Ruutkapitaal
Ruutkapitaal, ladina keeles capitalis quadrata, ka capitalis elegans, oli Rooma majuskelkiri, mis vähesel määral esineb hilisantiiksetes ja varakeskaegsetes käsikirjades. Tekstid kirjutati laisulega pärgamendile. Ruutkapitaal oli Rooma kirjadest formaalseim ja selle vorm põhines otseselt capitalis monumentalis 'el.
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Ruutkapitaali iseloomustavad lai ja avar üldpilt, selged ning äratuntavad tähekujud[1]. Suletõmbed on teravad ja sirged, kõverjooned nõtked. Jämedad ja peened suletõmbed on selgesti eristavad, sulenurga muutusega on antud rõhutused ja seriifid. Vertikaal- ja horisontaaljoonte vahel on selged täisnurgad. Tekstid on kirjutatud scriptio continua printsiibil, ilma sõnavahedeta, väikese sõnavahet märkiva punktiga ligikaudu tähtede keskosa kõrgusel[2].
Tähekujude hulgas puudub U. Ladina keeles on U ja V sama tähe kaks eri versiooni ja ruutkapitaal kasutab üksnes V-vormi. Suurem osa tähti on sama lai kui kõrge. O on täiesti ringikujuline ja selle lai vorm annab tervele tekstimassile oma rütmi.[3]
Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Erinevalt arvukate raidkirjadena säilinud rooma kapitaalist on ruutkapitaalis kirjutatud käsikirju antiikajast säilinud ainult kaks. Mõlemad on Vergiliuse tekstid 4. ja 5. sajandist. Üks on fragmentidena säilinud tekst, mis asub Sankt Galleni raamatukogus (Cod. Sang. 1394). Teisest tekstist, hüüdnimega Vergilius Augusteus, asub osa Vatikani raamatukogus (Vat. lat. 3226) ja osa Berliinis (Staatsbibliothek zu Berlin, Lat. fol. 416).
Säilinud tekstide vähesus on andnud alust oletusele, et ruutkapitaal polnud tegelikult antiikmaailmas laialt kasutatud tavaline raamatukiri. On arvatud, et hilisantiiksed luksuskäsikirjad Vergiliuse tekstidega olid kirjutatud sulega raidkirjade tähti imiteerides ja see oli mõeldud Vergiliuse kõrge staatuse märkimiseks antiikautorite hulgas.[4]
Nii rooma kapitaal kui ka ruutkapitaal tähistasid nii hilisantiikajal kui ka varakeskajal käsikirjade loojate jaoks arvatavasti Rooma kuldaja kultuuri. Kaudselt annab sellest tunnistust ka tänapäeva ladina kiri ja selle stiilid[5]. Karolingide perioodil jõudsid ruutkapitaalid käsikirjadesse klassikalisele pärandile viitavate ehis- ja tiitelkirjadena ning püsisid selles funktsioonis kasutuses 10. sajandini[6].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ V. Toots. Tänapäeva kiri. Tallinn, 1957. lk 16
- ↑ Square Capitals. – Paleography. 2012[alaline kõdulink]
- ↑ Latin Scripts - Classical Antiquity. - Latin Paleography. HMML School
- ↑ Latin Scripts - Classical Antiquity. - Latin Paleography. HMML School
- ↑ Latin Scripts - Classical Antiquity. - Latin Paleography. HMML School
- ↑ V. Toots. Tänapäeva kiri. Tallinn, 1957. lk 16