Magnethõljukrong

Allikas: Vikipeedia
Magnethõljukrong

Magnethõljukrong on transpordivahend, kus sõidukit hoiab õhus, suunab ja liigutab elektromagnetvälja poolt tekitatud jõud.

Võrreldes rattaid kasutava transpordivahendiga on sellisel meetodil liikuv transpordivahend kiirem ja vaiksem.

Suurim magnethõljukrongi kiirus 581 km/h, saavutati 2003. aastal Jaapanis, 6 km/h enam, kui TGV kiirusrekord.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Magnethõljukronge uuriti 1960. aastatel Ameerika Ühendriikides, kus aga uuringud peagi katkestati.

Eric Laithwaite arendas Inglismaal välja toimiva magnethõljukrongi. Ehitati välja ühe miili (1.6 km) pikkune teelõik, kus magnethõljukrongi katsetati põhjalikult, kuid tema teadusuuringud katkesid 1973. aastal, rahastamisne lõpetati, kuna rahastajaid ei rahuldanud uurimuste aeglane edasijõudmine.

1970. aastatel alustasid uuringuid ka Saksamaa ja Jaapan, ning mitmete läbikukkumiste kiuste arendasid mõlemad riigid välja oma kasutuskõlblikud tehnoloogiad.

Hetkel takistavad ülijuhtide kõrged hinnad tehnoloogia laialdast kasutuselevõttu, kuid seoses ülijuhtidega seotud tehnoloogiate kiire arengu tõttu võib olukord peatselt muutuda.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]