõpuks saadab tüdinud Zeus Prometheuse koos talle ustavate okeaniididega kalju küljes allmaailma.

Aischylos hiilgas oma keelerikkuse ja –julgusega, ohtralt kujundlikud on nii koorilaulud kui dialoogki. Mõned sõnakujundid on samad läbi kogu “Oresteia” triloogia. Värsikeel areneb nagu antiikteatergi järgneval perioodil kiiresti, kasutati erinevaid mõõte.

Aischylos kasutas nagu kaasaegsedki näitleja osa ettekandmist retsiteerides, mis võis kohati mõjuda laulmisena. Reaalselt ei pruukinud küll kogu kõne retsiteeriv olla, räägiti ja pingelisel hetkel tihti karjutigi. Dialoogi klassikaline võte oli stihhomüütia, mis lisas pinget. Aischylos kasutas dialoogis sagedasti anapestilist dimeetrit, mida võis saata flööt, veidi vähem hiljem Euripidese ajal laia leviku saavutanud jambilist trimeetrit. Kasutati erinevaid tetrameetrilisi süsteeme: trohheilist, anapestilist ja eriti jambilist, viimast draama dialoogiosades. Tihti on dialoogid koori vahel korraldatud nii, et igale kooristroofile vastab näitleja mitme, tihti kuni viie, harva ühe sarnase stroofiga. Koori laulmise osa vaheldus näitleja kõnelemisega.

Teosed eesti keeles

• "Kinnineeditud Prometheus", kreeka keelest tõlkinud Jaan Jõgever, E. K. S. Rahvakirjanduse toimkond, 1908.
• "Aheldatud Prometheus", kreeka keelest tõlkinud Uku Masing — Kreeka kirjanduse antoloogia, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964, lk 117–139.
• "Agamemnon" (katkendeid), kreeka keelest tõlkinud Rein Sepp ja Ülo Torpats — Kreeka kirjanduse antoloogia, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964, lk 140–164.
• "Tõivutoojad" (katkend), kreeka keelest tõlkinud Rein Sepp ja Ülo Torpats — Kreeka kirjanduse antoloogia, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964, lk 165–1168.