Suzdali kreml

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Suzdali kreml. Vaade loodest. Jumalaema Sündimise katedraal, kellatorn ja piiskopi palee, paremal näha ka 18. sajandi puukirik
Vladimiri ja Suzdali valgest kivist arhitektuurimälestised
UNESCO maailmapärandi logo UNESCO maailmapärand
Asukoht Venemaa Venemaa
Tüüp kultuurimälestis
Kriteeriumid (i), (ii), (iv)
Viited 633-006
Piirkond* Euroopa ja Põhja-Ameerika
Nimekirja arvatud 1992 (16. istung)
* Regioon on UNESCO määratletud

Suzdali kreml on Suzdali linna (esmamainitud 1024[1]) vanim osa, mis oli arheoloogiliste leidude põhjal olemas juba 10. sajandil. Kremli arhitektuuriansambli olulisima osa moodustavad 13. sajandist pärit Suzdali Jumalaema Sündimise katedraal koos hilisemate juurdeehitustega – kellatorniga ning ülempiiskopi paleega, mis ümbritsevad nende vahele jäävat paraadõue. Jumalaema Sündimise katedraal ja kogu Suzdali kreml on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse kui Vladimiri-Suzdali piirkonna keskaegse arhitektuuri näited.

Arhitektuurikompleksi vahetusse lähedusse jääb rida muid arhitektuurimälestisi: Glotovo külast toodud püha Nikolai (Nikolski) puukirik (18. sajandist), 17. sajandist pärit Jumalaema Uinumise kirik, 18. sajandist pärit püha Nikolai kivikirik ja Kristuse Sündimise kirik samast sajandist[2].

Ehituslugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kreml asub Suzdali lõunaosas, Kamenka jõe käärus. Ta on kolmest küljest ümbritsetud jõega, idast piiras seda vallikraav.

11.–12. sajandil asus selles kohas muldvallidest ümbritsetud kindlus. Vallide harjal olid täiendavad kindlustused – palkseinad ja -tornid. Kremlis asusid vürsti ja piiskopi eluhooned ning linna katedraal, samuti vürsti družiina ja teenijaskonna jaoks mõeldud hooned.

15. sajandi teisel poolel puitkindlustusi tugevdati ja ehitati korduvalt ümber, ning 1677. aastal on kindlustustes mainitud mitu väravat ja 15 torni. 1719. aastal põles kogu puitosa maha ja seda ei taastatud[3]. Tänaseni on säilinud muldvallid ning ülempiiskopi palee koos Jumalaema Sündimise kirikuga.

Jumalaema Sündimise katedraal[muuda | muuda lähteteksti]

Jumalaema Sündimise kirik on ehitatud aastail 1222–1225 poorsest lubjakivist tahutud kantkividest varasema kiriku kohale. Ehituse alustamine Vladimiri vürsti Juri Vsevolodovitši poolt on ära mainitud Lavrenti leetopissis[2]. 15. sajandil hoone põles ja võlvid varisesid, seetõttu lammutati seinte ülemine osa 16. sajandil Vassili III käsul ning asendati valgeks krohvitud tellisseintega. 13. sajandist pärit väljanägemise on säilitanud vaid petikarkaadidega liigendatud ja raiddekooriga kaunistatud alumine seinavöönd. Katedraal tegutses pühakojana 1930. aastateni, seejärel hoone suleti arheoloogilisteks kaevamisteks, uurimis- ja taastamistöödeks. Lammutati osa hilisemaid juurdeehitisi, ehitise praegune välimus vastab ligikaudu 16. sajandil olnule. Endiseks jäeti vaid 18. sajandist pärit sinised maalitud kuldtähtedega sibulkuplid.

Piiskopipalee[muuda | muuda lähteteksti]

Ülempiiskopi palee on ulatuslik mitmes järgus ehitatud kivihoonete kompleks. Vanim ehitis on kagunurgas, katedraali vastas, ehitatud 15. sajandil. Lossikompleksi täiendati uute ehitistega 18. sajandini, peale vaimulike eluruumide olid seal majandushooned, refektoorium (vene keeles трапезная) ja lossikirik refektooriumi kõrval, väikese haritornikesega kaheksatahulisel katusel. 1635. aastal ehitati kiriku lõunafassaadi vastu kõrge kaheksanurkse telkkiivriga kellatorn, kolme rea akendega tornikiivris ja iseloomuliku, väiksema nurga all eenduva katuseservaga (vene keeles полица) karniisi kohal – element, mis on omane kindlusetornidele. Kellatornis asus väike kahe altariga kirik. 17. sajandi lõpul paigaldati torni kellamänguga tornikell.

17.–18. sajandi vahetusel lasi metropoliit Hilarion kellatornis olevat kirikut laiendada ja varustada pääsuga piiskopi eluruumidesse, ühtlasi ühendas ta ka teised varem eraldi seisnud hooned galeriide, käikude ja salatreppide abil üheks tervikuks[2]. Tema ajal ehitati pidulikeks vastuvõttudeks ka suur 330-ruutmeetrine ühegi tugisambata esindussaal Крестовая палата[4], mille siseuste astmikportaalid aimavad järele Vladimiri ja Suzdali keskaegset ehituskunsti. Saali algupärane lagi pole tänaseni säilinud, vaid taastati 20. sajandil. 18. sajandil asendati kalorifeerahi hoones hollandi ahjudega[5].

Ehitiste käekäik hilisemal ajal[muuda | muuda lähteteksti]

1960.–1970. aastail toimusid kremli hoonetekompleksis ulatuslikud restaureerimistööd. Põlengutes varisemisohtlikuks muutunud võlvid laoti uuesti. Praegu asub piiskopilossis muuseum, mille paljudes ruumides on mitu ekspositsiooni – Suzdali ajalugu, vene ikooni- ja maalikunst ning lastele mõeldud ajaloonäitus; kellatornis on eksponeeritud unikaalne 17. sajandist pärit varikatus veepühitsuse talituseks[6].

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]