Vassili Vereštšagin

Allikas: Vikipeedia
Vassili Vereštšagin

Vassili Vassiljevitš Vereštšagin (vene keeles Василий Васильевич Верещагин; 26. oktoober 1842 Tšerepovets, Novgorodi kubermang – 13. aprill 1904 Port Artur, Kvantungi oblast) oli vene maalikunstnik ja literaat, üks kuulsamaid Venemaa sõjamaalijaid ja ühtlasi üks esimesi vene kunstnikke, keda tunti laialdaselt ka välismaal. Tema maalitud stseenide realistlikkus on viinud selleni, et suurt hulka tema teoseid ei ole kunagi trükitud ega ka näitustel eksponeeritud.[1]

Õpinguaastad[muuda | muuda lähteteksti]

Vereštšagin sündis 1842. aastal Venemaal Novgorodi kubermangus Tšerepovetsis peres, kus lisaks temale kasvas veel kolm venda. Tema isa oli aadlikust mõisaomanik, ema seevastu pärines lihtsast tatari perekonnast. [2] [3][4] Kaheksa-aastaselt saadeti ta Tsarskoe Selosse alaealistele mõeldud Aleksandri kadetikorpusse (Александровский кадетский корпус для малолетних сирот). Kolm aastat hiljem astus ta Peterburis mereväe kadetikorpusse. 1858. aastal tegi ta, teenides fregatil Kamtšatka, oma esimese reisi Taani, Prantsusmaale ja Egiptusse.[5]

Vereštšagin lõpetas merekooli oma kursuse parimana, sai mitšmani auastme, kuid lahkus kohe teenistusest, et hakata õppima joonistamist Peterburi Kunstide Akadeemias (1860–1863). 1864. aastal jätkas ta õpinguid Pariisis Jean-Léon Gérôme'i juures.[5]

Reisid Kesk-Aasias[muuda | muuda lähteteksti]

1866. aastal eksponeeris Vereštšagin Pariisi salongis joonistust "Duhoborid laulavad psalme". 1867. aastal võttis Vereštsagin vastu Turkestani kindralkuberneri Konstantin von Kaufmanni kutse asuda tema teenistusse. Kangelaslikkuse eest Samarkandi piiramisel 2.–8. juunil 1868 teenis Georgi risti 4. klassi, mida kandis uhkusega. [2] Vereštšagin rändas sel ajal palju: 1868. aasta lõpus naasis ta Peterburi, 1869. aastal siirdus Pariisi, hiljem samal aastal tagasi Peterburi ning 1869. aasta lõpus uuesti Siberi kaudu tagasi Turkestani.

1871. aastal rajas Vereštšagin ateljee Münchenisse. 1873. aastal koostas Londoni Kristallpalees oma teostest isikunäituse, millele on hiljem viidatud kui tema "Turkestani sarjale". 1874. aastal esines ta näitusega Peterburis, kus kaht tema maali keelduti näitamast põhjusel, et need "kujutasid Venemaa sõjaväge halvas valguses".[5]

1874. aasta lõpus alustas Vereštšagin kaheaastast ringreisi Himaalajas, Indias ja Tiibetis ning naasis Pariisi 1876. aasta lõpus.

"Sõja apoteoos"
  • "Dervišid pidulikus riietuses" (1869–1870)
    "Dervišid pidulikus riietuses" (1869–1870)
  • "Lapsorja müümine" (1872)
    "Lapsorja müümine" (1872)
  • "Mulla Rahim ja mulla Kerim tülitsevad teel basaarile" (1873)
    "Mulla Rahim ja mulla Kerim tülitsevad teel basaarile" (1873)
  • "Nad on võidukad" (1872)
    "Nad on võidukad" (1872)
  • "Trofeede esitlus" (1872)
    "Trofeede esitlus" (1872)
  • "Fakiir" (1874–1876)
    "Fakiir" (1874–1876)

Vene-Türgi sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Vene-Türgi sõja (1877–1878) alguses lahkus Vereštšagin Pariisist ja naasis teenistusse Vene Keiserlikus armees. Osales Šipka kuru ületamisel ja Pleveni piiramisel, kus langes ka kunstniku vend Sergei Vereštšagin. Doonau dessandi ettevalmistamisel sai Ruse lähedal ohtlikult haavata. Sõja lõpupoole teenis ta kindral Mihhail Skobelevi sekretärina San Stefanos.[5]

Maailmakuulsus[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast sõda suundus Vereštšagin jälle Münchenisse, kus maalis sõjapilte nii kiires tempos, et teda süüdistati assistentide kasutamises. Tema piltide sensatsioonilisus ja õpetlik eesmärk edendada rahu sõjakoleduste näitamise kaudu, meelitasid 1881. aastal tema näitusele Pariisis suure hulga sellist publikut, keda tavaliselt kunst ei huvita. Sama kordus Londonis, Berliinis, Dresdenis, Viinis ja teistes linnades.[5]

"Sõjavangide tee" (1878–1879). Brooklyni muuseum

Aastatel 1882–1883 rändas Vereštšagin taas Indias. Briti Indias maalis ta mitu imperialistlikku võimu kujutavat stseeni. Tema eepiline "Walesi printsi rongkäik Jaipuris 1876. aastal" on väidetavalt maailma suuruselt kolmas maal.[6] Tema maalisari, mis koosnes kolmest pildist ("Roomlaste ristilöömine", "Hindude mässu mahasurumine inglaste poolt" ja "Nihilistide hukkamine Peterburis"), tekitas palju poleemikat.[5] Pildil "Hindude mässu mahasurumine inglaste poolt" kujutati sepoy'de hukkamist, kus hukatav oli seotud suurtükitoru ette. Vereštšagini kriitikud väitsid, et selliseid hukkamisi viidi läbi üksnes 1857. aasta India mässu ajal, maalil olid kujutatud aga 1880. aastate sõdurid, nagu olnuks selline tapmisviis kasutusel ka hiljem. Fotograafilise stiili tõttu võis jääda mulje, et maal kujutab endast reaalse sündmuse erapooletut salvestist. Aastal 1887 kaitses Vereshchagin end ajakirjas The Magazine of Art, väites, et kui toimuks veel üks ülestõus, kasutaksid britid seda meetodit taas.[7]

"Hindude mässu mahasurumine inglaste poolt" (1884)

19. sajandi lõpupoole oli Vereštšagin tuntust kogunud mitmel pool maailmas; tema nimi käis korduvalt läbi nii Euroopa kui ka Ameerika ajakirjanduse veergudelt. Erinevalt teistest tolleaegsetest lahingumaalidest, kus näidati sõda kui mingit paraadi, kujutasid Vereštšagini teosed graafiliselt sõja kõiki koledusi.

1884. aasta reisil Süüriasse ja Palestiinasse valmisid Vereštšaginil rohkelt vaidlusi põhjustanud Uue Testamendi ainelised teosed.[5] Poleemikat põhjustas Kristuse liig realistlik kujutamine. Öeldi, et pildid on vulgaarsed ja rõhutavad liigselt Kristuse semiidi päritolu. 

1812. aasta isamaasõda kujutav maalisai "1812" on inspireeritud Lev Tolstoi "Sõjast ja rahust". See on maalitud 1893. aastal Moskvas, kuhu kunstnik oli lõpuks elama asunud.[5][8]

Viimased eluaastad[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese Hiina-Jaapani sõja ajal aastatel 1894–1895 viibis Vereštšagin Kaug-Idas. 1900. aasta Yihetuani ülestõusu ajal ja viibis ta Vene vägedega Mandžuurias. [2] 1901. aastal külastas Filipiine, 1902. aastal USA-d ja Kuubat ja 1903. aastal Jaapanit.

"Kiri emale" (1901) Hispaania-Ameerika sõja teemalisest sarjast

Vene-Jaapani sõja ajal kutsus admiral Stepan Makarov Vereštšgini soomuslaeva Petropavlovsk pardale. 13. aprillil 1904 sõitis laev Port Arturisse naastes kahe miini otsa ja uppus koos suurema osaga meeskonnast. Hukkusid nii admiral Makarov kui ka Vereštšagin. Vereštšagini viimane teos – pilt sõjanõukogust, mille eesistuja oli admiral Makarov – leiti pärast õnnetust peaaegu kahjustusteta.[5][9]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Võitjad"
    "Võitjad"
  • "Üllatusrünnak"
    "Üllatusrünnak"
  • "Pärast rünnakut"
    "Pärast rünnakut"
  • "Šipka lahinguväli"
    "Šipka lahinguväli"
  • "Langenud. Reekviem"
    "Langenud. Reekviem"

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Kowner, Historical Dictionary of the Russo-Japanese War, p. 408.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Chisholm 1911. sfn viga: mitu sihtkohta (9×): CITEREFChisholm1911 (spikker)
  3. ↑ Heather S. Sonntag, Tracing the Turkestan Series – Vasily Vereshchagin's Representations of Late-19th-century Central Asia, University of Wisconsin-Madison (2003), p. 18
  4. ↑ Vladimir Visson, Portraits of Russian Painters, V. Visson (1987), p. 72
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 5,8 Mall:EB1911
  6. ↑ The Sunday Tribune – Spectrum – Travel at www.tribuneindia.com
  7. ↑ "Art in December: M. Verestchagin on his Critics – Art and Politics". The Magazine of Art. November 1887 – October 1888. Cassell. 11: ix (following p. 430). 1878–1904.
  8. ↑ Verestchagin, Vassili (1899). "1812" Napoleon I in Russia; with an Introduction by R. Whiteing. London: William Heinemann. Vaadatud 14.08.2018 – cit. via Internet Archive.
  9. ↑ "State Historical Museum Opens 'The Year 1812 in the Paintings by Vasily Vereshchagin'," Art Daily, March 11, 2010; "War Lasted 18 Months ... Russian Miscalculation," New York Times, August 30, 1905.
  10. ↑ Directory of Minor Plant Names.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vassili_Vereštšagin&oldid=6611490"