Verikireslane

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib perekonnast; alamperekonna kohta vaata artiklit Zygaena (alamperekond)

Verikireslane
Aasa-verikireslane
Aasa-verikireslane
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Selts Liblikalised Lepidoptera
Sugukond Kireslased Zygaenidae
Perekond Verikireslane Zygaena

Verikireslane (Zygaena) on liblikaliste seltsi kireslaste sugukonda kuuluv putukate perekond.

Taksonoomia[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonna autor on Johan Christian Fabricius (1775).

Süstemaatika[muuda | muuda lähteteksti]

Perekond kuulub alamsugukonda Zygaeninae.

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Verikireslane on alamsugukonna Zygaeninae ainus palearktilise levikuga perekond.

Eestis on kõikjal levinud väike-verikireslane ja aasa-verikireslane. Sarika-verikireslane on levinud ainult Saaremaal, ka teised liigid on levinud paiguti.[1]

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Valmikud[muuda | muuda lähteteksti]

Verikireslased meenutavad kujult veidi mesilast või herilast.

Verikireslased on kirevad. See on hoiatusvärvus.[2]

Keha ja eestiivad on metallsinised. Eestiibadel on punased laigud või vöödid. Tagatiivad on veripunased, välisservas on kitsas mustjassinine triip.[1]

Tundlad on pikad, tipu lähedal jämedamad, tipus teravamad.[1] Nad on musta värvi.

Tiibade siruulatus on 28–58 mm.[1]

Röövikud[muuda | muuda lähteteksti]

Röövikud on värtnakujulised.[1]

Nad on rohekad või kollakad; piki keha kulgevad heledamad pikitriibud. Triipudel või nende vahel paiknevad ridadena suuremad või väiksemad mustad punktid.[1]

Pikkus on 22 mm.[1]

Eluviis[muuda | muuda lähteteksti]

Valmikud[muuda | muuda lähteteksti]

Kõik verikireslased on päevase eluviisiga. Kuna neid kaitseb hoiatusvärvus, siis elavad nad täiesti avalikult niitudel ega varja end.[2]

Verikireslased lendavad kohmakalt, tavaliselt ühelt õielt teisele[2]. Eestis lendavad nad juulis ja augustis[1].

Kuumal ajal istuvad nad näiteks jumikate õitel ja kõrreliste vartel. Nad pole ettevaatlikud ega põgene vaenlase eest.[1]

Nad lasevad end isegi kergesti kätte võtta. Kuid kinni püütuna teesklevad nad surnut ja eritavad tilgakese kollast vastiku lõhnaga mürgist vedelikku. Sellepärast linnud neid ei söö[1].[2]

Röövikud[muuda | muuda lähteteksti]

Verikireslaste röövikud on sama mürgised kui valmikud[2]. Seetõttu elavad nad sama avalikult kui valmikud[2]. Nad toituvad põhiliselt liblikõielistel (näiteks hiirehernes, seahernes, nõiahammas).[1]

Röövikud talvituvad, kevadel nukkuvad. Nad valmistavad valkja või kollase, pärgamenditaolise nukuhälli ning kinnitavad selle kõrgemate rohukõrtele. Nukud keerutavad end aeg-ajalt, tekitades kuuldavat heli. Selle toimingu otstarve pole teada.[1]

Alamperekonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Muutlik verikireslane
Suur-verikireslane
Zygaena loti
Silmik-verikireslane

Perekonnas on 96 liiki.

Eesti liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 Martin 2001
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 "Loomade elu", 3. kd., lk. 295

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Naumann C.M., Tarmann G.M. & Tremewan W.G... The Western Palaearctic Zygaenidae (Lepidoptera), Apollo Books: Stenstrup 1999, 304 lk.
  • M. Martin. Verikireslased. – Eesti elusloodus, Varrak 2001, lk 336.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]