Suzdali Jumalaema Sündimise katedraal

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Suzdali Jumalaema Sündimise katedraal, vaade lõunast-edelast
Vladimiri ja Suzdali valgest kivist arhitektuurimälestised
UNESCO maailmapärandi logo UNESCO maailmapärand
Asukoht Venemaa Venemaa
Tüüp kultuurimälestis
Kriteeriumid (i), (ii), (iv)
Viited 633-006
Piirkond* Euroopa ja Põhja-Ameerika
Nimekirja arvatud 1992 (16. istung)
* Regioon on UNESCO määratletud

Suzdali Jumalaema Sündimise katedraal (vene keeles Собор Рождества Пресвятой Богородицы, Sobor Roždestva Presvjatoi Bogoroditsõ; ka Богородице-Рождественский собор) on kirik Venemaal Suzdalis. Hoone on mongolite vallutuse eelse Venemaa ehituskunsti tähelepanuväärne näide. On kantud koos kõrval asuva piiskopilossi ja kellatorniga UNESCO maailmapärandi nimistusse Vladimiri-Suzdali arhitektuurikoolkonna ehitusmälestisena. Praegusel ajal tegutseb Suzdali kremli muuseumi ühe osana, kuid hoonet kasutab ka Vene Õigeusu Kirik.

Ehituslugu[muuda | muuda lähteteksti]

Jumalaema Sündimise katedraal, Suzdali vanim säilinud ehitis, on püstitatud aastail 1222–1225, Vladimiri ja Suzdali vürsti Juri Vsevolodovitši valitsusajal. Müürid on laotud tahutud kantkividest ning kaunistatud raiddekooriga. Ehitusmaterjaliks on poorne lubjakivi (halvema kvaliteediga võrreldes näiteks varasemate Andrei Bogoljubski ehitistega Vladimiris).

Katedraal polnud esimene kirik Suzdalis – on teada, et täpselt samal kohal asus 12. sajandi lõpus Vladimir Monomahhi käsul Kiievi või Bütsantsi meistrite ehitatud, Jumalaema Uinumisele pühitsetud telliskirik[1]. Esimene teade Suzdali Jumalaema Sündimise kiriku kohta pärineb 1222. aastast Lavrenti leetopissist:

Suurvürst Georgi püstitas kivikiriku Jumalaemale Suzdalis, esimese kohale, lammutades vana ehitise, [ ... ] sellesama, mille oli ehitanud ta vaarisa Vladimir Monomahh ja õnnis piiskop Efrem.

1225. aastal pühitseti kirik Jumalaema Sündimisele. 1233. aastal oli kiriku sisemus kaunistatud freskodega ja põrandad kaetud terrakotaplaatidega. 1238. aastal elas kirik üle linna vallutamise mongolite poolt, kiriku sisemus rüüstati, kuid hoone jäi alles.

1445. aastal, kui Kaasani khaani väed rüüstasid Suzdali, kirik põles ja kiriku võlvid purunesid[2]. Alles 1530. aastal alustati taastamistöödega Vassili III käsul, kiriku seinte ülemine osa lammutati kuni petikarkaadideni ning laoti telliskividest uued seinad, kiriku põhiplaan jäi endiseks. Katusele püstitati endise kolme asemele viis kõrget kitsaste akendega tambuuri ja viis kuplit.

1634. aastal maalitakse kiriku sisemus uuesti, suurendatakse aknaid ning ehitatakse juurde väike külgkabel. 1635. aastal püstitatakse kirikust lõuna poole kõrge kaheksanurkse telkkiivriga kellatorn. Sajandi lõpus lammutatakse kiriku suured koorirõdud.

Pärast 1719. aasta suurt tulekahju ehitatakse kirikule sirge servaga püramiidkatus ja kirik saab sibulkuplid, põhjakülge ehitatakse juurde kabelid[3]. 19. sajandil ehitatakse ka lõunafassaadile kabel ja küttesüsteemi ümberehitamisega püstitatakse apsiidide kohale korsten[2].

1930. aastatel lõpetatakse kirikus jumalateenistused ja alustatakse arheoloogilisi kaevamisi, ühtlasi hakatakse uurima hoone ehituslugu. 1938. aastal avastatakse restaureerimise käigus lõunapoolsest apsiidist 13. sajandi freskod[4].

1950.–1960. aastatel lammutatakse enamik pärast 16. sajandit tehtud juurdeehitisi ning kirik saab tänapäeval tuntud kuju.

Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

1222.–1225. aastatel püstitatud ehitis oli kuue ristikujulise piilariga, kolmelööviline kolme apsiidiga ristkuppelkirik kolme kupliga (lisaks peakuplile kaks idapoolsete nurkmiste võlvikute kohal) hoone. Peakupli alune kvadraat on küljega umbes 5,5 m, teised vahed piilarite vahel on väiksemad.

Hoonel on kolm eeskoda (притвор), neist läänepoolne on kõrgem kui kaks ülejäänut. Kõiki sissepääsusid raamivad rikkalikult madalreljeefse raiddekooriga kaunistatud astmikportaalid. Sein on vertikaalselt liigendatud liseenide ja pilastritega sisemist ruumijaotust järgides. Horisontaalselt on seinad jagatud petikarkaadi ja ornamendivöödega ülemiseks ja alumiseks vööndiks, tänaseni on säilinud arkaadid ning neist allapoole jääv osa ja naisenägudega maskid, mis on müüritud pilastrite keskossa uuema tellisseina sisse. Seinte ülemise osa algne kujundus on eri autorite käsitlustes erinev[1].

16. sajandil laotud tellisseinte ülemise osa lahendus sarnaneb Moskva Kremli Peaingli katedraali omale - liseenid ühinevad ümarkaarseks petiknišiks, pilastrid lõpevad ülal renessanssarhitektuurile iseloomuliku karniisiga[5]. Karniisi kohal on zakomara'de sarnased ümarad viiluväljad, mis olid 19. sajandil maalitud, kuid pildid eemaldati hoone ennistamise käigus 1950–1960. aastatel. Seinte kõrgemas osas puuduvad igasugused raidkaunistused.

Interjöör[muuda | muuda lähteteksti]

Kirikus on säilinud kaks paari uksi 13. sajandist – läänepoolses ja lõunapoolses sissekäigus. Need nn "Kuldsed väravad" on imetlusväärne näide Kiievi-Vene kunstkäsitööst. Uksed on puust ja kaetud punasest vasest lehtedega[6]. Ukse pind on ümarliistudega jagatud ruutudeks. Igas ukseruudus on figuraalne stseen, mis on vase pinnale kantud amalgaamiga kuldamise tehnikas (meetodit kasutati Venemaal alates 9. sajandist), ka kõik liistud ja kupud on kaetud ornamentidega ning lõvipea kujulised koputid on kullatud. Lääneukse ruutudes on stseenid Kristuse elust, lõunauksel Jumalaema elust.

Kiriku ikonostaas on pärit 17. sajandist. Kirikus on säilinud 19. sajandist omapärane samovarikujuline pühitsetud vee nõu, mis praegu on eksponeeritud ikonostaasi ees[7].

Enamik seinamaale on 17. sajandist. Kohati on säilinud ka fragmente varasematest 16. sajandi maalinguist. Lõunapoolses apsiidis on kaks pühakufiguuri ning taimornamente 13. sajandist.

Kirikusse on hauaorvadesse ja põranda alla maetud vaimulikke, isikuid Šuiskite, Šuiski-Skopinite, Belskite bojaarisuguvõsadest ja seal puhkavad ka Juri Dolgoruki poegade Ivani ja Svjatoslavi maised jäänused[4].

Lingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Н. Н. Воронин. "Зодчество Северо-Восточной Руси XII–XV веков". Moskva 1961–1962. – Т. 2. c. 19–42