Aasa-verikireslane

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Aasa-verikireslane
Zygaena lonicerae.jpg
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Selts Liblikalised Lepidoptera
Ülemsugukond Zygaenoidea
Sugukond Kireslased Zygaenidae
Alamsugukond Zygaeninae
Perekond Verikireslane Zygaena
Liik Aasa-verikireslane
Binaarne nimetus
Zygaena lonicerae
(Scheven, 1777)

Aasa-verikireslane (Zygaena lonicerae) on kireslaste sugukonda verikireslase perekonda kuuluv liblikas.

Nomenklatuur[muuda | muuda lähteteksti]

Liiki kirjeldas esimesena T. G. von Scheven 1777. aastal.

Sarnased liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Aasa-verikireslase valmikul on eestiival viis punast laiku; see eristab teda suur-verikireslasest, kellel on kuus laiku.

Väike-verikireslasel on samuti viis laiku, kuid eestiib on lühem kui 13–14 mm.

Sarnase välimusega on ka Zygaena trifolii.

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Aasa-verikireslase levila hõlmab suurema osa Euroopast Kesk-Hispaaniast ja Türgist lõunas kuni Fennoskandiani põhjas. Briti saarel on ta levinud kõikjal, Belgias Brabanti provintsis ja lõunapoolsetes provintsides. Idas ulatub levila Lääne-Hiinasse.

Eestis on aasa-verikireslane levinud kõikjal.

Elupaik[muuda | muuda lähteteksti]

Aasa-verikireslane eelistab kuivasid ja poolniiskeid elupaiku. Ta elab rannikutel, niitudel, puisniitudel ja loopealsetel. Alpiniitudel kohtab teda kuni 2 km kõrguseni.

Aasa-verikireslane
Aasa-verikireslane

Valmik[muuda | muuda lähteteksti]

Aasa-verekireslase tiibade siruulatus on 30–46 mm[1]. Eestiiva pikkus on emastel 16–19 mm, isastel pisut vähem. Eestiiva põhivärv on must ja see läigib rohekalt või sinakasroheliselt. Mustal põhjal on 5 tumepunast täppi, kusjuures kolmas on neljandast väiksem.

Liblika pea ja keha on mustad ja mõõdukalt kuni tugevalt karvased. Tundlad on pikad, saledad, otsast peenemad ja hoiavad teineteisega kokku.

Emane näeb välja nagu isane, ainult tema eestiiva ots on ümardunud ja tema keha on vähem karvane.

Aasa-verikireslase välimuse geograafiline varieeruvus on suur. Alpides on isendid palju suuremad, Lõuna-Euroopas mustemad.

Ta lendab päeval juunis või juulis ühe põlvkonnana. Ta külastab tähtpeade, äiataride, ohakate, jumikate ja teiste lillede õisi[1]. Ta imeb õitest nektarit, eelistades siniseid ja lillasid õisi. Ta on kehv lendaja[2].

Linnud väldivad aasa-verikireslast toiduks tarvitamast, sest ta on halva maitsega ja sisaldab nagu teisedki kireslased sinihapet.

Emased munevad juulis kahvatukollased munad toidutaimele, aga erinevalt teistest liblikatest võivad muneda ka toidutaime kõrval kasvavale taimele.

Aasa-verikireslase vastne
Aasa-verikireslase nukk

Vastne[muuda | muuda lähteteksti]

Vastsed on sinakasrohelised kuni kahvatukollased, pikkade kahvatute karvadega ja mitme mustade peaaegu ristkülikukujuliste laikude riviga seljal. Vastsed on 19–28 mm pikad.

Vastsed toituvad madalatel taimedel, sealhulgas ristiku ja seaherne liikidel ning mets-hiirehernel, harilikul nõiahambal, soo-nõiahambal ja harilikul esparsetil. Kasvades muutuvad nad rohelisemaks ja karvasemaks.

Vastsestaadium kestab kaua. Vastsed talvituvad soodsates oludes ühe, ebasoodsates oludes kaks korda.

Nukk on rohttaime varre küljes. Nukk on heledat värvi ja pikergune või värtnakujuline.

Vastsetel ja nukkudel parasiteerivad mõned vastsekiinlased, näiteks Phryxe magnicornis, ja mõned herilased.

Alamliigid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 UKmoths
  2. "Loomade elu", 3. kd., lk. 295

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]