Verikireslane

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib perekonnast; alamperekonna kohta vaata artiklit Zygaena (alamperekond)

Verikireslane
Aasa-verikireslane
Aasa-verikireslane
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Lülijalgsed Arthropoda
Klass: Putukad Insecta
Selts: Liblikalised Lepidoptera
Sugukond: Kireslased Zygaenidae
Perekond: Verikireslane Zygaena

Verikireslane (Zygaena) on liblikaliste seltsi kireslaste sugukonda kuuluv putukate perekond.

Taksonoomia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Perekonna autor on Johan Christian Fabricius (1775).

Süstemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Perekond kuulub alamsugukonda Zygaeninae.

Levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Verikireslane on alamsugukonna Zygaeninae ainus palearktilise levikuga perekond.

Eestis on kõikjal levinud väike-verikireslane ja aasa-verikireslane. Sarika-verikireslane on levinud ainult Saaremaal, ka teised liigid on levinud paiguti.[1]

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valmikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Verikireslased meenutavad kujult veidi mesilast või herilast.

Verikireslased on kirevad. See on hoiatusvärvus.[2]

Keha ja eestiivad on metallsinised. Eestiibadel on punased laigud või vöödid. Tagatiivad on veripunased, välisservas on kitsas mustjassinine triip.[1]

Tundlad on pikad, tipu lähedal jämedamad, tipus teravamad.[1] Nad on musta värvi.

Tiibade siruulatus on 28–58 mm.[1]

Röövikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Röövikud on värtnakujulised.[1]

Nad on rohekad või kollakad; piki keha kulgevad heledamad pikitriibud. Triipudel või nende vahel paiknevad ridadena suuremad või väiksemad mustad punktid.[1]

Pikkus on 22 mm.[1]

Eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valmikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõik verikireslased on päevase eluviisiga. Kuna neid kaitseb hoiatusvärvus, siis elavad nad täiesti avalikult niitudel ega varja end.[2]

Verikireslased lendavad kohmakalt, tavaliselt ühelt õielt teisele[2]. Eestis lendavad nad juulis ja augustis[1].

Kuumal ajal istuvad nad näiteks jumikate õitel ja kõrreliste vartel. Nad pole ettevaatlikud ega põgene vaenlase eest.[1]

Nad lasevad end isegi kergesti kätte võtta. Kuid kinni püütuna teesklevad nad surnut ja eritavad tilgakese kollast vastiku lõhnaga mürgist vedelikku. Sellepärast linnud neid ei söö[1].[2]

Röövikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Verikireslaste röövikud on sama mürgised kui valmikud[2]. Seetõttu elavad nad sama avalikult kui valmikud[2]. Nad toituvad põhiliselt liblikõielistel (näiteks hiirehernes, seahernes, nõiahammas).[1]

Röövikud talvituvad, kevadel nukkuvad. Nad valmistavad valkja või kollase, pärgamenditaolise nukuhälli ning kinnitavad selle kõrgemate rohukõrtele. Nukud keerutavad end aeg-ajalt, tekitades kuuldavat heli. Selle toimingu otstarve pole teada.[1]

Alamperekonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Perekonnas on 96 liiki.

Eesti liigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 Martin 2001
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 "Loomade elu", 3. kd., lk. 295

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Naumann C.M., Tarmann G.M. & Tremewan W.G... The Western Palaearctic Zygaenidae (Lepidoptera), Apollo Books: Stenstrup 1999, 304 lk.
  • M. Martin. Verikireslased. – Eesti elusloodus, Varrak 2001, lk 336.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]