The Refutation of Idealism

"The Refutation of Idealism" ("Idealismi kummutus") on George Edward Moore'i artikkel, mis ilmus 1903 ajakirjas Mind.

See artikkel on üks analüütilise filosoofia alguse tähiseid.

Argumentatsiooni kokkuvõte

Kuidas ma ründan idealismi

Tänapäeva idealismi [ briti idealismi, absoluutse idealismi ] järgi on universum vaimne [ spirituaalne ]. See väide tähendab, et universum on väga erinev sellest, millisena ta paistab, ning et tal on palju omadusi, mida tal ei paista olevat. Toolid ja lauad ja mäed peavad niisiis olema meiega palju sarnasemad, kui me arvame. Universumi vaimne iseloom tähendab muuhulgas, et universumil on kõik need omadused, mille poolest inimene peab end palju kõrgemaks elutuna paistvatest asjadest, või mingid nendega võrdväärsed või kõrgemad omadused.

Mainin seda sellepärast, et tavaliselt ei märgata, kui erinevad on idealisti väited tavalisest maailmapildist. Just selle suure erinevuse tõttu ning idealisti poolt universumile omistatavate kõrgete omaduste suure arvu tõttu on huvitav ja tähtis, kas idealism on tõene. Seda küsimust arutades kiputakse unustama, kui suure hulga argumente see küsimus hõlmab. Seetõttu ei piisa küsimuse otsustamiseks ühe või kahe väite tõestamisest või ümberlükkamisest. Nii ei saa seda teha ka käesolevas kirjutises. Ma ei kavatse tõestada, et reaalsus ei ole vaimne, ega pea sellist tõestust võimalikuks. Reaalsus võib tõesti olla vaimne, ja ma loodan, et on. Ma võtan idealismi laias mõttes, nii et ta sisaldab peale selle huvitava järelduse ka hulga argumente, mida peetakse selle järelduse tõestamiseks kui mitte piisavateks, siis vähemalt tarvilikeks. Tänapäeva idealistidele ongi minu meelest iseloomulikud põhiliselt just teatavad ühised argumendid. Uskumine, et reaalsus on vaimne, ei tee kedagi veel idealistiks. Teisest küljest ei leia kõik idealistid, et nendest argumentidest saab järeldada, et reaalsus on vaimne. Mind huvitavad ainult need argumendid. Ma ründan vähemalt ühte argumenti, mida minu meelest kõik idealistid peavad oma positsioonile hädavajalikuks. Kui mul õnnestub see ümber lükata, siis olen ma idealismi ümber lükanud, juhul kui see on tõesti kõikide idealistide meelest hädavajalik. Ühtlasi näitab see, et idealistidel pole mingit alust väita, et reaalsus on vaimne.

Esse est percipi tähendus

Oletame, et meil on argumentide ahel, millel on kuju: et A on B ja B on C ja C on D, siis järelikult A on D. Kui "B on C" ja "C on D" on tõesed, ent "A on B" on väär, siis pole meil ikkagi alust väita, et A on D (kuigi see ei tähenda, et "A on D" oleks tingimata väär või et selle tõesust ei saaks näidata teiste argumentidega). Ma kavatsen rünnata ühte väidet, mis minu meelest on järeldusega "Reaalsus on vaimne" just niisuguses vahekorras.

Väitel, mis tuleb kõne alla "A on B" rollis, pole muud tähtsust, kui et minu meelest on selles eksinud mitte ainult idealistid, vaid kõik filosoofid ja psühholoogid, ning nad on sellest järeldanud oma kõige löövamad ja huvitavamad järeldused. Tegelikult ma ei loodagi tõestada, et see väide on nii tähtis. Kui aga on, siis on sellest väitest tuletatud nii sensualism, agnostitsism kui ka idealism, sest ükski senine argument nende kasuks ei saa läbi selle väiteta.

See triviaalne väide, mida ma tahan arutada, on "esse est percipi" [olla tähendab tajutud olla]. See väide ei ole ühemõtteline, kuid ühes või teises mõttes on teda laialt tunnistatud. Esialgu ma lihtsalt eeldan, et ta on idealismile olemuslik. Ma püüan näidata, et see väide on kõikides tõlgendustes väär.

Minu meelest on väide, et millele saab tõeselt preditseerida olemist, sellele saab tõeselt preditseerida tajutud olemist, idealismile vältimatu samm kõikides järelduse "Reaalsus on vaimne" kasuks esitatud järeldustes. Kui esse on percipi, siis see on sama mis öelda, et kõike, mis on, tajutakse. See omakorda on teatud mõttes sama hea kui öelda, et kõik, mis on, on vaimne [ mentaalne ]. Jutt ei ole reaalsuse mentaalsusest spirituaalsuse mõttes: see tähendaks, et esse est percipere [olemine on tajumine], mis on hoopis teine asi. Ja isegi kui esse on percipere, siis see veel ei tähenda, et tal on need kõrgemad vaimsed omadused, mida mõeldakse spirituaalsuse all. Ent reaalsuse spirituaalsust (seda, et esse est percipere) tõestatakse tuginedes väitele, et esse est percipi. Üks arutluskäik on niisugune: kõike, mis on, tajutakse, aga on selliseid asju, mida indiviid ei taju, seetõttu peavad need asjad osalema mingis muus tajus. Teine arutluskäik: et objekt eeldab paratamatult subjekti, siis ta peab kuuluma mingile subjektile samas mõttes, nagu meie kogemuse objekt kuulub meile. Kolmas arutluskäik: et mõtlemine kuulub kogu reaalsuse olemusse, siis me peame mõtlema selle taga, selle sees või selle olemusena mingit meiega, mõtlejatega, suguluses olevat vaimu. Ma ei hakka uurima, kas need arutlused kehtivad. Rõhutan ainult, et nad ei saa läbi ilma eelduseta esse est percipi.

Kas esse on percipi? Selles lauses on kolm väga kahemõttelist terminit, ning ma pean alustama sellest, et eristan nende võimalikke tähendusi.

Kõigepealt percipi. Tänapäeva idealistid (erinevalt sensualistidest ja empiristidest ei hõlma sellesse mõistesse ainult aistinguid, vaid ka mõtlemist, ja selle ma kiidan heaks. Ent mind huvitab siin see, et nii aistimine kui ka mõtlemine on kogemise erijuhud, ning seetõttu tähendab esse est percipi igal juhul, et kõike, mis on, kogetakse. Seetõttu ma eeldan edaspidi, et percipi osutab sellele, mis on aistimisele ja mõtlemisele ühine.

Mida tähendab koopula "on"? 1) Väidet Esse est percipi võib mõista nii, et sõna esse tähendab täpselt sedasama mis sõna percipi, nad tähistavad üht ja sama asja. Arvan, et pole tarvis tõestada, et seda ei peeta silmas, ega seda, et see oleks äärmiselt halb definitsioon. 2) Väidet võib mõista nii, et see, mida mõeldakse esse all, hõlmab seda, mida mõeldakse percipi all (kuid mitte ümberpöördult). Asja reaalsus ei oleks siis sama mis asja tajutud olemine, vaid asja tajutud olemine pluss veel midagi. Kui me mõistame väidet selles mõttes, siis tuleb eristada kolme väidet. Esiteks on tegemist sõna "reaalsus" definitsiooniga, mis väidab, et "reaalsus" tähendab tervikut, millest percipi on üks osa. Teiseks väidetakse, et kogetud olemine on osa mingist tervikust. Et aga nendel väidetel üldse mingit tähtsust oleks, peab silmas peetama veel kolmandat väidet, et see tervik on orgaaniline, vähemalt selles mõttes, et see teine koostisosa või need teised koostisosad ei saa esineda ilma percipi'ta, isegi kui percipi saab esineda ilma nendeta. Olgu need teised koostisosad x. Väitel, et esse hõlmab percipi't ning seetõttu saab esse'st järeldada percipi't, saab olla tähtis ainult juhul, kui peetakse silmas, et x-ist järeldub percipi. Küsimus, kas kogu esse kui tervik sisaldab percipi't, on niisiis tähtis ainult seetõttu, et meid huvitab, kas osa x on paratamatus seoses osaga percipi. Ja see ongi 3) väite "esse on percipi" kolmas tähendus, mis on ainsana tähtis, nagu me nüüd näeme. Esse est percipi väidab, et kus on x, seal on alati ka percipi. Seetõttu lepime kokku, et termin esse tähendabki ainult x-i. Ma ei räägi sellest, kas meie tavakeele sõna "reaalne" hõlmab x-i kõrval ka percipi, vaid tahan lihtsalt teha meelevaldse kokkuleppe. Meid huvitab ainult see, kas x-ist saab järeldada percipi't, ning ma tahaksin selle küsimuse esitada kujul: kas esse'st saab järeldada percipi't.

Esse est percipi vastuolulisus

Nii et selgus, et esse est principi väidab, et esse ja percipi on niimoodi seotud, et igal asjal, millel on omadus esse, on ka omadus percipi. Ta väidab nendevahelist paratamatut seost, kuigi esse tähendus ei sisalda percipi tähendust. Niisiis on tegemist paratamatu sünteetilise väitega. Sellisena ma ei saa seda ümber lükata, sest kui idealist väidab, et see on enesestmõistetav tõde, siis mul pole muud öelda, kui et mulle nii ei tundu. Kuid ma usun, et ükski idealist pole seda nii mõelnud. Kuigi see, et need kaks terminit on paratamatus seoses, on ainuke tähendus, mis sellel väitel saab olla, et ta oleks tõene ja tähtis, võib tal olla teine tähendus, mis teeb ta tähtsaks ja vääraks. Minu arvates on kõik idealistid pidanud tõeseks toda tähtsat ja väära väidet. Nad ei märka, et esse est percipi saab olla tõene üksnes juhul, kui see on enesestmõistetav sünteetiline tõde. Nad samastavad sellega või toovad selle põhjenduseks ühte teist väidet, mis peab olema väär, sest ta on vastuoluline. Muidu nad peaksid möönma, et nende väide on täiesti põhjendamatu oletus ega saaks siis ka pidada selle tõesust ilmseks.

Nagu nägime, peavad idealistid väitma, et kõike, mida kogetakse, kogetakse paratamatult. Seda nad väljendavad tavaliselt nii: "kogemuse objekt on mõeldamatu subjektist lahus".

Filosoofia ajaloos on paratamatuid tõdesid üldse, eriti aga neid, mille kohta öeldakse, et vastupidine on mõeldamatu, tavaliselt peetud analüütilisteks selles mõttes, et nende eitus on vastuoluline. Enne Kanti oli üldine arvamus, et paljusid tõdesid saab tõestada, tuginedes ainuüksi vasturääkivusi välistavale seadusele. Seda väideti isegi pärast Kanti. Tänapäeva idealistid peavadki nähtavasti subjekti ja objekti paratamatu seose kohta käivat väidet analüütiliseks selles mõttes, et seda saab tõestada, tuginedes ainuüksi vasturääkivusi välistavale seadusele.

Leian, et idealist väidab objekti ja subjekti vahelist paratamatut seost peamiselt sellepärast, et ta ei näe üldse, et need on kaks eri asja. Kui idealist mõtleb kollasest ja kollaseaistingust, siis ta ei näe viimases midagi, mida ei oleks esimeses. Eitades, et kollane saab olla lahus kollaseaistingust, eitatakse tegelikult, et kollane saab olla midagi muud, kui ta on: kollane ja kollaseaisting on ju täiesti identsed. Väide, et kollane on paratamatult kogemuse objekt, taandub sellele, et kollane on paratamatult kollane; see on analüütiline. See propositsioon eeldab siiski, et kogemus on midagi kollasest erinevat, sest muidu poleks mõtet rõhutada, et kollane on aisting. See argument nii jaatab kui ka eitab seda, et kollane ja kollaseaisting on eri asjad. See vastuolu kummutabki ta. See vastuolu võib aga kergesti kahe silma vahele jääda, sest kuigi me teises seoses oleme veendunud, et 'kogemusel' on mingi – ja väga oluline – tähendus, puudub meil selge teadlikkus sellest tähendusest, mistõttu meil jääb kogemuse kohalolu igal konkreetsel juhtumil märkamata. Idealist usub ühel ja samal ajal, et kogemus on midagi ainulaadset ja kõigest muust erinevat, ning et näiteks rohelisekogemus ja roheline on omavahel täiesti eristamatud. Nii võtab ta ühes arutluses eelduseks ühe, teises teise.

Tõsi küll, paljud idealistid eitavad, et nad ei tee vahet aistingu ja aistinguobjekti vahel. Mõned koguni peavad seda vahetegemist oma süsteemi oluliseks osaks. Nad väidavad näiteks ainult, et need kaks moodustavad lahutamatu ühtsuse või orgaanilise ühtsuse. Selles ühtsuses aga ei olevat kumbki see, mis ta omaette oleks. Sellepärast olevat kummagi eraldi vaatlemine lubamatu abstraktsioon. Aga mida see tähendab? Abstraktsioon on lubamatu ju parajasti siis, kui osale (abstraktsiooni tulemusele) omistatakse miski, mis on omane ainult tervikule, millest abstraheeriti. Kui aga öelda mingi abstraktsiooni kohta, et ta on kõikidel juhtudel lubamatu, siis saab kõik, mida öeldakse, olla omane ainult tervikule. See aga saab olla nii ainult juhul, kui tervik ja osa on täiesti identsed. Nii et kui öeldakse, et roheline ja roheliseaisting on küll erinevad, kuid lahutamatud ning nende eraldi vaatlemine on lubamatu abstraktsioon, siis see ju tähendab, et kuigi on tegu eri asjadega, tuleb neid käsitleda ühe ja sama asjana. Seda tehakse selleks, et Hegeli eeskujul midagi nii jaatada kui eitada, kasutades segaseid väljendeid.

Aistingu või idee "objekt" erineb "teadlikkusest"

Niisiis, kui idealisti printsiip "esse est percipi" on tõene, siis ta peab tähendama "mida kogetakse, seda kogetakse". Ning ta peab seda samastama või seda põhjendama ühe propositsiooniga, mis on vastuoluline. Ja "esse on percipi" väidab kahe teineteisest sama erineva termini nagu "roheline" ja "magus" kohta, et see, millel on üks, on ka teine: seda, mis on, paratamatult ka tajutakse. Seda ei saa otseselt ümber lükata. Aga ma usun, et see on väär. Ja ma väitsin, et kui keegi saab aru, et "esse" ja "percipi" on teineteisest sama erinevad nagu "roheline" ja "magus", siis ta ei usu, et kõike olevat ka tajutakse, nii nagu ta ei usu, et kõik roheline on ka magus. Ma väitsin, et kõik, kes usuvad, et esse on percipi, samastavad või põhjendavad seda ühe vastuolulise propositsiooniga. Neid väiteid ma ei hakka tõestama. Ma püüan ainult näidata, et teatud propositsioonid, mida minu väitel usutakse, on väärad.

Niisiis ma lähen nüüd ebahuvitava küsimuse "Kas esse on percipi?" juurest veel ebahuvitavama ja näiliselt asjassepuutumatu küsimuse "Mis on aisting või idee?" juurde.

Siniseaisting erineb roheliseaistingust, kuid neil peab ka midagi ühist olema, sest mõlemad on aistingud. Seda ühist ma nimetan teadlikkuseks (consciousness), jättes selle määratlemata. Nii et iga aistingu puhul on tegu kahe terminiga: 1) "teadlikkus", mis on kõigile aistingutele ühine; 2) miski muu, mille poolest üks aisting erineb teisest. Seda teist terminit ma hakkan nimetama aistingu "objektiks", jättes selle määratlemata.

Nii et igas aistingus on kaks elementi: "teadlikkus" ja "teadlikkuse" "objekt". Roheliseaistingu ja siniseaistingu puhul on tegu kahe eri "objektiga"; kolmandaks elemendiks on "teadlikkus". Aga siniseaisting võib minu vaimus leiduda või mitte. Tekib küsimus: kui siniseaisting leidub, mis siis leidub, "teadlikkus", sinine või mõlemad? Igatahes on need kolm võimalust omavahel erinevad. Nii et kui keegi ütleb, et öelda "Sinine leidub" on sama hea kui öelda "Nii sinine kui ka "teadlikkus" leiduvad," siis ta räägib iseendale vastu.

Selge on ka see, et kui on olemas aisting, siis on kindlasti olemas vähemalt "teadlikkus". Tõepoolest, kui ma ütlen, et siniseaisting ja roheliseaisting on mõlemad olemas, siis ma ju pean silmas, et see, mis on mõlemale ühine ja mille pärast neid aistinguteks nimetatakse, on igal juhul olemas. Seega jääb ainult kaks võimalust: kas on olemas nii "objekt" kui ka "teadlikkus" või on olemas ainult "teadlikkus". Nii et kui keegi ütleb, et sinise olemasolu on sama mis siniseaistingu olemasolu, siis ta räägib endale vastu, sest ta väidab kas seda, et sinine on sama mis sinine koos teadlikkusega, või et sinine on sama asi mis ainult teadlikkus.

Seega on aistingu objekti samastamine vastava aistinguga vastuoluline: see on osa samastamine tervikuga või teise osaga. Kui öeldakse, et väide "Sinine on olemas" on tähenduseta, kui me ei pea sellega silmas "Siniseaisting on olemas", siis öeldakse midagi vastuolulist. Kui öeldakse, et sinise olemasolu on mõeldamatu ilma aistingu olemasoluta, siis öeldakse nähtavasti midagi vastuolulist. Me ju saame mõelda (ja peamegi mõtlema) sinist millegi erinevana ja lahutatavana aistingu kogemisest. On mõeldav, et sinine on olemas, aistingut aga mitte, ja ma pean isegi tõeseks, et see on võimalik. Sellepärast peab see mõeldamatuseväide tähendama kas midagi vastuolulist või siis seda, et sinine ei saa tegelikkuses eksisteerida ilma, et eksisteeriks ka aisting.

Seda viga pole filosoofidel õnnestunud vältida. Arvan, et idealism ega agnostitsism poleks oma rabavaid tulemusi saanud, samastamata sinist siniseaistinguga. On arvatud, et esse on percipi, ainult selle pärast, et kogemuse objekti on peetud identseks selle kogemisega. Ma toon oma arvamuse kasuks kaks tõendit. Esiteks, keel ei anna meile muud võimalust objektidest "sinine", "roheline" ja "magus" rääkimisest, kui neid aistinguteks nimetades. Nende nimetamine asjadeks, objektideks või terminiteks on ilmselt keelevastane. Samamoodi pole meil muid loomulikke vahendeid sellistest objektidest nagu "põhjuslikkus", "sarnasus" ja "identsus" rääkimiseks kui nimetada neid ideedeks või mõisteteks (notions, conceptions). Kui mineviku filosoofid oleksid teinud selget vahet ühelt poolt aistingute ja ideede ning teiselt poolt nende objektide vahel, siis oleks viimaste jaoks olemas eraldi nimetus. Kahe eri "asja" jaoks on alati kasutatud sama nime, mistõttu neid on võib-olla peetudki üheks ja samaks. Ja teiseks, kui introspektsiooni teel püüda selgusele jõuda, mis on siniseaisting, siis võidakse väga hõlpsasti oletada, et siniseaisting on üksainus termin. Termin "sinine" on kergesti eristatav, kuid "teadlikkust" on äärmiselt raske fikseerida. Asjaolu, et on olemas materialistid, näitab, et paljud ei tee neil üldse vahet. See, mis teeb siniseaistingu mentaalseks faktiks, paistab meil käest lipsavat. See on otsekui läbipaistev: me vaatame sellest läbi ega näe muud kui sinist. Me võime olla veendunud, et midagi seal on, kuid minu meelest ei ole ükski filosoof sellele veel selgelt pihta saanud.

On olemas nii objekt kui ka teadlikkus

Niisiis, igas aistingus või idees tuleb eristada kaht elementi – 1) "objekti", mille poolest üks erineb teisest, ja 2) "teadlikkust", mis on kõigile ühine ning teeb neist aistingud või vaimufaktid. Sellest järeldus, et kui aisting või idee on olemas, siis tuleb valida, kas on olemas ainult objekt, ainult teadvus või mõlemad. Ma näitasin, et esimene võimalus on välistatud, sest me tahame kindlasti väita, et vaimufakt on olemas. Nüüd jääb küsimus, kas on olemas mõlemad või ainult teadlikkus. Ja sellele on seni alati vastatud, et mõlemad on olemas.

See vastus tuleneb sellest, kuidas seni on mõistetud "objekti" ja "teadlikkuse" vahelist suhet. "Objekti" peetakse lihtsalt aistingu või idee "sisuks". Arvatakse, et igal juhul saab eristada täpselt kahte elementi: 1) tunde või kogemuse olemasolu fakti ja 2) seda, mida tuntakse või kogetakse. Öeldakse, et aisting või idee moodustab terviku, milles tuleb eristada kahte "lahutamatut aspekti" – "sisu" ja "olemasolu". Ma püüan näidata, et selline analüüs on väär. Mida peetakse silmas, kui öeldakse, et üks asi on teise "sisu"? See on ebatavaline küsimus. Et ma aga tahan väita, et "sinine" ei ole siniseaistingu sisu, ja kui olekski, siis jääks ikkagi välja siniseaistingu kõige tähtsam element, siis ma pean kõigepealt täpselt selgitama, mida ma tahan eitada.

Mida siis silmas peetakse, kui öeldakse, et üks asi on teise "sisu"? Kõigepealt ma osutan sellele, et "sinine" on õigupoolest sinise lille sisu osa. Ja kui me väidame samuti, et ta on siniseaistingu osa, siis me väidame, et tal on selle terviku teiste osadega (kui neid on) samasugune suhe kui sinise lille teiste osadega. See on ainus, mida me saame silmas pidada. Me ei saa silmas pidada, et tal on siniseaistinguga mingi suhe, mida tal sinise lillega ei ole. Ja me nägime, et siniseaistingul on peale sinise veel vähemalt üks element – "teadlikkus", mis teeb temast aistingu. Seega, kui me väidame, et sinine on aistingu sisu, siis me väidame, et tal on selle "teadlikkusega" sama suhe mis sinise lille teiste osadega. Me ei hakka uurima, milles see suhe sinise lille puhul täpselt seisneb. Piisab sellest, kui öelda, et see on asja ja omaduse suhe ning see suhe on niisugune, et kui asi on olemas, siis peavad ka omadused olemas olema. Asja sisu on see, mille olemasolu me väidame, kui me väidame asja olemasolu.

Nii et kui öeldakse, et sinine on "siniseaistingu" sisu, siis aistingut võetakse nii, nagu ta oleks samal moel tervik nagu iga muu "asi". Siniseaisting erineb siis sinisest helmest ja sinisest habemest täpselt samal moel, nagu need teineteisest erinevad: üks sisaldab klaasi, teine karvu, ning siniseaisting sisaldab teadlikkust. Sinine suhtub teadlikkusse täpselt samamoodi nagu klaasisse või karvadesse: kõigil kolmel juhul on ta asja omadus.

Kuid ma ütlesin äsja, et siniseaisting analüüsiti sisuks ja olemasoluks ning öeldi, et sinine on siniseidee sisu. Siin on kahemõttelisus. Kui me kasutame sõna "sisu" samas tähenduses nagu hr Bradley sõna "mis", st kui me mõtleme selle all kõike seda, mille olemasolu väidetakse, kui väidetakse asja olemasolu, siis sinine muidugi ei ole siniseaistingu sisu, vaid aistingu sisusse kuulub ka teadlikkus. Sel juhul on muidugi väär analüüsida see aisting sisuks "sinine" ja puhtaks olemasoluks; see on vastuoluline. Kuid on ka teine tähendus, milles "sisu" võib õigusega nimetada aistingu sisuks: sisu all võib mõelda eidost vastandina "substantsile" või "mateeriale". "Teadlikkust", mis on kõigile aistingutele ühine, saab vaadelda nende "substantsina", ning sisuks saab nimetada seda, mille poolest üks aisting teisest erineb. Selles mõttes võib öelda, et "sinine" on aistingu sisu. Ent sel juhul on analüüs sisuks ja olemasoluks vähemalt eksitav, sest olemasolu peab hõlmama kõik, mis aistingus peale sinise veel eksisteerib.

Niisiis on üldtunnustatud, et sinine suhtub siniseaistingusse või -ideesse nagu selle sisu. Ja kui see on tõsi, siis sinine on osa sellest, mille olemasolu väidetakse, kui väidetakse aistingu olemasolu. Väita, et aisting on olemas, tähendab väita, et sinine on olemas ja ka teadlikkus on olemas (olgu viimane siis substants, mille sisu sinine on, või sisu teine osa). Aisting või idee on asi ja selle "objekt" on selle asja omadus. Kui me mõtleme vaimupildist, siis me mõtleme sellisest asjast. Vaimupilti me mõtleme nii, nagu ta oleks sellega, mille pilt ta on, (kui see on olemas) samas suhtes nagu peegelpilt sellega, mille peegeldus ta on. Mõlemal juhul on sisu identne. Erinevus nende kahe juhtumi vahel on ainult selles, et ühel juhul on pildi teine koostisosa klaas, teisel juhul teadlikkus. Sinisel kui pildi sisul ei mõelda olevat teadvusega muud suhet peale selle, mis tal on klaasiga. Ning et kõiki aistinguid ja ideesid vaadeldakse selliste tervikutena, siis küsimust "Mida me teame?" peetakse identseks küsimusega: "Mis alust on meil eeldada, et väljaspool vaimu on asjad, mis vastavad asjadele vaimus?"

Ma tahan osutada sellele, et 1) meil pole üldse alust eeldada, et vaimupildid on olemas, st eeldada, et sinine on osa siniseaistingu sisust, ja 2) et isegi kui vaimupildid on olemas, siis ei taandu ükski vaimupilt ega aisting või idee sellisele asjale: et "sinine" on isegi juhul, kui ta on osa sinisepildist või -aistingust või -ideest, sellega alati ka hoopis teistsuguses suhtes ning see teine suhe, mille traditsiooniline analüüs välja jätab, on ainus, mis üldse teeb siniseaistingust mentaalse fakti.

Aistingu või idee tõene analüüs on järgmine. Element, mis on nendele kõigile ühine ja mida ma nimetasin "teadlikkuseks", ongi teadlikkus. Aisting on tegelikult millegi "teadmise" või "teadvustamise" või "kogemise" juhtum. Kui me teame, et siniseaisting on olemas, siis me teame seda, et on olemas üks teadlikkus sinisest. Ja see teadlikkus ei ole mitte üksnes ise midagi aredat ja ainulaadset, vaid ka täiesti erinev sinisest: tal on ka täiesti are ja ainulaadne suhe sinisega, mitte asja või substantsi suhe sisuga ega sisu ühe osa suhe sisu teise osaga. Seda suhet me peamegi iga kord silmas teadmise all. Kui kellegi vaimus on sinise teadmine, siis see ei tähenda seda, et tema vaimus on asi või pilt, mille sisu sinine on. Teadlikkus siniseaistingust ei ole teadlikkus vaimupildist – "asjast", mille koostisosad on "sinine" ja mingi muu element samas mõttes, nagu sinine ja klaas on sinise helme koostisosad. See on teadlikkus siniseteadlikkusest; mõlemal juhul on teadlikkust mõeldud täpselt samas mõttes. Me nägime, et "sisuteooria" jätab selle elemendi täiesti arvestamata: see teooria ei väljenda üldse asjaolu, et siniseaistingus on see ainulaadne suhe "sinise" ja teise koostisosa vahel. Ja ma väidan, et siin pole tegemist lihtsalt hooletu väljendusviisiga, vaid asi on selles, et filosoofid on küll tunnistanud, et teadlikkuse all mõistetakse midagi aredat, kuid neil pole veel kunagi olnud selget arusaamist, mis see on. Nad ei ole suutnud seda koos sinisega vaimusilma ees hoida ja neid omavahel võrrelda, nii nagu nad oskavad võrrelda sinist rohelisega. Ja põhjus on selles, et niipea kui me püüame suunata tähelepanu teadlikkusele ning aredalt näha, mis see on, näib ta haihtuvat. Püüdes introspektsiooniga haarata siniseaistingut, näeme üksnes sinist. Ent kui me teame, et midagi on otsida, ja hästi vaatame, siis me leiame selle.

Et seega siniseaistingu analüüs sisaldab peale sinise ka ainulaadset elementi "teadlikkus" ning selle ainulaadset suhet sinisega, saan ma selgitada, mida ma pidasin silmas, väites, et 1) sinine ei ole tõenäoliselt üldse osa aistingu sisust ja 2) isegi kui oleks, aisting ei oleks ikkagi siniseaisting, kui sinisel oleks sellega ainult selline suhe. Esimest hüpoteesi võib nüüd väljendada nii: kui see oleks tõsi, siis juhul kui siniseaisting on olemas, siis on olemas sinine teadlikkus. Ma ei saa introspektsiooni abil kindlalt otsustada, kas siis, kui mul on siniseaisting, on minu teadlikkus sinine. Aga see polegi tähtis, sest introspektsioon võimaldab mul otsustada, et ma olen sinisest teadlik, ja sellega ma pean silmas, et minu teadmisel on sinisega hoopis teistsugune ja are suhe. Minu teadlikkus on sinisest teadlik. Üksnes selle lihtsa ja ainulaadse suhte olemasolu annab meile õigustuse vahetegemiseks asja teadmise ning tea-tava asja vahel, vaimu eristamiseks mateeriast. Seda võib väljendada nii: see, mida nimetatakse aistingu sisuks, ongi tegelikult aistingu objekt.

Ja kui see nii on, mis sellest siis järeldub?

Idealistid möönavad, et on asju, millest nad pole teadlikud. Need ei ole nende kogemuse lahutamatud aspektid, kuigi nad on mingi kogemuse lahutamatud aspektid. Nad leiavad ka, et mõned nendest asjadest, millest nad on mõnikord teadlikud, on tegelikult olemas ka siis, kui nemad ei ole neist teadlikud: näiteks teised vaimud. Nii et nad on mõnikord teadlikud millestki, mis ei ole nende enda kogemuse lahutamatu sisu. Nad teavad asju, mis ei ole pelgalt nende kogemuse osa või sisu. Ja minu analüüs pidi näitama, et iga kord kui mul on pelk aisting või idee, siis ma olen teadlik millestki, mis ühtlasi ja samas mõttes ei ole minu kogemuse lahutamatu aspekt. Teadlikkus, mille ma väitsin olevat osa aistingust, ongi seesama ainulaadne fakt, mis konstitueerib igasuguse teadmise: kui ma kogen "sinist", siis see on minu kogemuse objekt, mitte pelgalt sisu, nii nagu seda on kõige ülevam ja sõltumatum reaalne asi, millest ma iganes võin teadlik olla. Seetõttu pole küsimust, kuidas "saada välja oma ideede ja aistingute ringist". Pelk aistingu omamine on juba ringist väljas olemine. See on millegi sellise teadmine, mis niisama tõeliselt ja reaalselt ei ole minu kogemuse osa kui mis tahes asi, mida ma üldse teada võin.

Nähtavasti idealistid sellepärast eeldavadki, et kõik, mis on, peab olema mingi kogemuse lahutamatu aspekt, et nad eeldavad, et vähemalt mõned asjad on nende kogemuse lahutamatud aspektid. Ja kõige kindlamalt peavad nad oma kogemuse lahutamatuks aspektiks oma ideede ja aistingute sisu. Nii et kui osutub, et see sisu ei ole kunagi enda kogemise lahutamatu aspekt, siis on juba lihtne möönda, et seda ei ole ka miski muu, mida me kogeme. Aga kui me kogeme ainult seda, mis ei ole selle kogemuse lahutamatu aspekt, siis ei ole mingit alust eeldada, et miski oleks mingi kogemuse lahutamatu aspekt. Nõnda on selge, kui alusetu on eeldada, et esse on percipi.

Kui idealisti aistingu objekt ei oleks mitte selle objekt, vaid pelgalt sisu ehk oleks tõesti tema kogemuse lahutamatu aspekt, siis ei saaks idealist olla teadlik iseendast ega ühestki reaalsest asjast. Tõepoolest, aistingu suhe oma objektiga on sama, mis ükskõik mis muud laadi kogemuse suhe oma objektiga. Sellisel juhul aga ei saa siis, kui idealist arvab, et ta on teadlik iseendast või kellestki teisest, see tegelikult nii olla. Tema ise ja see teine inimene on tema enda teooria kohaselt pelgalt sellise teadlikkuse sisud, mis ei ole mitte millestki teadlik. Võib vaid öelda, et tal on teatud sisuga teadlikkus, kuid tal ei saa olla teadlikkust millestki. Samamoodi ei ole ta kunagi teadlik iseenese olemasolust ega reaalsuse vaimsusest.

Ja edasi, kui see, millest ta arvab end teadlik olevat, on tegelikult vaid tema enda kogemuse sisu, siis tal pole muidugi mingit alust arvata, et miski peale tema enese olemas oleks. On muidugi võimalik, et teised inimesed on olemas. Solipsism ei pruugi tingimata tõene olla. Kuid tal pole võimalik oma uskumustest järeldada, et see pole tõene. See, et ta ise on olemas, järeldub muidugi tema eeldusest, et paljud asjad on tema kogemuse sisud. Et aga kõik, millest ta arvab end teadlik olevat, on tegelikult vaid selle teadvuse lahutamatu aspekt, siis ei saa sellest eeldusest järeldada, et mõni nendest sisudest, rääkimata teistest teadvustest, üldse eksisteerib teisiti kui tema teadlikkuse lahutamatu aspektina, st tema enda osana.

Sellised on tegelikud järeldused, mis tulenevad idealisti eeldusest, et kogemuse objekt on tegelikult pelgalt selle kogemuse sisu või lahutamatu aspekt. Kui aga selgelt tunnistada "millestki teadlikkuse" loomust; kui aru saada, et see osaleb ühtviisi igasuguse kogemuse – kõige lihtsamast aistingust kuni kõige arenenuma taju või refleksioonini – analüüsis ning see on tegelikult kogemuse ainus olemuslik element – ainus asi, mis on kõikidele kogemustele ühine ja eripärane, ainus asi, mis annab aluse nimetada mingit fakti vaimufaktiks; kui tunnistada, et selline teadlikkus on ja peab olema kõikidel seda laadi juhtumitel, et selle objekt, sellal kui me temast teadlikud oleme, on täpselt seesama, mis ta oleks, kui me ei oleks temast teadlikud: siis saab selgeks et laua olemasolu ruumis on minu kogemusega sellest täpselt samas suhtes, milles minu enda olemasolu on minu kogemusega sellest. Mõlemast me lihtsalt oleme teadlikud. Kui me oleme teadlikud ühe olemasolust, siis me oleme täpselt samas mõttes teadlikud teise olemasolust. Ja kui on tõsi, et minu kogemus võib eksisteerida ka siis, kui ma parajasti ei ole selle olemasolust teadlik, siis on täpselt samasugune alus oletada, et ka laud võib olla olemas, kui ma parajasti ei ole selle olemasolust teadlik. Nii et kui Berkeley oletas, et ainus asi, millest ma olen vahetult teadlik, on minu enda aistingud ja ideed, siis ta oletas midagi väära. Ja kui Kant oletas, et asjade objektiivsus ruumis seisneb tõsiasjas, et nad on "ettekujutused", mis on üksteisega teistsugustes suhetes kui need, milles nad on subjektiivses kogemuses, siis ta oletas midagi sama väära. Ma olen sama vahetult teadlik materiaalsete asjade olemasolust nagu oma aistingute olemasolust, ja kummagi puhul olen ma teadlik täpselt ühest ja samast – nimelt et ühel juhul materiaalne asi ja teisel juhul minu aisting reaalselt eksisteerib. Nii et materiaalsete asjade kohta ei tule küsida mitte seda, mis alust on meil oletada, et midagi meie aistingutele vastavat eksisteerib, vaid seda, mis alust on meil oletada, et materiaalsed asjad ei eksisteeri, kui nende olemasolu kohta on täpselt samasugused tõendid nagu meie aistingute olemasolu kohta. Kumbki ei pruugi eksisteerida; aga kui aga see, et mateeria on meie kogemuse lahutamatu aspekt, annab aluse kahelda mateeria olemasolus, siis samasuguse arutlusega võib tõestada, et ka meie kogemus ei eksisteeri, sest ka see peab olema lahutamatu aspekt meie kogemusest kogemuse kohta. Ainuke mõistlik alternatiiv möönmisele, et eksisteerivad nii vaim kui ka mateeria, on absoluutne skeptitsism, mille kohaselt iga asja eksisteerimine on sama tõenäoline kui selle mitteeksisteerimine. Juhul, kui meil pole alust uskuda mateeria olemasolusse, siis on kõik teised oletused – agnostiku oletus, et miski igal juhul eksisteerib, ning idealisti oletus, et eksisteerib vaim (spiritus) – sama alusetud kui kõige suuremad ebausud.

Välislingid

• Artikli ingliskeelne tekst
• George Edward Moore Stanford Encyclopedia of Philosophy