Tiiu Märss

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Tiiu Märss (1970. aastani Tiiu Noppel; sündinud 5. oktoobril 1943 Elvas) on eesti geoloog (paleoihtüoloog).

Tiiu Märss

Hariduskäik[muuda | muuda lähteteksti]

Tiiu Märss on õppinud aastatel 1951−1953 Uderna Mittetäielikus Keskkoolis, 1953−1963 Tallinna 16. Keskkoolis; 1965−1970 Tartu Riiklikus Ülikoolis, kus õppis geoloogiat (geoloogiapraktikumid läbis Eestis, Krimmis ja Ida-Pamiiris) ja omandas geoloogiainseneri kvalifikatsiooni geoloogilise kaardistamise ja maavarade otsingute erialal. Aastatel 1973−1976 oli ta aspirantuuris ENSV TA Geoloogia Instituudi juures; kandidaaditöö „Eesti ja Lääne-Läti Siluri selgroogsed“ kaitses 1983. aastal (kinnitati 1984), mille järel anti talle geoloogia-mineraloogiateaduste kandidaadi kraad.

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Tiiu Märsi töö on põhiliselt olnud seotud Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudiga, mis 1997. aastal viidi Tallinna Tehnikaülikooli alla. Ametikohad: 1963−1965 laborant ja vanemlaborant; 1970−1973 insener; 1975−1985 nooremteadur; 1985−2006, 2009−2013 vanemteadur; 2006−2007 juhtivteadur; 2008 erakorraline vanemteadur; 2014 ja 2015 algus − paleontoloogiaspetsialist. Aastatel 1993−1995 töötas vanemteadurina Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudi ja Tartu Ülikooli Geoloogia Instituudi ühise paleontoloogia ja stratigraafia õppetooli juures ja osales mõlema instituudi õppetegevuses Siluri ning Devoni selgroogsete paleontoloogia erikursuse lugemisega. Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudiga oli T. Märss seotud lühikest aega aastatel 2011−2013 projektijuhina ning 2015 ja 2016 ihtüoloogina. 2017. aastast jätkab vabakutselisena paleosoiliste ja kaasaegsete kalade alaseid uuringuid Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudi juures.

T. Märss on juhendanud siluri kalade alaseid litsentsiaadi- (Henning Blom, Uppsala Ülikool, Rootsi) ja doktoritöid (H. Blom ja O. Bremer Uppsala Ülikoolist; L. Hauser Portsmouthi Ülikoolist Inglismaalt).

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Tiiu Märss on uurinud põhjalikult Siluri ja Alam-Devoni varajasi selgroogseid, lõuatuid kalalaadseid ning lõugsuuseid kalu. Tema tihedamad kokkupuuted fossiilsete selgroogsetega said alguse ja edenesid Tartu Ülikoolis kursusetöid (1967−1969) ja diplomitööd (1970) tehes. Kandidaaditöös (1983) ja hiljem jätkas ta varajaste selgroogsete uuringuid.

T. Märsi uurimistööd on rikastanud teadmisi varajaste selgroogsete morfoloogiast, taksonoomilisest koosseisust, fülogeneesist ning ajalis-ruumilisest levikust ja on oluliselt täiendanud pilti Siluri merelise elustiku mitmekesisusest Maal. Ajale iseloomulikult kaasas ta erinevate aspektide uurimiseks ka teiste faunarühmade eksperte ja litolooge (vt. tööde nimistut). Ilmunud on üle 190 teadustrükise, neist kolm monograafiat ja neli monograafilist artiklit.[1][2][3][4][5][6][7]

Uurimismaterjali kogumine väljaspool Eestit[muuda | muuda lähteteksti]

Siluri kalade eksperdina ja fossiilide kogumise eesmärgil on T. Märss osalenud geoloogilistel ekspeditsioonidel Baltimaades, Lääne-Ukrainas, Kesk-Uraalis, Briti saartel (Inglismaa, Wales ja Šotimaa), Kanada Loodealadel (Mackenzie mäestikus) ning Arktika saarestikus (Baillie-Hamiltoni ja Cornwallise saartel). Kalamaterjal Severnaja ja Novaja Zemlja saarestikest pärineb Eesti, Leedu ja Venemaa kolleegidelt.

Siluri ja Alam-Devoni kivimeid ja selgroogsete materjali on ta kaasa toonud ka oma lühematelt, peamiselt rahvusvaheliste nõupidamistega seotud välisõitudelt Gotlandi saarele ja Skåne alale Rootsis, Püharistimägedesse Poolas, Ringerike alale Norras, Böömimaale Tšehhimaal, Thüringisse Saksamaal, Austria Alpidesse, Ida-Kanadasse, mitmesse USA osariiki, Parana jõgikonda Brasiilias, Edela-Hispaaniasse ja Portugali, ning Komimaale Venemaal.

Ta on osa võtnud Kesk-Devoni kalade väljakaevamistest Essi ja Karksi liivakivipaljandites Eestis ja Ülem-Devoni Lode savikarjääris Lätis.

Korduvalt on ta käinud kalu uurimas Šotimaa Rahvusmuuseumis, Londoni Loodusloomuuseumis ning Alberta Ülikooli bioloogiateaduste osakonnas (Edmonton, Kanada) ja ühekordsetel visiitidel Austraalia Muuseumisse (Sydney) ja Hiina Geoloogia Muuseumisse (Beijing).

Tema poolt, osaliselt koos kolleegidega, paleoihtüoloogilisteks uuringuteks kogutud ja töödeldud proovide koguarv on u 3800.

Varajaste selgroogsete morfoloogia, taksonoomia ja süstemaatika[muuda | muuda lähteteksti]

Individuaalselt või koos kaasautoritega on T. Märss püstitanud 167 uut varajaste selgroogsete ja 4 selgrootute taksonit, kusjuures põhiliselt on leidnud käsitlemist Siluri lõuatud telodondid,[1][2][4][5] anaspiidid e. kilbitud,[3] osteostraagid e. luukilbilised,[6] heterostraagid e. erikilbilised,[7] ning lõugsuustest akantoodid, kõhrkalad ja luukalad.[8][9][10] Nende välisskeleti elementide, nagu kilpide, plaatide, tesseeride, soomuste jm. morfoloogiliste, skulptuuri ja histoloogiliste uuringute tulemusena on kindlaks tehtud kaks uut varajaste selgroogsete faunat, üks tänapäeva Kanada ja teine Venemaa arktilistel saartel.[4][11][12][13][14] Üks kirjeldatud telodondi sugukond, perekond ja liik (Eestilepididae, Eestilepis prominens Märss, Wilson Thorsteinsson 2002) Cornwallise saarelt Kanada Arktikas on nimetatud Eesti järgi.

T. Märss kaardistas esimesena telodondi Phlebolepis elegans Pander tervelt säilunud soomuskatted Himmiste Kuigu paemurrust Saaremaalt[1][15] ning sarnast tööd jätkas hiljem Šotimaa[2] ja Kanada Arktika saarestiku[4] telodontidega. Ta rekonstrueeris Phlebolepis’e küljejoonekanalite süsteemi, mis osutus sarnaseks ühe teise lõuatute rühma, tsüataspiidsete heterostraakide vastava süsteemiga, tõestades nende kalarühmade lähedust.[16] Esmakordselt leidsid kirjeldamist Phlebolepis elegans’i lõpusavad ning suu-, neelu- ja lõpuspiirkonda katnud dentiiklid, mis esinevad ka kaasaegsetel kõhrkaladel.[17] T. Märss avastas telodondil Shielia taiti Stetson teise paari ventraalseid uimi,[2] mis on oluliseks leiuks varajaste kalade uimede tekke ja arengu selgitamisel.[18] See on varaseim seni leitud kahe paari uimedega selgroogne, kellel kiirjate ridadena asetunud soomused moodustasid uimede välistoese, sisetoes arvatavasti veel puudus.

Tafonoomia ja biostratigraafia[muuda | muuda lähteteksti]

Paljandite ja arvukate puursüdamike kivimmaterjalile toetudes tõestas T. Märss, et enamus tuntud Siluri lõuatuid ja kalu pärines merelisest keskkonnast, kummutades laialt levinud arvamuse nende mageveelisest elukeskkonnast.[1][19] Phlebolepis elegans’i tervete soomuskatete unikaalsete mattumis- ja säilumistingimuste uuringuteks Paleobalti meres kasutas ta Himmiste paemurrust A. Luha poolt 1929.a. kaevandatud materjali. Koos litoloogidega selgitas ta välja, et kalaparv hukkus ja laibad mattusid troopilises meres rifivööndi taga eksisteerinud laguunis, kus telodondid jäid mõõna tõttu madalasse lohku; hapniku vähesus soojas ja madalas vees ja toidupuudus põhjustasid parve hukkumise. Väheliikuv vesi ei hajutanud soomuskatteid ning mudaga kattumine välistas nende edasise lagunemise.[20]

T. Märss on taksonoomiliste tööde kõrval palju tähelepanu pööranud agnaatide ja kalade soomuste kasutamisele mereliste basseinide settekivimikihtide liigestamisel ja korreleerimisel.[1][21][22][23][11][24][25] Regionaalse selgroogsete biotsonaalse skeemi autorina[26][27] algatas ta Globaalse Siluri selgroogsete biotsonaalse skeemi loomise[28], mis hiljem on leidnud laialdast kasutamist erinevate autorite biostratigraafilistes töödes. Ta seostas uute kalaliikide ilmumise Paleobalti mere transgressiivsete arengufaaside maksimumidega[1][29] ja selgitas välja biosündmuste tasemed Siluri selgroogsete levikus.[4][30]

Võttes eeskujuks Eestis tehtud uuringud,[31][32] oli T. Märss oma töörühmaga Kanada arktilistel saartel (Baillie-Hamilton ja Cornwallis) esimene, kes stratigraafiliste küsimuste lahendamisel kasutas samaaegselt mitme faunarühma (kalad, konodondid, ostrakoodid) levikuandmeid koos isotoop-stratigraafiliste uuringute tulemustega.[4][11] Lisaks fossiilide levikuandmetele võrdlesid nad nende saarte läbilõigete süsiniku isotoopide väärtuste kõveraid Baltikumi ja Kesk-Uurali Siluri ning Alam-Devoni omadega, leidsid neis sarnased mustrid ja korreleerisid omavahel need üksteisest kaugel asuvad läbilõiked.

Kaasaegsete kalade mikroihtüoloogilised uuringud[muuda | muuda lähteteksti]

T. Märss on oma töörühmaga Eesti Mereinstituudist ja Alberta Ülikoolist Kanadas uurinud kaasaegseid kalu sooviga leida pidepunkte nende soomuste ja fossiilsete kalade välisskeleti elementide võrdlemiseks. Alustanud 2008. aastal Läänemere meripuugiliste, lestaliste ja heeringaliste soomuste ja nende modifikatsioonide morfoloogia ja skulptuuri üksikasjaliku kirjeldamise ja erisuste esitamisega, keskendus ta hiljem kalade hammaste ja lõpuspiide võrdlevale uurimisele. Viimased on eri liikidel väga erineva morfoloogiaga ja on hästi kasutatavad liikide iseloomustamisel ja ka uute püstitamisel. Oma nende töödega pani ta aluse mikroihtüoloogilistele uuringutele Eestis.[33][34]

Osalemine rahvusvahelistes projektides[muuda | muuda lähteteksti]

  • Rahvusvahelise Geoloogilise Korrelatsiooni Programmi (RGKP) Projekti 328 (1990−1995) "Paleosoikumi mikrovertebraadid" Siluri töörühma juht;
  • RGKP Projekti 406 (1996−2000) "Arktika ümbruse alam- ja kesk-paleosoiliste selgroogsete paleontoloogia ja biostratigraafia" projekti kaasjuht;
  • RGKP Projekti 491 (2003−2007) "Kesk-Paleosoikumi selgroogsete biogeograafia, paleogeograafia ja kliima" telodontide uurimisrühma juht.

Teaduse populariseerimine[muuda | muuda lähteteksti]

T. Märss on tutvustanud varajasi lõuatuid ja kalu ajakirja Eesti Loodus, Loodusesõber ja mõnede eriväljaannete artiklites,[35][36][37][38] on publitseerinud Saaremaa pankade kirjeldusi Eesti entsüklopeedias ning eesti-, soome- ja ingliskeelsetes brošüürides. Ta on avaldanud fotosid ajakirjades Horisont ja Eesti Loodus, eksponeerinud Siluri kalu näitustel ja koostanud tekste Saaremaa pankade stendidele. T. Märss on juhtinud arvukaid paleontoloogilisi ekskursioone Saaremaa Siluri paljanditesse.

Looduskaitsealaseid töid[muuda | muuda lähteteksti]

T. Märss andis 1991. aastal Lääne-Eesti Saarestiku Biosfääri Kaitseala jaoks kaitsealal asuvate pankade looduskaitselise iseloomustuse, milles muu hulgas tegi ettepaneku kehtestada Läänesaarte Põhjaranniku Siluri Rifivööndi Kaitseala. T. Märss on olnud seisukohal, et Eesti piires väärib looduskaitse alla võtmist Einar Klaamanni ja Rein Einasto[39] kirjeldatud Vara-Siluri Jaagarahu ea ulatuslik ja omanäoline rifivöönd, mis kulgeb Gotlandi saare loodeosast üle Saaremaa ja Muhu saare põhjaranniku mandri-Eestisse ja sealt lõunasse kuni Volõõnia-Podooliani. Eesti ürglooduse raamatu ühe autorina[40] koostas andmepassid rohkem kui 40 Siluri stratigraafia ja paleontoloogia seisukohalt olulise Saaremaa panga ja paljandi kohta, mis esindavad teatud stratigraafiliste üksuste tüüpläbilõikeid või haruldaste fossiilide leiukohti. Ürglooduse raamatu aluspõhjaliste objektide kirjeldused on kantud Keskkonnaministeeriumi andmebaasi EELIS.

[Esimesed seitse on monograafiad või monograafilised artiklid. 8.-32. on valik teisi tekstis viidatud teaduslikke töid, 33.-36. on populaarteaduslikud kirjutised ja muu on muu viidatud kirjandus.]

Teadusorganisatsiooniline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Tiiu Märss on olnud grandihoidjaks mitmetes Eesti Teadusfondi uurimisprojektides:

  • Siluri selgroogsete biotsonaalsed skeemid (1995−1996);
  • Siluri konodontide ja varajaste selgroogsete arenguliinid ja detailstratigraafia (1997−1999);
  • Varajased selgroogsed (konodondid, agnaadid, kalad) Paadla eal Paleobaltikumis (2000−2002);
  • Paleobalti mere selgroogsed: taksonoomia, fülogenees ja levik Siluris ning Devonis (2004−2007);
  • Kaasaegsete kalade välisskeleti ultraskulptuur ning selle tähtsus kalade taksonoomias ja süstemaatikas (2008−2010).

Liikmesus[muuda | muuda lähteteksti]

Üleliidulise Paleontoloogia Seltsi liige (1975−1990), Rahvusvahelise Geoloogiateaduste Liidu Stratigraafia Komisjoni Siluri Stratigraafia Alamkomisjoni kirjavahetajaliige (alates 1990), Rahvusvahelise Geoloogiateaduste Liidu (IUGS) geoteaduste programmi teadusnõukogu liige (2004−2007), Balti Stratigraafia Assotsiatsiooni liige (2008−2010).

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Märss Tiiu nimi on antud ühele telodondile (Drepanolepis maerssae Wilson & Caldwell, 1998), ühele akantoodile (Poracanthodes marssae Valiukevičius, 2004) ja ühele ostrakoodile [Beyrichia (Beyrichia) marssae Miller, Williams & Siveter, 2010].

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tiiu Märss. Eesti Geoloogia Selts: biograafiline teatmik (koostaja A. Aaloe). Tallinn, 1995, lk. 74, 141.
  • Märss (Noppel), Tiiu. Eesti geoloogiateadlasi. Maa Universumis. Möödanik, tänapäev, tulevik (koostajad H. Nestor, A. Raukas, R. Veskimäe). Tallinn, 2004, lk. 317.
  • Eesti Vabariigi teaduspreemiad 2005. Tallinn, 2005, 86-97.
  • Kukk, T. [Intervjuu Tiiu Märss’iga: Eestit tuntakse Siluri kalade ja nende uurija järgi]. Eesti Loodus, 2005, 4, 34−38.
  • Tiiu Märss. Eesti Geoloogia Selts: Biograafiline Teatmik (koostaja A. Aaloe). Tallinn, 2016, lk. 141, 277.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

T. Märssi on mõjutanud Uderna Mittetäieliku Keskkooli kõrge vaimsus ja kodukohas Hellenurmes jutustused selle mõisa kunagise omaniku Alexander Theodor von Middendorffi ekspeditsioonidest ja loodusuuringutest.[viide?]

Tema isa oli sepp. Tema emapoolse vanaisa vend Juhan (Johannes) Kartau oli Asutava Kogu liige (1919–1920) ja Eesti Vabariigi esimene haridusminister Otto Strandmani esimeses valitsuses (1919). Peres kaks last ja neli lapselast.


Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Märss, T. 1986. Silurian vertebrates of Estonia and West Latvia. Tallinn, Valgus, 104 pp. [In Russian with English summary].
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Märss, T. & Ritchie, A. 1998 (for 1997). Articulated thelodonts (Agnatha) of Scotland. Transactions of the Royal Society of Edinburgh: Earth Sciences, 88, 143−195.
  3. 3,0 3,1 Blom, H., Märss, T. & Miller, G. C. 2002 (for 2001). Silurian and earliest Devonian birkeniid anaspids from the Northern Hemisphere. Transactions of the Royal Society of Edinburgh: Earth Science, 92, 263−323.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Märss, T., Wilson, M. V. H. & Thorsteinsson, R. 2006. Silurian and Lower Devonian thelodonts and putative chondrichthyans from the Canadian Arctic Archipelago. Special Papers in Palaeontology, 75, 140 pp.
  5. 5,0 5,1 Märss, T., Turner, S. & Karatajūtė-Talimaa, V. 2007. “Agnatha” II. Thelodonti. In: H.-P. Schultze (ed.). Handbook of Paleoichthyology. Vol. 1B. Verlag Dr. Friedrich Pfeil, München, 143 pp.
  6. 6,0 6,1 Märss, T., Afanassieva, O. & Blom, H. 2014. Biodiversity of the Silurian osteostracans of the East Baltic. Earth and Environmental Science Transactions of the Royal Society of Edinburgh, 105, 73−148.
  7. 7,0 7,1 Märss, T. 2019. Silurian cyathaspidid heterostracans of Northern Eurasia. Estonian Journal of Earth Sciences, 68, 113−146.
  8. Märss, T. 2001. Andreolepis (Actinopterygii) in the Upper Silurian of northern Eurasia. Proceedings of the Estonian Academy of Sciences. Geology, 50, 190−206.
  9. Märss, T. & Gagnier, P.-Y. 2001. A new chondrichthyan from the Wenlock, Lower Silurian, of Baillie-Hamilton Island, the Canadian Arctic. Journal of Vertebrate Paleontology, 21, 693−701.
  10. Märss, T., Kleesment, A. & Niit, M. 2008. Karksilepis parva gen. et sp. nov. (Chondrichthyes) from the Burtnieki Regional Stage, Middle Devonian of Estonia. Estonian Journal of Earth Sciences, 57, 219−230.
  11. 11,0 11,1 11,2 Märss, T., Caldwell, M., Gagnier, P.-Y., Goujet, D., Martma, T., Männik, P. & Wilson, M. 1998. Distribution of Silurian and Lower Devonian vertebrate microremains and conodonts in the Baillie-Hamilton and Cornwallis Island sections, Arctic Canada. Proceedings of the Estonian Academy of Sciences. Geology, 47, 51−76.
  12. Märss, T. & Karatajūtė-Talimaa, V. 2002. Ordovician and Lower Silurian thelodonts from Severnaya Zemlya Archipelago (Russia). Geodiversitas, 24, 2, 381−404.
  13. Karatajūtė-Talimaa, V. & Märss, T. 2002. Upper Silurian thelodonts from Severnaya Zemlya Archipelago (Russia). Geodiversitas, 24, 2, 405−443.
  14. Märss, T., Wilson, M. V. H. & Thorsteinsson, R. 2002. New thelodont (Agnatha) and possible chondrichthyan (Gnathostomata) taxa established in the Silurian and Lower Devonian of Arctic Canada. Proceedings of the Estonian Academy of Sciences. Geology, 51, 88−120.
  15. Märss, T. 1986. Squamation of the thelodont agnathan Phlebolepis. Journal of Vertebrate Paleontology, 6, 1−11
  16. Märss, T. 1979. Lateral line sensory system of the Ludlovian thelodont Phlebolepis elegans Pander. ENSV TA Toimetised. Geoloogia, 28, 3, 108−111. [In Russian with English summary].
  17. Märss, T. & Wilson, M. V. H. 2008. Buccopharyngo-branchial denticles of Phlebolepis elegans Pander (Thelodonti, Agnatha). Journal of Vertebrate Paleontology, 28, 601−612.
  18. Wilson, M. V. H., Hanke, G. F. & Märss, T. 2007. Paired fins of jawless vertebrates and their homologies across the "agnathan"-gnathostome transition, p. 122−149 in Anderson, J. S.  & Sues, H.-D.(eds.). Major Transitions in Vertebrate Evolution, 432 p. Indiana University Press.
  19. Märss, T. 1989. Vertebrates. In: Holland, C. H. & Bassett, M. G. (eds). A Global Standard for the Silurian System. National Museum of Wales, Geological Series No. 9, Cardiff, 284−289.
  20. Märss, T., Perens, H. & Klaos, T. 2003. Sedimentation of the Himmiste-Kuigu fish bed (Ludlow of Estonia), and taphonomy of the Phlebolepis elegans Pander (Thelodonti) shoal. Proceedings of the Estonian Academy of Sciences. Geology, 52, 239−264.
  21. Märss, T. 1970. Selgroogsete levikust Eesti Siluris. Tartu Riiklik Ülikool, Bioloogia-Geograafiateaduskonna geoloogiaosakond, diplomitöö käsikiri, 51 lk. Tartu.
  22. Märss, T. & Einasto, R. 1978. Distribution of vertebrates in deposits of various facies in the North Baltic Silurian. ENSV TA Toimetised. Keemia. Geoloogia, 27, 1, 16−22. [In Russian with English summary].
  23. Märss, T. 1997. Vertebrates of the Přidoli and Silurian-Devonian boundary beds in Europe. Modern Geology, 21, 17−41.
  24. Märss, T. & Miller, C. G. 2004. Thelodonts and distribution of associated conodonts from the Llandovery-lowermost Lochkovian of the Welsh Borderland. Palaeontology, 47, 1211−1265.
  25. Märss, T. & Männik, P. 2013. Revision of Silurian vertebrate biozones and their correlation with the conodont succession. Estonian Journal of Earth Sciences, 62, 81−204.
  26. Märss, T. 1982a. Vertebrate zones in the East Baltic Silurian. In: Kaljo, D. & Klaamann, E. (eds). Ecostratigraphy of the East Baltic Silurian. Tallinn, Valgus, 97−106.
  27. Märss, T. 1982b. Biozones of vertebrates (Silurian of North Baltic). In: Kaljo, D. & Klaamann, E. (eds). Communities and Biozones in the Baltic Silurian. Tallinn, Valgus, 97−116.[In Russian].
  28. Märss, T., Fredholm, D., Talimaa, V., Turner S., Jeppsson, L. & Nowlan, G. 1995. Silurian Vertebrate Biozonal Scheme. In: Lelièvre, H., Wenz, S., Blieck, A. & Cloutier, R. (eds). Premiers Vertébrés et Vertébrés Inferieurs. Geobios, M. S.,19, 369−372.
  29. Märss, T. 1992. Vertebrate history in the Late Silurian. Proceedings of the Estonian Academy of Sciences. Geology, 41, 205−214.
  30. Märss, T. 2002. Thelodonts and eustatic sea-level changes. In: Yushkin, N. P., Tsyganko, V. S. & Männik, P. (eds). Geology of the Devonian System. Proceedings of the International Symposium, Syktyvkar, Komi Republic, July 9-12, 2002. Geoprint, Syktyvkar, 100−102.
  31. Kaljo, D., Kiipli, T. & Martma, T. 1997. Carbon isotope event markers through the  Wenlock-Přidoli sequence at Ohesaare (Estonia) and Priekule (Latvia). Palaeogeography, Palaeoclimatology, Palaeoecology, 132, 1−4, 211−223.
  32. Kaljo, D., Kiipli, T. & Martma, T. 1998. Correlation of carbon isotope events and environmental cyclicity in the East Baltic Silurian. Silurian cycles. Linkages of dynamic stratigraphy with atmospheric, oceanic and tectonic changes. New York State Museum Bulletin, 491, 297−312.
  33. Märss, T., Wilson, M., Lees, J., Saat, T. & Špilev, H. 2015. A comparative SEM study of ossicles in the Pleuronectiformes (Teleostei) of the Baltic Sea. Proceedings of the Estonian Academy of Sciences, 64, 495−517.
  34. Märss, T., Wilson, J., Saat, T. & Špilev, H. 2017. Gill rakers and teeth of three  pleuronectiform species (Teleostei) of the Baltic Sea: a microichthyological approach. Estonian Journal of Earth Sciences, 66, 21−46.
  35. Märss, T. 1982. Vanimate selgroogsete leiud Saaremaal. Eesti Loodus, 10, 646−654.
  36. Märss, T. 1995. Lõuatute kivistised. Eesti Loodus, 7, 192−194.
  37. Märss, T. 2011. Ühe väljasurnud kala lugu Saaremaalt. Loodusesõber, 3, 20−23.
  38. Märss, T. 2011. Siluri selgroogsed – ühe rühma arengulugu. Rmt-s Parmasto, E., Laisk, A. & Kaljo, D. (toim.). Teadusmõte Eestis (VI). Elu- ja maateadused. Eesti Teaduste Akadeemia, Tallinn, 117−124.
  39. Klaamann, E. & Einasto, R. 1982. Coral reefs of Baltic Silurian (structure, facies relations). In: Kaljo, D. & Klaamann, E. (eds). Ecostratigraphy of the East Baltic Silurian. Tallinn, Valgus, 35−41.
  40. Pirrus, E.-A., Kink, H., Märss, T., Karukäpp, R. & Lust, L. 1995. Eesti Ürglooduse Raamat IX osa. Saare maakond (Täht-Kok, K., toim.). 756 lk. KKM Info- ja tehnokeskus.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]