Uus-Estonia
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
| Uus-Estonia | |
|---|---|
|
| |
| Koordinaadid | 40° 33′ N, 43° 5′ E |
  | |
Uus-Estonia oli 1886. aastal Venemaa Keisririigi Jerevani kubermangus Karsi linna lähedal asutatud eesti väljarändajate asula.
Suurem osa Karsi rännanud eestlasi pärines Virumaalt ja kõige enam Rägavere vallast Põlula mõisast. Rakverest asus rongiga 10 vagunist koosnev väljarändajate ešelon Rakvere jaamast teele 22. aprillil 1885. Doni-äärsesse Rostovisse jõudes oli toidumoon ja raha otsas ja kohalikud võimud kandsid hoolt, et väljarändajad ei sureks nälga. Kuna Põhja-Kaukaasias enam vabu maid ei leidunud, jätkati 1886. aasta kevadel teekonda edasi Karsi ringkonda.
Mais 1886 rajatigi 6 kilomeetri kaugusel Karsi linnast eesti küla Uus-Estonia (Novoestonka). Asunduses oli siis 84 eesti peret ja 282 inimest.
Esimese maailmasõja puhkedes, jaanuaris 1915, põgenesid eesti asunikud Karsi linna. Lõplikult tuli koduküla maha jätta 1918. aasta kevadel türklaste pealetungi ajal, kui enamus asunikke (21 peret ja 107 isikut) põgenes Tbilisi kaudu Põhja-Kaukaasiasse ja leidis peavarju eesti asunduses Livonias. Küla rüüstati türklaste ja kurdide poolt ning põletati maha. Karsi jäänud eestlased pääsesid erinevalt teistest kristlastest sõja aegsetest tapatalgutest (Karsis tapeti 63 000 armeenlast), kuna neid peeti sakslasteks.
Kiriku olevat purustanud Karsit 1919. aasta maist kuni järgmise aasta novembrini valitsenud armeenlased.
1920. aasta lõpul hakkasid asunikud kodukülla tagasi pöörduma, kuigi neile tehti selleks igasuguseid takistusi. Külla jõudis tagasi 8 eesti perekonda umbes 50 inimesega.
Nõukogude Venemaa ja Türgi vahel 23. märtsil 1921 sõlmitud Karsi lepinguga läks Kars Türgi koosseisu. Seejärel kaotasid Karsi eestlased igasugused sidemed ülejäänud eestlastega ja pikaks ajaks ka kogu välismaailmaga. Karsi kuulutati piiriäärseks välismaalastele suletud piirkonnaks.
1960. aastate algul oli endises Uus-Estonia asustus ametlikult nimetatud türgi nimega Karacaören. Küla enamus elanikke olid türklased. 40 majapidamisest kuulus eestlastele kolm. Samal kümnendil tekkisid kontaktid välisilmaga ja ka väliseestlastega. Kaks perekonda läks 1961. aastal NSV Liitu ja paljud nooremad eestlased tööle Saksamaale. 1969. aastal elas asunduses 6 eesti perekonda ja mitmeid segaperekondi. Karsi eestlasi elas sellel ajal Türgis, sealhulgas ka mujal Karsi maakonnas ning Karsi linnas ja İstanbulis 58, neist eesti keele rääkijaid aga 20.
Aastal 2002 elas ja võimalik, et ka praegu elab külas ilmselt neli eesti päritoluga isikut: Olga, Petro, August ja Melissa Albuk. Petro ja Augusti ema Olga oskab pisut eesti keelt[1].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Elmar Ots, Viimased Türgi eestlased, elu.ohtuleht.ee, 20. september 2002
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Jüri Meomuttel. "Nowo-Estonka". - Eesti asunikud laialises Wene riigis. Tartu 1900. Lk 47
- August Nigol. "Uue-Estonia asundus". - Eesti asundused ja asupaigad Wenemaal. Tartu 1918. Lk 71-72
- Aarand Roos. "Jumalaga Kars ja Erzurum". Lund 1975. 2 trükk: Maarjamaa. Rooma 1976
- Aarand Roos. "Jumalaga, Kars ja Erzurum: Türgi eestlaste ajalugu". 3. ja täiendatud trükk: Tallinn 1992