Ulrich von Sperreuter

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Jakob Ulrich von Sperreuter (vene Ульрих Олафович фон Сперрейтер (Спаррейтер); 1664 Tallinn1750 Tallinn) oli baltisaksa[1] päritolu Rootsi, Hollandi, Inglise ja Venemaa teenistuses olnud sõjaväelane.

Ta oli 1696. aastast Vene teenistuses, langes 1700 Narva lahingus rootslaste kätte vangi, 1736 võttis Peter von Lacy juhtimisel (ülemjuhataja oli kindralfeldmarssal Münnich) suurtükiväe kindralmajorina osa Vene-Türgi sõja Azovi vallutamisest, juhtis 20. märtsil 1736 Vene Dnepri armeed Doni jõe delta mõlemal kaldal asunud vahitornide (Каланча) ja Mjortvõi Donetsi (Мёртвый Донец) jõe ääres asunud Ljutiki kindluse (Лютик) vallutamisel.[2] Eduka sõjategevuse eest Türgi vastu anti talle 2. mail 1736 Püha Aleksander Nevski orden. Seejärel oli ta samast aastast Azovi kindluse ülemkomandant, kuhu jäi ametisse kuni kindralleitnandiks ülendamiseni ja pensionile jäämiseni 14. novembril 1739. Talle määrati 1200-rublane aastapension ja ta elas lasteta Tallinna lähedal.[3]

Ta maeti 7. veebruaril 1750 Tallinna.

Tema lesestunud abikaasa Anna Margaretha ostis Eestimaa kuberneri vürst Vladimir Dolgorukovi (1696–1761) lesele, Helena Hilkovale (suri 1763), kuulunud Lubja mõisa Jõelähtme kihelkonnas.[4]

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa oli Tallinnas ja Riias suurtükiväeohvitser olnud ning 1694 Rootsi aadlikuks saanud Olof Sperreuter, kes 1697 immatrikuleeriti Rootsi rüütelkonda (nr 1307), ning abiellus algul preili Schwartziga ja hiljem Anna Elisabeth Hartmaniga, kes oli Eestimaa maa- ja sõjakomissari Engel Hartmani tütar ja Robert Lichtoni alluvuses 1681 Eestimaa reduktsioonikomisjoni esimees olnud Engel von Ehrenthali õde.[3]

Ta abiellus esmalt 1704 Anna Margaretha von Engelhardtiga (teistel andmetel Kuramaalt pärit rittmeister Richteri tütrega), kes 16. oktoobril 1739 aga Peterburis suri.

1740. aastal abiellus ta Anna Margaretha Zöge von Manteuffeliga (1716–1785)[5], kes oli Muuga, Kiltsi, Palvere, Liivi ja Pajaka mõisniku Eestimaa maanõuniku, hilisema riigikrahvi Gotthard Johann von Manteuffeli (1690–1763) ja Margarethe Elisabeth von Güntersbergi (1692–1780) tütar ning lesestunud abielust Kolga ja Kiiu mõisaomaniku krahv Bengt Ludwig Stenbockiga (1694–1737).[6]

Tema sugulastest Woldemar Ulrich von Sperreuter[7] oli suurtükiväe kindralmajor (1764) Tallinnas ja 1742. aastast abielus Orina mõisast pärit Anna Margaretha von Tiesenhauseniga (suri 1777)[8], ning Tallinnas 1706 ristitud Johann Ulrich von Sperreuter[9] suurtükiväe major Kiievis.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Erik-Amburger-Datenbank: Jakob Ulrich von Sperreuter
  2. Поход на Азов и Бахчисарай
  3. 3,0 3,1 Matrikel öfwer Swea rikes ridderskap och adel ..., Volume 2, 1755, lk. 955
  4. Eesti Ajalooarhiivi kinnistute register: Lubja mõis (Jõelähtme khk)
  5. Eesti Ajalooarhiiv EAA.5.1.337: Akte in Revisionssachen des Assessors und Leutnants Graf Gotthard Johann Manteuffel wider das Urteil des Revalschen Oberlandgerichts wegen der Erbschaftsangelegenheit der Generalin von Sperreuter (09.11.1786-23.07.1787)
  6. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2,1: Estland, Band: 1, Görlitz, 1930, lk.637
  7. Erik-Amburger-Datenbank: Woldemar Ulrich von Sperreuter
  8. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2,1: Estland, Band: 1, Görlitz, 1930, lk.416
  9. Erik-Amburger-Datenbank: Ulrich Johann von Sperreuter
  10. Oskar Leistikow: Sperreuter: ein schwedischer, kaiserlicher und venetianischer Söldnerführer., Neustadt an der Aisch: Verlag Degener & Co. 1968. 63 lk. Andmed ESTERis
  11. Christian Kodritzki: Seitenwechsel und andere Episoden aus dem Leben des Generals Claus Dietrich Freiherrn von Sperreuth., 246 lk., Offenbach am Main: C. Kodritzki 2007 ISBN 978-3-00-021674-9, 2009 ISBN 978-3-9813243-0-3
  12. Nordisk familjebok, 1917, v.673-674