Mine sisu juurde

Valgepea-merikotkas

Allikas: Vikipeedia
Valgepea-merikotkas

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Pistrikulised Falconiformes
Sugukond Haugaslased Accipitridae
Perekond Merikotkas Haliaeetus
Liik Valgepea-merikotkas
Binaarne nimetus
Haliaeëtus leucocephalus
(Linnaeus, 1766)

Valgepea-merikotka levila ██ Aastaringne pesitsus- ja talvitusala ██ Suvine pesitsusala ██ Talvitamisala ██ Ainult läbirändaja Asterisk: eksikülalisena
Valgepea-merikotka levila

██ Aastaringne pesitsus- ja talvitusala
██ Suvine pesitsusala
██ Talvitamisala
██ Ainult läbirändaja
Asterisk: eksikülalisena

Valgepea-merikotkas (Haliaeëtus leucocephalus) on pistrikuliste seltsi haugaslaste sugukonda merikotka perekonda kuuluv Põhja-Ameerikas elav röövlind.

Valgepea-merikotkas on üks Põhja-Ameerika suuremaid linde. Ta on suuruselt võrreldav kaljukotkaga, kuid jääb alla kalifornia kondorile. Koos kaljukotkaga etendab ta suurt osa kohalike rahvaste kultuuris ja tavades. Ta on spetsialiseerunud kalale. Seetõttu asustab ta peamiselt mererannikuid ja suurte veekogude kaldaid. Merikotkas haarab kala vee pinnalt ega sukeldu selle järele nagu kalakotkas. Lisaks põhitoidule jahib valgepea-merikotkas ka veelinde ja väikeseid imetajaid. Ta röövib meelsasti teiste röövlindude saaki (kleptoparasitism) ning sööb ka pinnale ujunud surnud kala ja maismaaloomade korjuseid.

Valgepea-merikotkas väldib tavaliselt inimesi ja elab inimasustusest eemal. Paarid on teineteisele truud aastaid, sageli kogu elu. Pesitsevad kord aastas, kasvatades ühe kuni kolm poega. Eriti kuulsaks on saanud nende hiiglaslikud okstest pesad, mis on kantud Guinnessi rekordite raamatusse kui maailma suurimad. Keskmine eluiga on 15–20 aastat, vangistuses elavad nad tunduvalt kauem.

1782. aastal tunnistati valgepea-merikotkas ametlikult Ameerika Ühendriikide rahvuslinnuks. Tema kujutis ilmus Ameerika Ühendriikide vapile, presidendi lipule, rahatähtedele ja muudele riiklikele atribuutidele, samuti suurkorporatsioonide logodele. Vaatamata linnu populaarsusele langes tema arvukus 19. ja 20. sajandil dramaatiliselt, mistõttu tõusis teravalt päevakorda liigi säilitamise küsimus. Peamisteks põhjusteks tunnistati massiline hävitamine ja inimese majandustegevus. Eriti hukatuslikud tagajärjed oli DDT kasutamisel kahjurputukate tõrjeks. Looduskaitsemeetmed ja insektitsiidide keelustamine viisid arvukuse järkjärgulise taastumiseni ning 2000. aastatel tunnistati liigi seisund rahuldavaks. Vaatamata sellele kehtivad USAs seadused, mis keelavad valgepea-merikotkaste tapmise ja nende pidamise ilma vastava loata.

Nomenklatuur, süstemaatika, evolutsioon ja taksonoomia

[muuda | muuda lähteteksti]

Valgepea-merikotkast kirjeldas Carl Linnaeus 1766. aastal oma teoses "Systema naturæ".[2] Autor paigutas ta ühte ritta pistriklastega ja pani talle nimeks Falco leucocephalus. 1809. aastal kirjeldas Jules Savigny teoses "Egiptuse kirjeldus" perekonda Haliaeetus, mis ühendab linde, kellel on kotka välimus ja paljad jooksmed, mille esikülg on kaetud kilpjate soomustega. Algselt kuulus perekonda ainult harilik merikotkas (nimega Haliaeetus nisus), hiljem lisati sinna ka valgepea-merikotkas.[3][4]

Perekonna nimetus Haliaeëtus tuleb vanakreeka keele sõnast ἁλιάετος, mis tähendab sõna-sõnalt 'merikotkast' ja tähistas arvatavasti kalakotkast. Liigiepiteet leucocephalus pärineb vanakreeka sõnast λευκοκέφᾰλος 'valgepäine' ja on liitsõna sõnadest λευκός 'valge' ja κεφαλή 'pea'. Kogu nimetust võib tõlkida "valgepea-merikotkaks'.

Inglise keeles nimetatakse lindu bald eagle 'kiilas kotkas',[5] kuid sõnal bald ei ole siin pistmist sulestiku puudumisega, vaid see pärineb sõnast piebald 'kirju, ebaühtlase värvusega'.[6]

Üks täiskasvanud valgepea-merikotka eritunnuseid on pea valge sulestik

Valgepea-merikotka lähim sugulane on harilik merikotkas, kes hõivab sama ökoloogilise niši põhja-Euraasias ja Gröönimaal. Fossiilileidude molekulaaranalüüs näitab, et mõlema liigi ühine eellane lahknes ülejäänud merikotkastest tõenäoliselt oligotseeni alguses või keskel (28 miljonit aastat tagasi), kuid mitte hiljem kui varamiоtseenis (10 miljonit aastat tagasi).[7] Kahe liigi lahknemine toimus suure tõenäosusega Põhja-Atlandi piirkonnas: valgepea-merikotkas arenes Põhja-Ameerika lääneosas, harilik merikotkas aga Euraasia idaosas. Valgepea-merikotka vanimad fossiilsed jäänused on leitud ühest koopast USA-s Colorado osariigis ja nende vanuseks on hinnatud 670–780 tuhat aastat.[8]

Traditsiooniliselt eristatakse valgepea-merikotkal kahte alamliiki, mille ainus erinevus avaldub üldistes mõõtmetes.[9] Mõned spetsialistid leiavad, et see muutlikkus on sujuv (bioloogia terminites klinaalne), ilma selge piirita, ning seetõttu ei saa see olla piisavaks aluseks alamliikide süstemaatikale.[10] Sellegipoolest on levialа põhjapoolses ja lõunapoolses perifeerias esinevate lindude mõõtmetes märgatav erinevus. Kirjelduste kohaselt levib suurem rass H. l. washingtoniensis (Audubon, 1827), sünonüüm H. l. alascanus Townsend, 1897, levilа põhjaosas (USA põhiosa põhjaosas, Kanadas ja Alaskal) lõunas kuni Oregoni lõunaosa, Idaho, Wyomingi, Lõuna-Dakota, Minnesota, Wisconsini, Michigani, Ohio, Pennsylvania, New Jersey ja Marylandini.[11] Teine rass H. l. leucocephalus (Linnaeus, 1766) elab sellest joonest lõuna pool kuni USA lõunapiirideni, kohati ka Mehhikos Baja Californias.[11][12]

Sarnased liigid

[muuda | muuda lähteteksti]

Kõik valgepea-merikotka lähimad sugulased elavad väljaspool Ameerikat. Värvuselt on sarnane ainult Aafrikas elav kilg-merikotkas: nagu valgepea-merikotkаlgi, on tal pea, kaela ja saba sulestik valge. Kuid kilg-merikotkaal katab valge värvus suurema pinna, hõlmates ka selja ülaosa ja rinna.[13] Suuruselt võrreldaval kalifornia kondoril, nagu ka kalkunkondoril, on pea vaid osaliselt sulestikuga kaetud.[14] Kaljukotkal, kes mõneti meenutab mittesuguküpset valgepea-merikotkast (täiskasvanud lindudel erineb pea värvus), on lühem kael ja jalad on sulestikuga kaetud kuni jooksmeteni.[15] Peale selle on kaljukotka sulestik heledam, kohati kuldse varjundiga. Noorel valgepea-merikotkal on kogu keha valgete laikudega kaetud, noorel kaljukotkаl aga on valged laigud ainult tiibade ja saba alustel. Lendamisel hoiab valgepea-merikotkas tiibu horisontaalselt, kaljukotkas aga tõstab need veidi ülespoole.[16]

Levik

[muuda | muuda lähteteksti]

Valgepea-merikotka looduslik levila hõlmab suurema osa Põhja-Ameerikast, sh suurema osa Kanadast, kogu Ameerika Ühendriikide mandriosa ja Põhja-Mehhiko. Ta on ainuke endeemne liik merikotka perekonnast Põhja-Ameerikas. Asustab mitmesuguseid elupaiku alates Louisiana soostunud maastikust (bayou) kuni Sonora kõrbeni ning idas Québeci ja Uus-Inglismaa heitlehiste metsadeni. Lisaks pesitseb lind ka Prantsusmaale kuuluvatel Saint-Pierre'i ja Miqueloni saartel.[17][18][19] Levik on äärmiselt ebaühtlane, kõige suuremat pesitsemistihedust on täheldatud mererannikutel ning suurte jõgede ja järvede lähistel. Levilа lääneosas asustab merikotkas meelsasti Vaikse ookeani rannikuvööndit Alaskast Oregonini ning Aleuudi saari. Stabiilselt palju valgepea-merikotkaid leidub Kaljumägedes Idaho, Montana, Wyomingi ja Colorado osariigis. USA idaosas on linde kõige rohkem Floridas (arvukuselt teine populatsioon pärast Alaskat),[20] Chesapeake'i lahe rannikul ja Suure järvistu piirkonnas. Väikesi populatsioone on täheldatud Baja Californias, Arizonas, New Mexicos, Rhode Islandil ja Vermontis.[21] Kanadas pesitseb suurem osa valgepea-merikotkaid Briti Columbia rannikul. Rohkesti leidub neid ka Alberta, Saskatchewani, Manitoba ja Ontario provintsi metsades.[22] Kanadas puudub valgepea-merikotkas ainult Andersoni jõe orust põhja pool asuvatel arktilistel laiuskraadidel ja Hudsoni lahe lääneranniku keskosas. Juhuslikke eksirändeid on registreeritud Bermudal, Ameerika Neitsisaartel, Puerto Ricos, Belizes ja Iirimaal. Põhja pool elavad valgepea-merikotkad on rändlinnud, lõunapoolsed isendid aga paikse eluviisiga. Talviti esineb valgepea-merikotkaste koondumist teatud aladele. Näiteks talvitab novembrist veebruarini 1000–2000 lindu Kanada Briti Columbia provintsi Squamishi piirkonna jõgedel, kuhu neid meelitavad kudema tulevad lõhed. Selliseid kogunemisi on täheldatud ka lõhede kudealadel USA põhjaosas.[23] Alates 1967. aastast on valgepea-merikotka arvukus järjekindlalt suurenenud nii liigi pesitsus- kui ka talvitumisaladel. Väikseima arvukuse perioodil 1950. aastatel piirdus valgepea-merikotka levila Alaska, Aleuudi saarestiku, Põhja- ja Ida-Kanada ning USA Florida osariigiga.[24] 2007. aastal oli teada liigi pesitsemine igas USA mandriosa osariigis.[25][26] Euroopas on valgepea-merikotkast kohatud paaril korral eksikülalisena Iirimaal (1973 ja 1987).[27]

Merikotkas elab alati veekogu lähedal – ookeani, järve või suure jõe ääres

Kuni 20. sajandi lõpuni teatati valgepea-merikotka vaatlustest Venemaa Kaug-Idas. Esimestena avastasid nad Venemaa territooriumil Vitus Beringi teise Kamtšatka ekspeditsiooni liikmed aastatel 1741–1742: mereväeohvitser Sven Waxell märkis oma reisiaruandes, et Komandorisaartel talvitunud maadeavastajad toitusid nende lindude lihast ("Tuli meil ette ka suuri merikotkaid, musta värvi valgete peadega, tulistada ja neid toiduks tarvitada"),[28] ja arst Georg Steller tõi oma "Kamtšatka maa kirjelduses" ära ainult sellele liigile omased morfoloogilised tunnused[29]. Naturalist ja reisija Leonard Stejneger avastas Komandorisaari uurides aastatel 1882–1884 Beringi saarel pesitsevad merikotkad.[30] 20. sajandil säilis vaid mõni märge eksirändajatest ilma pesitsemistunnusteta: 1920ndatel Lissinskaja lahe piirkonnas,[31] 1977. aastal Avatša jõe orus, 1990. aastal Kamenka jõe suudmes ja 1992–1993 Kurilskoje järve ääres.[32]

Ränne

[muuda | muuda lähteteksti]
Merikotkaste kogunemine Lemon Creeki jõel (Alaska) kevadrände ajal

Rände iseloom sõltub mitmest tegurist, sealhulgas kliimast, toidu kättesaadavusest, pesitsusala asukohast ja isendi vanusest. Kui veekogu pind kattub täielikult jääga, lahkuvad kõik seal elavad valgepea-merikotkad piirkonnast ja liiguvad mererannikule või lõuna poole soojema kliimaga laiuskraadidele. Kui aga toidutingimused seda võimaldavad (näiteks mererannikutel), jääb vähemalt osa täiskasvanud isendeid talvitama pesitsusala piiresse.[33] Michiganis näitasid vaatlused, et linnud pigem ei rända, vaid kolivad kohtadesse, kus leidub lahtist veepinda ja piisavalt saakloomi.[34]

Arvatakse, et linnud rändavad üksi, kuigi nad rände ajal võivad koguneda väikeste rühmadena ööbimiskohtadesse või saakloomarohketesse paikadesse. Kuigi paarilised lendavad eraldi, kohtuvad isas- ja emaslinnud talvitusaladel ja moodustavad uuesti paari. Mõnikord ehitavad talvituvad linnud uue pesa ja isegi paarituvad, kuid lendavad seejärel ikkagi põhja poole oma pesitsusalale. Valgepea-merikotkas on üks väheseid röövlinde, kes võivad moodustada suuri kolooniaid. Toidurohketes kohtades, näiteks loomade massilise hukkumise piirkondades või hüdroelektrijaamade lähistel, võib talvel koguneda kümneid, sadu ja isegi tuhandeid linde. Selliseid hooajalisi kogunemisi on täheldatud Mississippi ja Missouri jõe orus, Vaikse ookeani rannikul Alaska lõunaosast ja Briti Columbiast kuni Washingtoni osariigi keskosani, samuti Chesapeake'i lahe piirkonnas. On täheldatud, et sügisränne kestab märgatavalt kauem kui kevadränne. Lõunas, eelkõige Californias ja Floridas, elavad merikotkad paigalindudena ning külmal aastaajal segunevad põhjapoolsete populatsioonidega.

Noorlindude liikumismuster on keerukam ning sisaldab lisaks hooajalisele rändele ka hajumise ja rändava eluviisi elemente. Osa California ja Florida mittesuguküpsuseid merikotkaid lendab sügisel rannikute ääres põhja poole ning jõuavad Alaska lõunaossa ja Newfoundlandile.

Välimus

[muuda | muuda lähteteksti]

Valgepea-merikotkas on üks Põhja-Ameerika suurimaid röövlinde,[35] kuid on märkimisväärselt väiksem harilikust merikotkast.[36] Üldpikkus ulatub 70–120 cm, tiibade siruulatus 180–230 cm, kaal 3–6,3 kg.[37] Emased on isastest ligikaudu veerandi võrra raskemad (emaste keskmine kaal on hinnanguliselt 5,6 kg, isastel 4,1 kg).[38][39][40] Levilа põhjapoolses perifeerias elavad linnud on lõunaosas elavate lindudega võrreldes märkimisväärselt suuremad: Lõuna-Carolinas on keskmine kaal 3,27 kg,[41] Alaskal on see emastel 6,3 kg ja isastel 4,3 kg.[42] Isendite suurus sõltub elupaigast ja vastab üldiselt Bergmanni reeglile: ekvaatorist kaugemal elavad isendid on keskmiselt suuremad. Väiksemad isendid elavad Lõuna-Carolinas ja Floridas.[43][44] Suurimad isendid elavad Alaskal, kus emaste kaal võib ulatuda üle 7 kilogrammi.[45] Sooline dimorfism avaldub ainult mõõtmetes.[37]

Täiskasvanud linnu keha on tumepruun, pea ja saba valge. Iseloomulikud on kulmukaarte luueendid, mis annavad linnule tõsise, otsekui kortsus kulmudega ilme. Nokk on suur, konksjas, täiskasvanud linnul kuldkollast värvi. Vikerkest on kollane. Jalad on nokaga ühte värvi, sulgedeta. Varbad on kuni 15 cm pikkused, tugevad, teravate küünistega.[46] Eesmiste varvastega hoiab lind saaki kinni, hästi arenenud tagumise küünisega aga torkab läbi saaklooma elutähtsad elundid.[47] Jookse on erinevalt kotkastest täielikult paljas.[48][49] Tiivad on laiad ja ümarad, saba keskmise pikkusega, kiilja kujuga.[37] Valgepea-merikotka sulestik võib kaaluda 700 g, s.o kaks korda rohkem kui linnu skelett.[50]

Lõpliku sulestiku omandab valgepea-merikotkas alles kuuenda eluaasta alguses. Sellest east alates on lindudel valge pea ja saba, mis kontrasteeruvad tumepruuni, peaaegu musta ülejäänud sulestikuga. Äsja koorunud pojad on osaliselt kaetud hallikasvalge udusulgede kihiga, nahk on roosa, küüned lihakarva. Umbes kolme nädala pärast omandab nahk sinaka tooni, jalad muutuvad kollakaks. Sulestunud noorlinnud on peaaegu täielikult šokolaadipruund (kaasa arvatud vikerkest ja nokk), välja arvatud valged laigud tiiva sisepinna ja õlgade piirkonnas. Teisel ja kolmandal eluaastal muutub sulestik kirjumaks, ilmuvad valged tähnid; silmad omandavad esmalt hallikasrohelise, seejärel kollaka tooni. Selle perioodi lõpuks ilmub kollasus ka nokale. Järgmisel aastal toimub sulestiku jagunemine tumedateks ja heledateks aladeks: pea ja saba muutuvas heledamaks, ülejäänud kehaosa aga tumedamaks, kuni nende vahele tekib selgelt eristuv piir.[47] 3,5-aastaselt on pea juba peaaegu täielikult valge, välja arvatud tumedad laigud silmade all.[48]

Lend

[muuda | muuda lähteteksti]
Lennul

Lend on ühtlane, rahulik, harvade tiivalöökidega. Lendamisel on laiad tiivad kehaga risti, pea ette sirutatud.

Valgepea-merikotkas lendab väga kiiresti. Lauglennul lendab ta tavaliselt 56–70 km/h, kuid tema sööstukiirus on 120–160 km/h.

Hääl

[muuda | muuda lähteteksti]
Valgepea-merikotka häälitsused

Vaatamata ähvardavale välimusele on valgepea-merikotkal suhteliselt nõrk hääl.[51] Kõige sagedamini võib kuulda kõrget klõbinat või vilet "kvik-kik-kik-kik".[52] See koosneb kahest faasist: rahulikumast, mis koosneb kolmest-neljast segmendist, ja kiiremast, mis vaibub järk-järgult ning koosneb kuuest kuni üheksast segmendist.[53] Lisaks kõrgele klõbinale eristatakse ka madalat sädinat "käk-käk-käk-käk-käk".[52] Noorte lindude hääl on teravama ja karedama tooniga.[54] Häälitsused esinevad kõige sagedamini pesas valvekorra vahetuse ajal ja ka lindude talviste massikogunemiste paikades (toitumiskohtades).[55] Mõnikord peetakse punasabа-viu läbilõikavat karjet ekslikult valgepea-merikotka hääleks.[54]

Elupaigad

[muuda | muuda lähteteksti]

Valgepea-merikotkas elutseb merede, jõgede, suurte järvede, ookeanide ja teiste kalarohkete veekogude lähedal.

Valgepea-merikotkas vajab elamiseks ja pesa ehitamiseks kõva puiduga vanu puid. Nad eelistavad urgudega puid, mis on kiskjate eest kaitstud. Puu kõrgus ei ole nii oluline kui kaugus veekogust. Valgepea-merikotkad vajavad oma elutegevuseks veekogu lähedust. Nad ei ela inimeste läheduses.

Valgepea-merikotka elupaigad on alati seotud suure veekoguga — ookeani, lahe, suure järve või laia jõelõiguga. Siseveekogu puhul peab kaldajoon olema vähemalt 11 km pikk; väikseim avatud veepinna pindala, mis on pesitseva paari puhul registreeritud, oli 8 ha. Veekogu valikul on väga tähtis osa mitmekesiste ja kättesaadavate saakloomade rohkusel — mida rohkem saakloomi, seda tihedam on asustus. Valgepea-merikotkas puhkab ja pesitseb üldjuhul küpses metsas, kus on valdavad okaspuud ja kõvad lehtpuud, mitte kaugemal kui 200 m veekogust (Floridas kuni 3 km). Istumis- ja pesapaigana kasutab tugevat, sageli domineerivat puud avara võra ja hea ülevaatega. Pesitsusperioodil väldib kultuurmaastikke ja kohti, kus inimesed palju käivad, isegi kui läheduses on soodne toidubaas. Ta pesitseb inimestest vähemalt 1,2 km kaugusel. Harvadel juhtudel, kui inimeste ligipääs on tugevasti piiratud, võib merikotkas asuda elama linna piiresse jäävale eraldatud loodusalale, nagu näiteks Harteci saarele Willamette'i jões Portlandis või John Heinzi looduskaitsealale (John Heinz National Wildlife Refuge at Tinicum) Philadelphias.

Toitumisterritooriumi suurus on piirkonniti erinev: teadaolevad arvud varieeruvad 2,6 km²-st Upper Klamathi järve piirkonnas Oregonis kuni umbes 648 km²-ni Arizonas.

Käitumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Valgepea-merikotkas on tavaliselt rändlind. Kui veekogu, mille ääres ta elab, talvel jäätub, rändab ta toitu otsides lõunasse või rannikule.

Valgepea-merikotkas sööb peamiselt kala. Vaikse ookeaniga piirnevas USA loodeosas ja Kanadas on valgepea-merikotka põhitoit forelli ja lõhe kude. Eriti talvel toitub valgepea-merikotkas loomakorjustest. Sageli eelistavad linnud napsata teiste püütud saaki selmet ise kalastada. Näiteks ahistavad nad saagiga lendavaid kalakotkaid, kuni need selle pillavad, misjärel valgepea-merikotkas kala õhust endale haarab.[56]

Valgepea-merikotka eluiga on looduses umbes 20 aastat, vanimad linnud elavad kuni 30-aastaseks. Vangistuses on elanud 47-aastaseks.[57]

Paljunemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Paari moodustamine

[muuda | muuda lähteteksti]
Paaritumine

Suguküpsus saabub tavaliselt nelja-viie, harvem kuue-seitsme aasta vanuselt. Nagu valdav enamik haugaslasi, on valgepea-merikotkad tüüpilised monogaamid: iga isaslind paaritub ühe emaslinnuga. Traditsiooniliselt arvatakse, et paarilised jäävad kogu eluks teineteisele truuks. See ei ole aga päris täpne: kui üks linnupaari liige ei naase pärast talvitamist pesitsusalale, otsib teine endale uue paarilise. Paar läheb lahku ka siis, kui neil ei õnnestu ühist järglast saada.

Paare moodustatakse nii pesitsusalal kui ka talvituskohtades. Kosjakäitumine avaldub eriti selgelt mõlema linnu demonstratiivlennul, mille käigus nad ajavad teineteist taga, teevad sügavaid sukeldumisi ja keeravad end selili. Selle rituaali kõige vaatemängulisem osa, mida inglise keeles nimetatakse cartwheeling, näeb välja nii: suurel kõrgusel haaravad isaslind ja emaslind üksteise küünistega ja langevad langevarjuna alla, pööreldes horisontaaltasandil. Linnud lahknevad alles vahetult maapinna lähedal ja tõusevad taas kõrgele. Mõnikord võib paari näha ka oksa peal, kus nad hõõruvad teineteise nokki.

Lõplikult moodustunud liit kinnitatakse tulevase pesa asukoha valikuga. Pesa ümbritsev kaitstud territoorium on ligikaudu 1–2 km², kuid võib olla suurem või väiksem sõltuvalt asustustihedusest ja toidu kättesaadavusest. Alaskа rannikul asuva Aleksandri saarestiku ühel saarel, kus on täheldatud kõrgeimat pesitsustihedust, võib kaitstud territoorium olla alla 0,5 km², mis on ilmselt selle liigi puhul miinimum.

Pesa

[muuda | muuda lähteteksti]
Pesa ehitatakse suure puu latva, kust saab vabalt lendu tõusta

Pesaehitus algab Floridas septembri lõpus või oktoobri alguses, Ohios ja Pennsylvanias veebruaris, Alaskal jaanuaris,[58][59] kuid igal juhul märkimisväärselt varem kui enamikul teistel sama piirkonna röövlindudel. Pesa kujutab endast hiiglaslikku okste ja oksaraagude kuhjatist, mis asub enamasti kõrge elava puu ladvas vaba lennuligipääsuga kohas, mitte kaugemal kui paar kilomeetrit avatud veekogust. Valgepea-merikotka pesa on Põhja-Ameerikas kõigi lindude pesade seas suurim ja suurim puu otsas asetsev loomapesa. Sageli võib selle läbimõõt ulatuda 2,5 meetrini, kõrgus 4 meetrini ja kaal umbes tonnini.[60] Guinnessi rekordite raamatu andmetel kuulub ka suurim teadaolev linnupesa valgepea-merikotkale: 1963. aastal mõõdeti Floridas St. Petersburgi lähedal pesa, mille läbimõõt oli umbes 2,9 m ja kõrgus umbes 6 m ning kaal oli hinnanguliselt üle 2 tonni.[61] Värske materjali lisandumisega muutub pesa aasta-aastalt raskemaks ning pesa võib kandvate okste murdumise tõttu või tugeva tuuleiili toimel laguneda. Sellegipoolest on teada pesasid, mida kasutatakse aastakümneid: nii pesitsesid linnud Ohios ühes pesas vähemalt 34 aasta jooksul. Erandjuhtudel, kui pesitsuspiirkonnas puud puuduvad, nagu näiteks Amchitka saarel Aleuudi saarestikus, võib pesa rajada kaljuastangule või muule maapealsetele kiskjatele raskesti ligipääsetavale kohale. Sonora kõrbes, kus puud on samuti suur haruldus, on valgepea-merikotkad pesitsenud hiiglaslike kaktuste, postkaktuse Pachycereus pecten-aboriginum tippudel. Väga harva hõivavad linnud ka tehislikke rajatisi — üks neist, telegraafipost, registreeriti 1986. aastal Minnesotas.

Okstest koosnevat põhikarkassi tugevdatakse rohuga, maisivartega, kuivanud vetikatega ja muu sarnase materjaliga. Ehitamises, mis võib kesta mõnest päevast kolme kuuni, osalevad mõlemad vanemad, kuid okste ladumisega tegeleb peamiselt emaslind.[58] Kuigi ehitamine toimub põhiliselt enne munemist, tugevdavad mõlemad paarilised ehitist ka hiljem. Peale põhipesale võib territooriumil olla üks või mitu varupesa, mida kasutatakse aeg-ajalt, eelkõige pärast algse kurna hukkumist.[62]

Ohud ja kaitse

[muuda | muuda lähteteksti]

Valgepea-merikotka populatsiooni suuruseks on 18. sajandi alguses hinnatud 300 000 – 500 000 isendit.[63] 20. sajandi teisel poolel oli valgepea-merikotkas Ameerika Ühendriikide mandriosas jõudnud peaaegu väljasuremise äärele – 1963. aastal hinnati liigi arvukuseks üksnes 417 paari.[50] Arvukuse langusel oli mitu põhjust.

20. sajandi esimesel poolel mõjutas valgepea-merikotka arvukust negatiivselt küttimine ja elupaikade hävitamine. 1930. aastal kirjutas New Yorgist pärit ornitoloog, et eelnenud 12 aasta jooksul on Alaskal kütitud ligikaudu 70 000 valgepea-merikotkast. Lindude tapmise peamiseks põhjuseks oli laialt levinud ja ammune uskumus, et kotkad haaravad oma küünistesse lambatallesid ja isegi väikseid lapsi. See ei vasta tõele. On teada, et lambaid kütivad valgepea-merikotkad harva ja arvatakse, et inimesi need linnud ei ründa.[64]

Üheks suuremaks ohuks oli putukatõrjevahendi DDT kasutamine taimekasvatuses.[50] DDT ei ole täiskasvanud linnule otseselt surmav. Nii võib bioakumulatsiooni tulemusel sattuda organismi suurem kogus mürki. Aine sattub kaltsiumi ainevahetusse, mis põhjustab munade koore õhenemist. See omakorda tähendab, et munad ei talu hauduva linnu raskust ja purunevad. Ka võib DDT põhjustada viljatust.[65]

Valgepea-merikotkaid võivad ohustada ka plii- ja muud mürgistused, kokkupõrked mootorsõidukitega ja elektriliinidesse lendamine.

Juba 1940. aastal võttis USA Kongress vastu valgepea-merikotka ja kaljukotka kaitse seaduse (The Bald and Golden Eagle Protection Act), mis keelas lindude tapmise ja vangistamise. 1967. aastal kuulutati valgepea-merikotkas USA-s ohustatud liigiks.[66]

Valgepea-merikotka arvukuse taastumises on kõige suuremat rolli mänginud DDT keelustamine Ameerika Ühendriikides (1972) [67] ja Kanadas (kasutuse piirang alates 1970. aastate lõpust, täielik keelustamine 1989).[68]

Valgepea-merikotkas arvati Ameerika Ühendriikides ohustatud liikide seast välja 29. juunil 2007. aastal.[26][69] Sel ajal pesitses USAs hinnanguliselt 9789 paari valgepea-merikotkaid.[66] Viimaste ametlike hinnangute kohaselt on valgepea-merikotka arvukus (andmed aastatest 2018–2019) USA-s 316 700 isendit, kes moodustavad 71 467 pesitsevat paari.[66]

Vaatamata sellele, et liik on arvatud välja USA ohustatud liikide nimestikust, on see endiselt kaitse all. Lindude tapmine, häirimine ja nende munade hävitamine on keelatud.[66]

Kultuuriline tähtsus

[muuda | muuda lähteteksti]

Valgepea-merikotkas on Ameerika Ühendriikide rahvuslind alates 20. juunist 1782, mil Kontinentaalkongress kinnitas Ameerika Ühendriikide suure pitsati kujunduse. Sellel on kujutatud valgepea-merikotkast, kes hoiab ühes jalas 13 noolt ja teises jalas õlipuu oksa, millel on 13 lehte.[70] Valgepea-merikotka kujutis on suuremal osal Ameerika Ühendriikide ametlikest pitsatitest, USA presidendi lipul ja mitme föderaalagentuuri logol. Valgepea-merikotka valimisel määras rolli asjaolu, et jõuline ja väärikas vabadusesümbol elab vaid Põhja-Ameerikas.[71]

Ameerika põlisrahvaste seas on valgepea-merikotkas püha lind. Tema suled, nagu ka kaljukotka suled, on kesksel kohal mitme põlisrahva religioossetes tavades. Mitmes kultuuris arvatakse, et kotkad on inimeste ja jumalate vahelised sõnumitoojad.[72] Pow-wow tantsijad kannavad kotka küünist talismanina. Navaho-indiaanlaste usundis on kotkasulgedel kaitsvad omadused ning sealsed ravitsejad valmistavad kotka tiiva- ja jalaluudest tseremoniaalseid vilesid. Lakotad omistavad kotkasule isikule, kes on saanud mõne tähtsa ameti või ülesande. Tänapäevalgi tuleb ette, et kotkasulg antakse noorele kooli lõpetamise puhul.[73] Poonid peavad kotkaid viljakuse sümboliteks. Tšoktodel on valgepea-merikotkas rahu sümbol.[74]

Ameerika Ühendriikides kehtiv "Kotkasule seadus" ("Eagle feather law") annab erandkorras inimestele, kes tõestatult kuuluvad 562 föderaalselt tunnustatud põlisrahvaste hulka, õiguse omada kotkasulgi usulistel või kultuurilistel eesmärkidel.[75]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ BirdLife International (2016). Haliaeëtus leucocephalus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2016.
  2. ↑ Carolus Linnaeus. Systema naturae per regna tria naturae, secundum classes, ordines, genera, species, cum characteribus, differentiis, synonymis, locis, Holmiae (Laurentii Salvii) 1766, tomus I, editio duodecima, reformata.
  3. ↑ Marie Jules César Savigny. Hist., Nat., 1 // Haliaeetus. — Description de l'Égypte. — Syst. Oiseaux, 1809, lk 68, 85.
  4. ↑ Newberry, J. S. et al. Report of the Geological Survey of Ohio, Nevins & Myers 1882. — Т. IV. Zoology and Botany, lk 434–436. Google'i vaade.
  5. ↑ Коблик, Е. А. Часть 1 // Разнообразие птиц (по материалам экспозиции Зоологического музея МГУ). — М.: Издательство МГУ, 2001. — ISBN 5-211-04072-4.
  6. ↑ Karen Dudley. Bald Eagles, Raintree Steck-Vaughn Publishers 1997, ISBN 978-0817245719, lk 7.
  7. ↑ Wink, M. A mtDNA phylogeny of sea eagles (genus Haliaeetus) based on nucleotide sequences of the cytochrome b gene. – Biochemical Systematics and Ecology, 1996, kd 24, nr 7—8, lk 783–791. Täistekst.
  8. ↑ 50 CFR Part 17. Endangered and Threatened Wildlife and Plants; Proposed Rule To Remove the Bald Eagle in the Lower 48 States From the List of Endangered and Threatened Wildlife, Fish and Wildlife Service, Department of the Interior, 6.7.1999.
  9. ↑ Степанян, Л. С. Конспект орнитологической фауны России и сопредельных территорий,Москва: Академкнига 2003, ISBN 5-94628-093-7, lk 102.
  10. ↑ Sullivan, Daniel; Logan, Tom H.; Martino, Candace; Nesbitt, Steve; Steffer, Tony. Biological Status Report for the Bald Eagle, Florida Fish and Wildlife Conservation Commission, 18.4.2006.
  11. 1 2 Brown, N. L. (12. september 2006). ""Bald Eagle Haliaeetus leucocephalus"". Endangered Species Recovery Program. Originaali arhiivikoopia seisuga 12.09.2006. Vaadatud 16.09.2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  12. ↑ Степанян, Л. С. Конспект орнитологической фауны России и сопредельных территорий, Москва: Академкнига 2003, ISBN 5-94628-093-7, lk 102.
  13. ↑ Ferguson-Lees, J.; Christie, D. Raptors of the World London: Christopher Helm Publishers Ltd 2001, ISBN 978-0713680263, lk 717—719.
  14. ↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Nimeta viitamissiltidel peab olema sisu.
  15. ↑ Houston, D. C. Family Cathartidae (New World Vultures). – Handbook of the birds of the world, Barcelona: Lynx Edicions, 1994, kd 2: New World Vultures to Guineafowl, ISBN 978-8487334153, lk 39—40.
  16. ↑ Sibley, D. A. The Sibley Guide to Birds National Audubon Society 2000, ISBN 978-0679451228, lk 127.
  17. ↑ Snyder, S. A. Haliaeetus leucocephalus, Fire Effects Information System, U.S. Department of Agriculture, Forest Service.
  18. ↑ Henny, Charles J.; Conant, Bruce.; Anderson, Daniel W. Recent distribution and status od nesting Bald Eagles in Baja California, Mexico. – Journal of Raptor Research, 1993, kd 27, nr 4, lk 203—209. Täistekst.
  19. ↑ Bald Eagle Haliaeetus leucocephalus, birdlife.org
  20. ↑ Bald Eagle - Haliaeetus leucocephalus, Field Guide to the Rare Animals of Florida, Florida Natural Areas Inventory, fnai.org.
  21. ↑ Martina, Leila Siciliano. Haliaeetus leucocephalus Bald Eagle, Animal Diversity Web, University of Michigan, Museum of Zoology. (2013)
  22. ↑ "Animal Facts: Bald Eagle". canadiangeographic.ca. 6. juuni 2019. Vaadatud 17.09.2022.
  23. ↑ "Making their comeback". oswegocountynewsnow.com. 22. jaanuar 2017.
  24. ↑ Bull J; Farrand, J Jr (1987). Audubon Society Field Guide to North American Birds: Eastern Region. New York: Alfred A. Knopf. Lk 468–69.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  25. ↑ "BBS Trend Maps – Bald eagle Haliaeetus leucocephalus". Patuxent Wildlife Research Center. Originaali arhiivikoopia seisuga 30.08.2019. Vaadatud 17.09.2022.
  26. 1 2 Suckling, K; Hodges, W. "Status of the bald eagle in the lower 48 states and the District of Columbia: 1963-2007". Biologicaldiversity.org. Vaadatud 17.09.2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  27. ↑ "Bald Eagle Lands Exhausted in Ireland". apnews.com. 15. detsember 1987. Vaadatud 17.09.2022.
  28. ↑ Ваксель, Свен. Вторая Камчатская экспедиция Витуса Беринга, Л.—М.: Изд-во Главсевморпути 1940, lk 129.
  29. ↑ Autor kirjeldab valgepea-merikotkast järgmiselt: "Röövlindude seast elab seal kolme liiki kotkaid: 1) merikotkas (Haliaetus); 2) lumikotkas (Naevia) ja 3) tundmatut liiki väga ilusad kotkad, keda kohtab Kamtšatkal, küll palju harvemini kui Ameerikas ja saartel, mistõttu pole ma siiani suutnud neid hankida. See kolmas sort on merikotka suurune; täiesti musta värvi, välja arvatud pea ja tagaosa; ka käpad on mustad, aga reied lumevalged. Ta teeb kõrgetele kaljudele okstest pesi, mille ümbermõõt on peaaegu süld ja sügavus üks jalg. Muneb see lind juuni alguses, kaks muna korraga. Pojad on täiesti valged, ilma ühegi laiguta."
  30. ↑ Stejneger, Leonhard Hess. Results of ornithological explorations in the Commander Islands and in Kamtschatka. – National Museum Bulletin Washington, D.C. 1885, nr 29.
  31. ↑ Иогансен, Г. Х. Птицы Командорских островов. — Труды Томского университета, 1934, kd 86.
  32. ↑ Лобков, Е. Г. Белоголовый орлан Haliaeetus leucocephalus, Красная Книга России, BioDat.
  33. ↑ Species Profile: Bald Eagle, US Environmental Protection Agency.
  34. ↑ Bald Eagle (Haliaeetus leucocephalus), Department of Natural Resources, State of Michigan.
  35. ↑ Bald Eagle Facts and Information
  36. ↑ Коблик, Е. А. Часть 1 // Разнообразие птиц (по материалам экспозиции Зоологического музея МГУ). — М.: Издательство МГУ, 2001. — ISBN 5-211-04072-4, lk 305.
  37. 1 2 3 Ferguson-Lees, J.; Christie, D. Raptors of the World, London: Christopher Helm Publishers Ltd 2001, ISBN 978-0713680263, lk 717—719.
  38. ↑ Thiollay, J. M. Family Accipitridae (Hawks and Eagles). – Handbook of the birds of the world, Barcelona: Lynx Edicions 1994, Т. 2: New World Vultures to Guineafowl, ISBN 978-8487334153, lk 122.
  39. ↑ Bird, D. M. The Bird Almanac: A Guide to Essential Facts and Figures of the World's Birds, Ontario: Firefly Books 2004., ISBN 978-1552979259.
  40. ↑ Dunning Jr., John B. CRC Handbook of Avian Body Masses, CRC Press, 2007, ISBN 978-1420064445.
  41. ↑ Murphy, T. & Hope, C. Bald Eagles in South Carolina (PDF), Department of Natural Resources of South Carolina.
  42. ↑ Brown, Leslie; Amadon, Dean. Eagles, Hawks and Falcons of the World, The Wellfleet Press 1989, ISBN 978-1-55521-472-2.
  43. ↑ Murphy, T. & Hope, C. . Department of Natural Resources of South Carolina. "Bald Eagles in South Carolin" (PDF)" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 20.09.2022. Vaadatud 17.09.2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  44. ↑ Maehr, D. S.; Kale, H. W. (2005). Florida's Birds: A Field Guide and Reference. Pineapple Press Inc.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  45. ↑ Gende, S. M. (2008). "Perspectives on the Breeding Biology of Bald Eagles in Southeast Alaska". Wright, Bruce A.; Schempf, Phil (toim). Bald Eagles in Alaska. University of Alaska Southeast.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link)
  46. ↑ Wilcox, Charlotte. Bald Eagles, Carolrhoda Books 2002, ISBN 978-1575051703, lk 22.
  47. 1 2 Martina, Leila Siciliano. Haliaeetus leucocephalus Bald Eagle, Animal Diversity Web. University of Michigan. Museum of Zoology, 2013.
  48. 1 2 Cartron, Jean-Luc E. Raptors of New Mexico, University of New Mexico Press 2010. — ISBN 978-0826341457, lk 249.
  49. ↑ Коблик, Е. А. Часть 1 // Разнообразие птиц (по материалам экспозиции Зоологического музея МГУ). — М.: Издательство МГУ, 2001. — ISBN 5-211-04072-4, lk 3035.
  50. 1 2 3 Siciliano Martina, Leila (2013). "Haliaeetus leucocephalus bald eagle". Animal Diversity Web. Vaadatud 17.09.2022.
  51. ↑ Kaufman, Kenn. Kaufman Field Guide to Birds of North America, Houghton Mifflin Harcourt 2005, ISBN 978-0618574230, lk 206.
  52. 1 2 Peterson, Roger Tory. Peterson Field Guide to Birds of Western North America, Houghton Mifflin Harcourt 2010, ISBN 978-0547152707, lk 98.
  53. ↑ Cartron, Jean-Luc E. Raptors of New Mexico, University of New Mexico Press 2010. — ISBN 978-0826341457, lk 255.
  54. 1 2 Interesting Facts about Bald Eagles, earthlife.net
  55. ↑ Houston, D. C. Family Cathartidae (New World Vultures). – Handbook of the birds of the world, Barcelona: Lynx Edicions 1994, kd 2: New World Vultures to Guineafowl, ISBN 978-8487334153, lk 39—40.
  56. ↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega ":4" on ilma tekstita.
  57. ↑ "Valgepea-merikotkas". tallinnzoo.ee. Vaadatud 17.09.2022.
  58. 1 2 Heintzelman, Donald S. Hawks and Owls of Eastern North America, Rutgers University Press 2004, ISBN 978-0813533506, lk 78.
  59. ↑ Martina, Leila Siciliano. Haliaeetus leucocephalus Bald Eagle, Animal Diversity Web, University of Michigan, Museum of Zoology, 2013.
  60. ↑ Houston, D. C. Family Cathartidae (New World Vultures). – Handbook of the birds of the world, Barcelona: Lynx Edicions 1994, kd 2, New World Vultures to Guineafowl, ISBN 978-8487334153, lk 39–40.
  61. ↑ Largest bird's nest, guinnessworldrecords.com.
  62. ↑ Bald Eagle (Haliaeetus leucocephalus), Desert Renewable Energy Conservation Plan.
  63. ↑ "Bald Eagle Facts and Information". American eagle foundation. Originaali arhiivikoopia seisuga 6.12.2007. Vaadatud 17.09.2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  64. ↑ "American Bald Eagle Is Near Extinction . ". Popular Science Monthly: 62. Märts 1930. Vaadatud 17.09.2022.
  65. ↑ Brown, Leslie (1976). Birds of Prey: Their biology and ecology. Hamlyn.
  66. 1 2 3 4 "Bald eagle. Overview". U.S. Fish & Wildlife Service. Vaadatud 17.09.2022.
  67. ↑ "DDT Ban Takes Effect". EPA press release. 31. detsember 1972. Originaali arhiivikoopia seisuga 5.07.2007. Vaadatud 17.09.2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  68. ↑ Barrera, Jorge (4. juuli 2005). "Agent Orange has left deadly legacy Fight continues to ban pesticides and herbicides across Canada". nben.ca. Originaali arhiivikoopia seisuga 24.01.2008. Vaadatud 17.09.2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  69. ↑ History of Bald Eagle Decline, Protection and Recovery. fws.gov. U.S. Fish and Wildlife Service. Vaadatud 30.12.2021
  70. ↑ "Original Design of the Great Seal of the United States (1782)". National archives. Vaadatud 17.09.2022.
  71. ↑ Veedla, Peep (2021). Rahvuslinnud ja sümbollinnud Euroopas ja kaugemal. Mõedaka: Pesapaik. Lk 9.
  72. ↑ Collier, Julie. "The Sacred Messengers". pequotmuseum.org. Originaali arhiivikoopia seisuga 21.03.2013. Vaadatud 17.09.2022.
  73. ↑ Melmer, David (11. juuni 2007). "Bald eagles may come off threatened list". Indian Country Today. Originaali arhiivikoopia seisuga 27.09.2007. Vaadatud 17.09.2022.
  74. ↑ O'Brien, Greg (2005). Power Derived from the Outside World. Choctaws in a Revolutionary Age, 1750–1830. University of Nebraska Press. Lk 58.
  75. ↑ Stokes: Dashanne (12. august 2008). "Eagle feathers and the imperialist conquest of state-recognized tribes". indiancountrytoday.com. Vaadatud 17.09.2022.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Valgepea-merikotkas&oldid=7202068"