Eesti ürglooduse raamat

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Eesti ürglooduse raamat on 17-köiteline kogumik, kus on antud üleriigiline ülevaade eluta looduse tähelepanuväärsetest objektidest.[1] Selle koostamise idee tekkis seitsmekümnendate aastate lõpul looduskaitsjal Herbert Viidingul. Tema koostatud kava arutati Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjonis ja Teaduste Akadeemia Keemia-, Geoloogia ja Bioloogiateaduste Osakonnas ja selle kiitis heaks Teaduste Akadeemia presiidium. Kava teostamise otsustas 17. mail 1982 ENSV MN Presiidiumi Keskkonnakaitse ja Loodusvarade Ratsionaalse Kasutamise Komisjon.

Eesti ürglooduse raamatu koostamise metoodika töötas välja Herbert Viiding.[1]

Raamatu esimesed köited (Ida- ja Lääne-Virumaa) ilmusid pärast Herbert Viidingu surma 1990. aastal. Tööd korraldas edasi Ülo Heinsalu; pärast tema surma tegeles sellega Enn Pirrus, kelle kõrval andis suure panuse Hella Kink.

Eesti ürglooduse raamat koosneb 17 köitest – üks iga maakonna kohta ning lisaks Tallinn ja militaaralad. Selle üldmaht on umbes 6500 lehekülge. Registreeritud on 2528 loodusobjekti, sealhulgas 227 aluspõhja paljandit ja koobast, 269 pinnavormi, 222 allikat, 76 järve, 73 sood, 1600 rändrahnu ja kivikülvi.[1] Töö raamatuga jätkub.

Osaliselt on see raamat välja antud TÜ Geoloogia Instituudi sarjas "Loodusmälestised".

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]