Ülijuhtivus

Ülijuhtivus on füüsikaline nähtus, kus madalatel temperatuuridel aine eritakistus muutub nulliks.

Materjale, mis lähevad teataval madalal temperatuuril ülijuhtivasse olekusse nimetatakse ülijuhtideks. Ülijuhis säilib vool energiakadudeta. Kui näiteks tekitada ülijuhtivas rõngas elektrivool ja seejärel vooluallikas eemaldada, siis jääb voolutugevus kuitahes pikaks ajaks muutumatuks. Reaalsed ülijuhid ei ole enamasti absoluutselt ülijuhtivad, vaid neil on siiski väike elektritakistus. Ülijuhtivust võib käsitada ka kui elektrongaasi ülivoolavust. Ülijuhtivust pole võimalik seletada kvantmaailma seaduspärasusi rakendamata.

Meissneri efekt

Nähtuse avastas 1911. aastal Hollandi füüsik Heike Kamerlingh Onnes, õieti tema doktorant Gilles Holst, kes leidis, et veeldatud heeliumisse (temperatuur 4 K ehk –269 °C) paigutatud elavhõbeda elektritakistus muutub hüppeliselt nulliks. Pahandanud doktorandiga täiesti ebausutavate tulemuste pärast, istus juhendaja ise aparaatide taha ning tema hämmastuseks leidsid õpilase mõõtmised korduvalt kinnitust. Levinuimad materjalid ülijuhtivuse saamiseks on NbTi (nioobium-titaan) ja Nb₃Sn (nioobium-tina) sulamid. Tänapäeval rakendatakse ülijuhtivust laialdaselt tuumamagnetresonantsspektromeetrites, tomograafides, jt., seadmetes.

Vaata ka

• Ülivoolavus

Välislingid

• Materjalimaailm: Kõrgtemperatuursed ülijuhid