Vladimiri ja Suzdali valgest kivist arhitektuurimälestised

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Vladimiri ja Suzdali valgest kivist arhitektuurimälestised
UNESCO maailmapärandi logo UNESCO maailmapärand
White Monuments of Vladimir and Suzdal Montage.png
Asukoht Venemaa Venemaa
Tüüp kultuurimälestis
Kriteeriumid (i), (ii), (iv)
Viited 633
Piirkond* Euroopa ja Põhja-Ameerika
Nimekirja arvatud 1992 (16 istung)
* Regioon on UNESCO määratletud

Vladimiri ja Suzdali valgest kivist arhitektuurimälestised on objektide koondnimetus, mis hõlmab kaheksat Kiievi-Vene arhitektuurimälestist UNESCO maailmapärandi nimistus (alates aastast 1992). Ehitised on Vladimiri-Suzdali arhitektuurikoolkonna silmapaistvad mälestised, mis on ehitatud peaasjalikult 12.-13. sajandil. Hooned on laotud heledast lubjakivist tahutud kantkividest, hoonete vorm on lihtne ja monumentaalne, ukseavad on astmikportaalidega, sageli on välismüürid kaunistatud petikarkaadidega ja lamereljeefse kivist raiddekooriga, milles kunstiajaloolased on leidnud ühisjooni Lääne-Euroopas valitsenud romaani stiiliga. Asuvad Venemaal, ajaloolise Vladimiri-Suzdali vürstiriigi territooriumil, tänapäeval Vladimiri oblastis.

Vladimiri Jumalaema Uinumise katedraal on Andrei Bogoljubski käsul aastail 1158–1160 ja 1186–1189 valminud katedraalkirik Vladimiris, Vladimiri-Suzdali vürstiriigi peakirik. Ehitatud Kiievi Püha Sofia katedraali eeskujul, ja hiljem olnud omakorda eeskujuks Jumalaema Uinumise katedraalile Moskva Kremlis ja kirikuile teistes Venemaa linnades. Ehitus on hästi säilinud. Interjööris leiab fragmente 12. sajandi freskodest ja Andrei Rubljovi maalinguist 1408. aastast. 19. sajandil on juurde ehitatud eeskoda ja kellatorn.

Kuldne värav on valminud 1158.–1164. aastatel. Värava sisekülgi kaunistasid kullatud vaskplaadid. Lisaks kaitse-eesmärgile (värava peal asuvat kirikut kasutati ka vahitornina) oli Kuldne värav linna esinduslikem sissepääs, mis viis rikkaimasse, bojaaride ja vürstide majadega linnaossa. Säilinud keskmiselt. Aastaist 1795–1810 pärinevad ümartornid ja vahimajad (corps de garde) värava külgedel ja värava peal asuva Jumalaema Rüü Vlahernasse Toomise kiriku ümberehitus.

Andrei Bogoljubski vürstiloss on ehitatud 1158. aastal, alates XIII sajandist tegutseb seal klooster. Säilinud on vaid väike osa. Ehitusajast pärineb trepitorn (XVIII sajandil ümber ehitatud telkkatusega kellatorniks) ja sissepääs kiriku koorile. Jumalaema Sündimise kirikust on alles ainult sokliosa (kirik hävis 1722).

Jumalaema Kaitsmise kirik Nerli jõe ääres rajati Andrei Bogoljubski käsul tehissaarele Bogoljubovo lähedal. Kirik valmis aastail 1165–1166 Nerli jõe suubumiskohas Kljazma jõkke. Seda peetakse üheks kõige kaunimaks Vana-Vene maakirikuks, ka asub ta väga looduskaunis kohas. Tüübilt on kirik neljasambaline ühelööviline üheksaosalise ruumijaotusega ristkuppelkirik ühe keskse kupliga, välisseinu kaunistavad liseenid, petikgaleriid, reljeefplastika ning uste ja akende astmikportaalid. Hästi säilinud.

Vladimiri Püha Dimitri katedraal püstitati aastail 1194–1197 Vsevolod Suurpesa käsul vürsti õukonna kirikuks ja pühitseti Thessaloniki suurmärtrile Demetriosele. Algselt oli kirik käiguga ühendatud vürsti paleega. Neljapiilariline ühelööviline üheksaosalise ruumiga ristkuppelkirik ühe kupliga. Kõiki välisseinu kaunistab rikkalik madalreljeefne raiddekoor, mis kujutab inim- ja loomafiguure ja ornamentaalseid taimemotiive. Kirik on hästi säilinud. 1840. aastate eksliku restaureerimise käigus eemaldati säilinud osad galeriist, mis ühendas kirikut lossiga, ja 13. sajandist pärit trepitornid.

Suzdali kreml on Suzdali linna vanim osa, mis arheoloogiliste andmete põhjal pärineb 10. sajandist. Asub linna lõunaosas, kolmest küljest Kamenka jõe käärus. Kreml oli nii kaitse-eesmärgiga kindlustus kui ka administratiivne ja usuline keskus. Seal asusid ülempiiskopi palee koos linna peakirikuga, Jumalaema Sündimise katedraaliga, samuti vürsti ja õukonna elumajad ning hooned vürsti družiinale ja vürsti ning ülempiiskopi arvukale teenijaskonnale. Suzdali Jumalaema Sündimise katedraal on ehitatud varasema, Vladimir II Monomahhi aegse kiriku kohale, selle asemele püstitas 1220. aastatel uue valgest kivist hoone Vsevolod Suurpesa poeg Juri II Vsevolodovitš. 16. sajandi algul asendati petikgaleriide kohal olevad teise korruse seinad tellisseinaga, 17. sajandil ehitati kirik viiekupliliseks. Puitkindlustusi muldvallidel ehitati neil sajandeil korduvalt suuremaks ja tugevamaks. Puitosa põles maha aastal 1719. Tänapäeval on säilinud muldvallid ja mõned kirikud, sh Jumalaema Sündimise kirik, mille välisseinte allosas on alles 13. sajandi dekoor, samuti 17. sajandist pärit telkkatusega kellatorn ja ülempiiskopi palee.

Lunastaja ja Püha Eufimi klooster Suzdalis on meesklooster Kamenka jõe vasakul kaldal Suzdali põhjaosas. Selle püstitas aastal 1352 Suzdali ja Nižni Novgorodi vürst Boriss Konstantinovitš kindlusena, et kaitsta linna välis- ja sisevaenlaste eest. Algsed puitehitised pole säilinud, kloostrikompleksi tänapäevane välimus pärineb 16.-17. sajandist. Väga heas seisukorras.

Kidekša Borissi ja Glebi kirik on ehitatud aastal 1152 Juri Dolgoruki käsul. Kirde-Venemaa vanim Vladimiri-Suzdali ehitusstiilis kirik. Osaliselt säilinud. 1660. aastatel varisesid võlvid ja apsiidid, tambuur ning kuppel. Interjööris on säilinud 12. sajandi freskode fragmente.

UNESCO maailmapärandi nimekirja lülitamata ehitusmälestised, mis pärinevad eelnevatega samast ajaperioodist ja samast piirkonnast ja millel on stiililt sarnaseid jooni:

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]