Magnetvoog

Magnetvoog läbi ringikujulise pinna (magnetvälja on kujutatud pinda läbivate jõujoontega)

Magnetvoog (tähis Φ) on füüsikaline suurus, mis väljendab mingit pinda läbiva magnetvälja määra.

Iga punkti pinnal võib seostada suunaga, mis on pinnaga risti ja mida nimetatakse pinna normaaliks. Normaalisuunaline magnetvoog selliste punktide ümbruses – üliväikestel pinnaelementidel − moodustab osa magnetvoost

Magnetvoog on skalaarne suurus, mille mõõtühik SI-süsteemis on veeber (Wb). Vastav ühik CGS-süsteemis on maksvell (Mx): 1 Mx = 10⁻⁸ Wb.

Arvutus

Magnetvoog Φ läbi pinna on võrdeline magnetilise induktsiooniga B (magnetvälja tihedusega) ja läbitava pinna suurusega A:

Φ = B × A,

kusjuures pind on magnetväljaga risti.

Juhul kui magnetvälja jõujoonte nurk β pinna suhtes erineb 90 kraadist, siis pinda läbiv magnetvoog väheneb seda enam, mida väiksem on langemisnurk:

Φ = B × A × cos β.

Üldjuhul, kui on tegemist muutuva magnetvooga läbi suvalise kujuga pinna ${\vec {A}}$, siis arvutatakse magnetvoog pindintegraalina:

$\Phi =\iint \limits _{A}{\vec {B}}_{n}\,{\text{d}}{\vec {A}},$

kus

${\vec {B}}_{n}$ on magnetilise induktsiooni projektsioon pinnaelemendi normaalil;

${\text{d}}{\vec {A}}$ on üliväike pinnaelement, mille ulatuses võib lugeda magnetvoo konstantseks.

Magnetvoog läbi suvalise kinnise pinna on null.

Kolme keeruga pooli pindala, millega magnetvoog aheldub

Aheldusvoog

Kui magnetvoog läbib mitut vooluahela keerdu, siis on sellise ahela (induktiivpooli) üldine magnetvoog võrdne ühe keeruga ahelduva (seda keerdu läbiva) magnetvoo Φ ja keerdude arvu w korrutisega. Pooli keerdudega ahelduvat koguvoogu nimetatakse aheldusvooks Ψ:

Ψ = w × Φ.

Välislingid

• Kalev Tarkpea, Henn Voolaid. Elektromagnetism (2.4.2. Magnetvoo mõiste)