Rustika (kirjastiil)
Rustika (ladina keeles littera capitalis rustica) on vanarooma kirjastiil, mis kujunes välja 4. sajandiks ruutkapitaalist. See on majuskelkiri, ruutkapitaalist kergem ja voolujoonelisem, mida kasutati papüürusel raamatute kirjutamisel. Esiletõstukirjana jõudis rustika ka keskaegsetesse illumineeritud pärgamentkäsikirjadesse, eelkõige Karolingide perioodil.[1]
Kirjastiil sai nime rustika ('talupoeglik'), kuna seda vastandati "tsiviliseeritumale" ruutkapitaalile. Kirjastiili tähed on kitsamad, kokkusurutumad ja ümaramad.
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Rustika tähed sarnanevad tähekujude ülesehituse põhimõttelt ruutkapitaalile, ent on vähem jäigad ja rohkem kohandunud sule ja tindi kui kirjutusmaterjaliga. Tähed on külgsuunas kokku surutud ja saledad, selgelt oma laiusest palju kõrgemad; kõverjooni on enam kui ruutkapitaalis ja tähtede vähesed alapikendid ulatuvad baasjoonest allapoole.
Rustikas kirjutatud tekstides on üksikuid sõnu üksteisest eraldavad täpikujulised punctus-märgid , eemaldudes sellega scriptio continua tavast.
Ajaloost
[muuda | muuda lähteteksti]Rustikat kasutati 1. sajandist 9. sajandini, enim 4.–6. sajandil. pärast 5. sajandit hakkas rustika tekstikirjana oma tähtsust kaotama, ent ta säilis pealkirjade ja muude esile toodud tekstide kirjana untsiaalis tekstikirja kõrval.
Rustikas käsikirju on säilinud umbes viiskümmend; sealhulgas neli Vergiliuse teoste koopiat, tuntumad neist Vergilius Vaticanus ja Vergilius Romanus[2]; üks koopia on Terentiuse teosest ja üks Prudentiuse teosest. Reeglina kasutati seda kirjastiili paganlike autorite teoste luksuslike koopiate kirjutamiseks; kristlikest autoritest on vaid kaks käsikirja Prudentiuse ja Seduliuse tekstidega.[3]