Virumägi

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Vaade Virumäelt Viru värava eesväravale, Viru tänavale ning Tallinna vanalinnale

Virumägi ehk Musumägi (2001. aastani ka Viruvärava mägi)[1]) on haljasala Tallinna kesklinnas, Vanalinna asumis Pärnu maantee, Valli tänava ja Viru tänava vahel.

Tallinna muldkindlustusvööndi Viru värava eelsele bastionile 19. sajandi lõpul rajatud haljasala, kandis 24. maini 1939 Viruvärava mäe nimetust.

Virumäele kujundatud haljasala on ovaalse kujuga, pargi sissepääsud on kolmest küljest ja neljast trepist. Trepid on Pärnu maantee poolses autoparkla nurgal, Valli tänava ja Viru tänava nurgal asuva Viru värava eesvärava parempoolsest kaitsetornist vasakult ja paremalt poolt ning samuti Viru tänava ja Pärnu maantee poolses otsast, kus nii Pärnu maantee poolt kui ka Viru tänavalt alanud trepiastmed suubuvad väiksele etikule, kust suundub trepp üles mäekõrgendikule. Mäel asuvad põhijalgrajad on kujundatud järgima mäe loomulikku kuju: mäe põhjaküljel (Viru tänava poolsel küjel) on Virumäe suveteater ning istepingid, mäe lõunapoolsel küljel aga tihedam haljastus ning kergehitistest Virumäe suvepaviljon. Mäe idanõlval on kaks Tauno Kangro skulptuuri "Hetk pärast suudlust".

Virumäe suveteatri plats ja pingid, taustal Viru värava eesvärava väravatorn

Virumäe pargi piirid[muuda | muuda lähteteksti]

Virumäe ehk Musumäe pargi piir kulgeb Valli ja Viru tänava ristumiskohast mööda Viru tänava pargipoolset teemaad itta kuni ristumiseni Pärnu maanteega, mööda Pärnu maantee pargipoolset teemaad edelasse kuni pargi piirdeks oleva müüri pöördumiseni loodesse, mööda nimetatud müüri kuni ristumiseni Valli tänavaga ning mööda Valli tänava pargipoolset teemaad kirdesse kuni ristumiseni Viru tänavaga.[2].

Pargi pindala on 5502 m² ning aadress Viru tänav 26.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Bastioni loomine[muuda | muuda lähteteksti]

Virumäe suvepaviljon, arh. Nikolai Thamm vanem (1837–1907)

15.-16. sajandil Tallinna linna ümbritseva kaitsemüüri täiendasid linna ees püstitatud eelkaitserajatised, idasuunalise Viru värava ja Viru värava eesvärava kindlustamiseks püstitati Viru värava eesväravast lõuna poole muldvall (Hoch-Lehmpforten-Bastion).

17. sajandi lõpuaastatel ja 18. sajandi alguses uuendasid Rootsi võimud enne Põhjasõda ja selle ajal Tallinna kindluse kaitserajatisi. Selle käigus taheti täiendada laienenud linna kaitseehitisi, sest arenenud sõjatehnika heidutamiseks ei piisanud linna kaitsel enam keskaegsetest linnamüüridest. Nii kavandati linna ümber Tallinna muldkindlustusvööndi uus bastionide ja reduutide süsteem.

Kaitserajatisest haljasalaks[muuda | muuda lähteteksti]

1857. aastal kaotasid Tallinna kindluse bastionid oma sõjalise tähtsuse Venemaa keisririigi kaitserajatisena. Tallinna kindlus kustustati maakindluste nimekirjast ning Tallinna raad määras bastionite alad parkide rajamiseks.

1876. aasta koostati endise Tallinna muldkindlustusvööndi haljastuskava ning Virumäel asuv park avati 1898. aastal, pargi kavandas Riia linnaaedniku Georg Kuphaldti projekti kohaselt Tallinna linnaaednik Hugo Walker. Pargis asub lisaks haljastusele ka suvepaviljon, mille kavandas Nikolai Thamm vanem. Vanale bastionimäele püstitati paviljon, rajati kaskaad, teedevõrk, liivaplats lastele, istutati 55 ilupuud ja 550 ilupõõsast. Rajati trepistik ning kolmnurkne skväär purkkaevu ja parteritega, pandi paika pingid[3]. Viru tänav ulatus varem ainult Viru värava eeltornideni ja ta pikendati kuni Vene turuni alles 1889. aastal. Tänava läbiviimiseks oli Tallinna linnavalitsus sunnitud ostma majaomanik Steinbergilt 10 000 rubla eest võrdlemisi väikese maatüki. Liiklus tänava pikendusel avati 20. mail 1889. aastal (vkj.)[4].

Tallinna pargid rajati enamjaolt vabakujunduslikena, kus siiski ei puudunud ka regulaarparkide põhimõtted, looklevad jalgrajad planeeriti põlispuid arvestades. Parki viivad paekivimüüridega palistatud trepid kujundati suursugustena ja pargi otsa tehti pisiaed purskkaevuga.

"Poisid delfiiniga"

19. sajandi lõpul hakati linna haljasalade kujunduses kasutama rikkalikult ilupõõsaid ning pargi kujunduses kasutati Virumäel tüviksireleid.

Tauno Kangro skulptuur "Hetk pärast suudlust"
Virumäe suveteatri plats

1933. aastal kirjutati ajalehes Rahvaleht: "Üldse ebaloomulikkude kalduvustega mehed on vallutanud selle kena jalutuskoha kesklinnas ja terroriseerivad seal kõiki, kes ei ole nendesarnane[5]."

Pärast II maailmasõda, 1945. aastal kavandas mäe jalamile purskkaevu "Poisid delfiiniga" koos seda ümbritseva alaga Aleksander Niine.

Virumägi tänapäeval[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 2001–2005 uuendati Virumäge, selle käigus vahetati välja haljasala, Viruvärava, purskkaevu ja treppide ning tugimüüri dekoratiivvalgustus, samuti rekonstrueeriti Virumäe suveteatri plats ja müüritised.

2007. aasta kevadel püstitati Virumäele Tauno Kangro skulptuurid "Hetk enne suudlust" ja "Hetk pärast suudlust".

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. TALLINNA LINNAVALITSUS MÄÄRUS Tallinn 12. detsember 2001 nr
  2. Tallinna parkide kaitse alla võtmine ja välispiiride kirjeldused, Eesti Vabariigi Valitsuse korraldus nr 341, 06.05.2004, RTL 2004,64,1075
  3. Silver Riisalo, Mees, kes andis pealinnale kopsud. Uurimus Tallinna linnaaednik Hans Lepast, Tartu Kolledž Maastikuarhitektuuri õppetool, Tartu 2014, lk 30
  4. Aleksander Kivi, Mäed ja mäenimelised tänavad Tallinnas, Keel ja Kirjandus, 1964 nr 7, lk 402
  5. Lilla õudus. Rahvaleht, 7. detsember 1933, nr. 113, lk. 5.

Kirjandust[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]