Uusklassitsism (kirjandus)
Uusklassitsism ehk neoklassitsism (inglise keeles neoclassicism) oli 18. sajandil populaarne klassitsismi traditsioonidel põhinev kunsti-, arhitektuuri- ja kirjandussuund. Eestisse jõudis stiil 20. sajandil.
Uusklassitsism inglise kirjanduses[muuda | muuda lähteteksti]
Inglise keeles kasutatakse uusklassitsistliku kirjanduse kohta nimetust Augustan literature. Uusklassitsism sidus antiikaja klassikute stiili modernse prantsuse kirjandusega. Hakati rohkesti tõlkima antiikaja kirjanikke ja noored aristokraadid saadeti Vanasse Maailma end harima. See oli võimalik tänu maailma avanemisele ja siht oli saavutada usulist sallivust. Eelnevalt polnud võimalik Roomast lahku löönud anglikaanidel Itaalia poole väga vabalt reisida. [1]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Uusklassitsislik stiil ilmnes inglise kirjanduses peale Isaac Newtoni teadusrevolutsiooni, mis mõjutas tolleaegset ühiskonda palju ning kujundas inimeste vaateid ja arvamusi. Newtoni "Philosophiæ Naturalis Principia Mathematica" oli 18. sajandi inimese jaoks keskne matemaatiline ja filosoofiline teos, mis selgitas maa ja taeva kompleksseid nähtusi ning sidus need ühtseks süsteemiks. Kuna eelnevatel sajanditel oli olnud poliitilisi ja usulisi lõhestavaid probleeme, tunti uusklassitsistlikus ühiskonnas, et sellised äärmused tuleb kõrvale jätta ning peab saavutama tasakaalu. Väideti, et ühiskond peaks olema humaanne ning filantroopiline. Inimese viisakas käitumine peegeldas otseselt tema erudeeritust ja mõttelaadi. Keskenduti iseenda ja maailma mõistmisele, misläbi 18. sajandi toon oli täis lootust, energiat, loomingulisust ja optimismi inimkonna tuleviku suhtes. Selline ühiskond, mis soovis saavutada täielikku tasakaalu, vajas aga ka uusi kohti, kus inimesed saaksid kokku saada ning erapooletult probleeme lahata. Sündisid kohvikud ja härrasmeesteklubid. [1]
Uusklassitsislikud luuletajad ja prosaistid olid mõjutatud antiikaja kirjanikest ning prantsuse kirjandusest, mida hakati tol ajal palju tõlkima. Kohvikutes said kokku hakkajad inimesed, kelle seas olid ka Joseph Addison ja Sir Richard Steele, kes panid aluse ühele tolleaegsele kõike populaarsemale ajalehele The Spectator. Leht hakkas avaldama esseesid, luuletusi, lühi- ja arvamuslugusid ning 18. sajandi vältel kohandas terve ühiskond oma käitumist vastavalt lehes välja toodud põhimõtetele. [2] Usuti, et mida rohkem kirjutada sotsiaalsetest ideaalidest, seda rohkem need ideaalid ka igapäevaelus väljenduvad. Kuigi tegemist oli siiski rangelt klassistunud ühiskonnaga, lootsid haritud aristokraadid, et lõpuks jõuavad need normid ka lihtrahvani. [3]
Põhilised tunnusjooned[muuda | muuda lähteteksti]
Inglise kirjanikud soovisid väga arendada välja päris inglaslikku stiili, niisiis nad valisid endale sobivaid motiive. Nad lootsid antiigist ja teiste Euroopa riikide kirjandusest pärit põhimõtete alusel luua enda jaoks patriootlikku maneeri. John Locke lükkas eemale tundeküllased subjektiivsed psühhoanalüüsid, mis olid valitsenud 17. sajandi kirjanduses, pooldades hoopis refleksiooni ning vaadeldava maailma kirjeldamist. Teadusrevolutsioon oli kaasa toonud Francis Baconi empiirilise meetodi, mida rakendati ka kirjanduses. [2]
Kui eelnevatel sajanditel oli tekstides kasutatud palju metafoore ja teisi kaunistusi, et näidata oma intelligentsust ning teha lugejale luule mõistmine võimalikult keeruliseks, siis nüüd leiti, et luule peaks olema kergelt mõistetav ja selge. Kuigi keeleline keerulisus kadus, leidis oma tee kirjandusse matemaatika. Kirjanikud, nagu näiteks Alexander Pope, hakkasid luuletusi ehitama keeruliste vormide järgi, millest kõige populaarsemad olid Miltoni värss ja heroiline distihhon. [1] Kõige kesksem põhimõte uusklassitsistlikus kirjanduses oli ratsionaalse mõtlemise kasutamine, et ohjata metsikut kujutlusvõimet. [3]
Palju kasutati satiiri. Leiti, et parodeerimine on kõige parem viis ühiskonna valupunktide väljatoomiseks ning naeru kasutati relvana fanaatikute ja pahede vastu. Satiir on oma loomuses hetke ja sündmuste tabamine ning sellest sai hea tööriist vastandlike ideede esitamiseks. Kasutati kontrastseid väljendeid, et tuua rõhutada keskset mõtet. Näiteks kangelaslikus paaris kinnistas esimene rida teist ja vastupidi, seda vastandumise või sarnasuse kaudu. Lõpuks pidid aga paralleelid ja vastandid lahenema [1], nagu matemaatilises võrrandis (kui korrutada kahte negatiivset arvu, saab positiivse arvu).
18. sajandil arendati romaani žanri. Eelnevalt olid romaanid mõeldud vaid naistele [1], sest aristokraatlikud naised veetsid palju aega kodus. Kuna teadusrevolutsioon rõhutas indiviidi olulisust ühiskonnas, hakkasid ka mehed romaane lugema ja kirjutama. Siiski jäi romaani edasiarendus tulevikku ja uusklassitsismi perioodil valitses satiiriline luule.
Uusklassitsistliku kirjanduse põhilised teemad olid patriotism ja loodus. Inglased on alati rõhutanud armastust oma riigi ja maa vastu. Ajal, mil Briti impeerium laienes Indiasse ja Aafrikasse ning oli merede juhtiv jõud, tundsid inimesed uhkust oma riigi edu üle. Ka kirjanikud rõhutasid impeeriumi saavutusi ja Inglismaa loodust. Looduse olulisus oli tulnud esiplaanile jällegi teadusrevolutsiooniga. Jumalat nähti looduses ja loodust Jumalas, üks ei saanud olemas olla teiseta. Paljud luuletajad kirjeldasid aristokraatide mõisaid, kinnitades põhimõtet lihtsuses peitub võlu. Hinnatigi lihtsust ning rohket looduse kasutamist, tehti maha barokiaegseid liigsuseid. [1]
Tuntud kirjanikud[muuda | muuda lähteteksti]
- Betti Alver
- Paul Valéry
- Thomas Stearns Eliot
- Alexander Pope (1688–1744), keda peetakse inglise uusklassitsismi meistriks. "Windsor Forest" (1713), "An Essay on Criticism" (1711), "Essay on Man" (1733–1734). [2]
- Jonathan Swift (1677–1745). "Gulliveri reisid" (1726), "A Tale of a Tub" (1704), "Tagasihoidlik ettepanek" (1728). [2]
- John Dennis (1657–1734). "The Grounds of Criticism in Poetry" (1704), "An Essay on the Genius and Writings of Shakespear" (1712). [2]
- Samuel Johnson (1709–1784). "The Vanity of Human Wishes" (1749). [2]
- John Locke (1632–1704). Locke'ilt pärinevad esmased põhimõtted, mis on tuletatud teadusrevolutsioonis kasutatud empiirilistest meetoditest. "An Essay Concerning Human Understanding" (1689). [2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Strong, Roy. 2000. The Spirit of Britain: A Narrative History of the Arts. Suurbritannia: Random House.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Sanders, Andrew. 2004. The Short Oxford History of English Literature. Third Edition. Oxford: Oxford University Press.
- ↑ 3,0 3,1 Berensmeyer, Ingo. 2012. Literature, Politics and Representation in English Neoclassicism: The Hobbes-Davenant Exchange. Philia&Filia, 3: 1, 25-51.