Viini kroonimisevangeliaar

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Viini Kroonimisevangeliaar)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kroonimisevangeliaari kullatud hõbedast köide, pärit umbes 1500. aastast
Evangelist Johannes (fo 178). Illustratsiooni mahapudenenud värvikihi alt paistab purpurseks värvitud pärgament
Evangelist Matteus (fo 15)

Viini kroonimisevangeliaar, eestikeelses kunstiajalookirjanduses esineb ka nimetus Karl Suure evangeliaar, on Karolingide ajast pärit illustreeritud käsikiri, purpurpärgamendile kirjutatud illustreeritud evangeliaar, mis on loodud veidi enne aastat 800 Aachenis, Karl Suure õukonnakooli juures.

Käsikiri asus 1794. aastani Aacheni toomkiriku varakambris. Evangeliaar kuulub käsikirjarühma või -koolkonda, mida kunstiajaloos nimetatakse Ada grupiks. Käsikirjarühma ühendavateks joonteks on hilisantiigi arhitektuurielemendid ja ornamendid dekooris ning bütsantsipärane figuurikujutus, mis laseb oletada, et õukonnakoolis tegutsesid Bütsantsist tulnud kunstnikud.

2012. aastal ilmus trükisena käsikirja faksiimileväljaanne[1].

Käsikiri[muuda | muuda lähteteksti]

Tekst[muuda | muuda lähteteksti]

Kroonimisevangeliaar koosneb 236 purpurpärgamendilehest, millele tekst on kirjutatud kuld- ja hõbetindiga. Käsikirjalehtede mõõdud on 32,4 cm × 24,9 cm, tekst paikneb ühes veerus, 26 reaga leheküljel. Iga evangeeliumi tiitelleheküljel (incipit-leheküljel) on koos kolm kirjastiili, mis esinevad paljudes hilisantiigist pärit hinnalistes illustreeritud käsikirjades: esimesel real capitalis rustica, teisel real monumentaalne ruutkapitaal, mis juhatab sisse ladinakeelse põhiteksti. Tekst on kirja pandud kuldtindiga, untsiaalkirjas ilma sõnavahedeta ja kirjavahemärkideta.

Illustratsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Raamat on illustreeritud nelja tervet lehekülge katva pildiga evangelistidest, millest igaüks paikneb vastava evangeeliumi alguses tiitellehekülje vastas, samuti 16 kaanonitahvliga. Evangelistide kujutised on bütsantsipärases karolingide stiilis. Luuka evangeeliumi esimese lehekülje parempoolsele servale on kirjutatud kuldsete majusklitega kreeka nimi Demetrius presbyter. See võib olla kirjutaja või illustraatori signatuur ja vihjata asjaolule, et Karl Suure õukonnas töötas Bütsantsist tulnud meistreid.

Stiil[muuda | muuda lähteteksti]

Kroonimisevangeliaari piltidel puuduvad varasemad eeskujud Põhja-Euroopa kunstis. Hilisantiiksed motiivid on teostatud suure virtuoossusega. Illustratsioonides puudub varakeskaja kunstile omane horror vacui (tühja ruumi kartus). Evangelistide kujud on antud dünaamiliselt, elavates poosides, nende kehad on modelleeritud jõuliselt ja julgelt. Ruumielementides valitseb hilisantiigile omane illusionistlik perspektiiv, taustal kujutatud maastikud on valgusküllased ja õhulised. Evangelistid on rüütatud toogadesse ja nende poosid meenutavad kaudselt antiikkujusid istuvatest filosoofidest.

Stiililt jääb kroonimisevangeliaar ja mõned temaga sarnased käsikirjad muu Euroopa kunsti kontekstis isoleeritud üksikjuhtumiks.

Köide[muuda | muuda lähteteksti]

Umbes 1500. aasta paiku telliti käsikirjale hinnaline kullatud hõbedast ja vääriskividega kaunistatud ümbrisköide, mille valmistas Aacheni kullassepp Hans von Reutlingen. Kaas on teostatud hilisgooti stiilis kõrgreljeefis ja kujutab Jumal-Isa istumas troonil ehisraamistikust baldahhiini all. Ta vasak käsi puhkab Piiblil, parem käsi on tõstetud õnnistavaks žestiks vasakpoolsel veerisel põlvitava Maarja suunas, kes on käed tõstnud südame kohale nagu tavaks Kuulutamise stseenis. Parempoolsel veerisel on samasse stseeni kuuluv Peaingel Gabriel. Jumal-Isa on riietatud keiserlikku rüüsse ja kannab mitrataolist keisrikrooni, sarnast keiser Maximilian I omale, kelle valitsusajal köide valmistati. Kaane nurkades on medaljonid nelja evangelisti sümbolitega.

Pärimus[muuda | muuda lähteteksti]

Pärimuse järgi leidis Otto III käsikirja Karl Suure haua avamisel 1000. aastal. Sellest ajast alates kuulus evangeeliumikäsikiri riiklike insiigniate hulka ja oli evangeelium, mille juures Saksamaa kuningad laususid oma kroonimisvande.

Käsikirja edasine käekäik[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese koalitsiooni sõja ajal sattus raamat 1794. aastal Aachenist Paderborni ja 1811. aastal viidi see Viini. Tänapäeval paikneb see kunstiajaloo muuseumis (Kunsthistorisches Museum) Viinis (Inv. XIII 18).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]