Euripides

Allikas: Vikipeedia
Euripides. Rooma marmorkoopia 4. sajandi kreeka originaalist

Euripides (vanakreeka keeles Εὐριπίδης; umbes 480 eKr Salamis406 eKr Pella) oli vanakreeka tragöödiakirjanik. Ta oli kolmest tragöödiaklassikust (teised olid Aischylos ja Sophokles) noorim.[1]

Euripidese elust on vähe kindlat teada. Ta oli pärit jõukast perest[1]. 408 eKr läks ta kuningas Archelaos I kutsel tema õukonda Pellasse Makedooniasse, kus ta kaks aastat hiljem suri[1].

Antiikajal arvati, et ta kirjutas 95 näidendit, kuid vähemalt nelja talle omistatud tragöödia autor oli tõenäoliselt Kritias. Tervikuna on säilinud 17 tema tragöödiat ja saatüridraama "Kükloop"[1]. Lisaks on veel tragöödia "Rhesos", mis levis antiikajal kogumikus, mille 9 ülejäänud tragöödiat olid Euripidese kirjutatud, ja see on tekitanud oletuse, et ka "Rhesos" on tema teos, ent selles suhtes puudub tänapäeval üksmeel.

Euripides ei olnud oma eluajal võrreldes Aischylose ja Sophoklesega kuigi edukas. Ta debüteeris kolme tragöödia ja ühe saatüridraamaga suurel dionüüsial 455 eKr, kuid jäi kolmandaks. Esimese auhinna võitis ta alles 441 eKr tragöödiaga "Hippolytos". Elu jooksul lavastas ta 22 tetraloogiat, millega ta võitis tragöödiavõistluse vaid 4 korda[1]. Kaasaegseid takistasid Euripidese suurust õiglaselt hindamast müütide vaba tõlgendamine, küsitavus jumalate kujutamisel, ratsionalism ja skepsis, süvitsi juurdlemine ning kahtlemine seni puutumatuiks peetud tavades[1]. Pärast surma hakati tema teoseid nende uuenduslikkuse pärast rohkem hindama ja neid etendati sageli.

Euripides kirjutas oma teoseid vanakreeka mütoloogia põhjal, aga tema näidendid kajastasid tema kaasaja probleeme. Kuigi nende sisu pärineb müütidest, on tema tegelaskujud, sealhulgas lihtinimesed, naised ja orjad loodud psühholoogilise meisterlikkusega ja elutruud. Äärmuslikesse olukordadesse sattununa kujundavad nad oma saatust täie vastutustundega ja oma iseloomule vastavalt. Samas ilmneb tegelaste käekäigus filosoofiast ja sofistikast mõjutusi saanud ja kõike mõistusega kaaluva kirjaniku kriitiline hoiak.[1]

Euripidese keel on kõnekeelele lähedane ja varjundirikas. Kaasaja retoorika kajastusena ilmneb neis autori vaidlemismõnu. Iseloomulikud on käskjalgade meisterlikud esinemised ja hingevõitlusi väljendavad monoloogid. Kooril on tegevusega vähe seost.[1]

Ta kasutas tihti lõpulahendusena deus ex machinat, mille pärast teda on kritiseeritud[2].

Euripides on mitme Aristophanese komöödia pilkeobjekt.

Euripidese loomingul oli tohutu mõju. Sellest võttis eeskuju uusatika komöödia (Menandros, heitlapse ja vanemate taasleidmise motiiv, intriigid). Euripides mõjutas tugevalt Seneca draamaloomingut. Uusaja näitekirjanikke on ta mõjutanud alates renessansist.[1]

Teosed [1][muuda | redigeeri lähteteksti]

"Alkestis" (438 eKr) käsitleb esimesena sugupoolte suhtumist teineteisesse ja neist suhetest tulenevat traagikat. Tragöödia aineks on Alkestise ohvrisurm selleks, et päästa oma surmale määratud meest Admetost.[3]

"Medeia" (431 eKr) jutustab petetud naise Medeia kättemaksust oma mehele Iasonile.[4]

"Hippolytos" (428 eKr) jutustab Phaidra armastusest oma võõraspoja Hippolytose vastu, mis lõpeb mõlema surmaga.

"Hekabe", "Andromache" ja "Troojalannad" kujutavad sõja- ja vangipõlve kannatusi ning sõjast muserdatud inimeste elu. Nende teoste taustaks oli kirjaniku mure Ateenat ähvardava sõja pärast. Sõda, ükskõik kui õilsatel eesmärkidel seda ei peeta, ei lõpe muu kui hävitatud linnade, tapetud laste ja õnnetute naistega[5]

"Bakhandid" kujutab Dionysose orgialiku kultuse tagajärgi. Agaue tappis joobnuna koos oma sõbrannadega oma poja Pentheuse ja hiljem häbist ka enese[6]. See näidend esmaetendus alles pärast Euripidese surma.

"Herakleses" tapab Herakles hullununa oma naise Megaira ja lapsed[7]. Näidendi aineks olid haiglased kired.

Atriidide suguvõsa käsitles tetraloogia "Elektra", "Orestes", "Iphigeneia Aulises" (esietendus pärast Euripidese surma) ja "Iphigeneia Taurises". Sellesse põimis Euripides umbusku tavapärase jumalakäsitluse vastu.

Euripidese ülejäänud säilinud teosed on "Ion", "Herakleidid", "Palujannad" (ehk "Palujad"[8]), "Foiniiklannad" ja "Helena".

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 1,9 Antiigileksikon, 1. kd., lk. 147
  2. Edith Hamilton. "Antiikmütoloogia", lk. 247
  3. Edith Hamilton. "Antiikmütoloogia", lk. 164
  4. Edith Hamilton. "Antiikmütoloogia", lk. 111
  5. Edith Hamilton. "Antiikmütoloogia", lk. 190
  6. Edith Hamilton. "Antiikmütoloogia", lk. 47
  7. Edith Hamilton. "Antiikmütoloogia", lk. 153
  8. Edith Hamilton. "Antiikmütoloogia", lk. 260, 264