Teodor Kalberg

Teodor (Theodor) Kalberg VR I/3 (21. märts (vkj 9. märts) 1892 Päidla – 6. veebruar 1969 Norrköping) oli Eesti sõjaväelane (kolonelleitnant). Ta osales Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas, teenis Õhukaitses ja Teise maailmasõja ajal oli ohvitser Omakaitses.

Elulugu

Teodor Kalberg sündis 1892. aastal Päidla külas Tartumaal Kaarel Kalbergi pojana. Ta lõpetas 1914. aastal Tartu Õpetajate Ühisuse Kaubanduskooli ja tegutses seejärel lühikest aega Venemaal kaupmehena.

Esimese maailmasõja alguses mobiliseeriti Kalberg Vene sõjaväkke. 1917. aastal lõpetas ta Irkutski 3. lipnikekooli ja saadeti rooduülemana Rumeenia rindele. Enne Vabadussõja algust naasis Kalberg Eestisse.

Ta teenis ohvitserina Tallinna 1. ja 2. kaitsepataljonis, tõusis kiiresti teenistusredelil ja sai peagi Kaitseliidu ülema adjutandiks. 1921. aastal autasustati teda Vabadusristiga.

1925. aastal lõpetas Kalberg Lennukooli lendurvaatlejate erikursuse. Samal ajal viidi ta üle Lennuväerügementi. Seejärel teenis ta Lasnamäel Lennubaasis ja Õhukaitse Staabis.

1937. aastal lõpetas Kalberg Kõrgema Sõjakooli sõjamajanduse alal. Järgmisel aastal ülendati ta kolonelleitnandiks ja 1939. aastal viidi üle 2. Diviisi intendandiks.

Nõukogude okupatsiooni algul määrati Kalberg Punaarmee 42. laskurpolgu majandusülemaks. Suvesõja ajal õnnestus tal väeosast põgeneda ja sakslaste poole üle minna. Seejärel aitas ta organiseerida Omakaitset ja oli selle staabiülemaks.

1944. aastal, enne uut Nõukogude okupatsiooni, lahkus Kalberg oma perekonnaga Rootsi. Ta töötas Norrköpingis arhivaarina ja raamatukoguhoidjana, 1959. aastal määrati ta pensionile.

Kalberg oli EELK Norrköpingi koguduse nõukogu liige ja üks Eesti Rahvusliku Koondise Norrköpingis asutajaid.

Ta suri 6. veebruaril 1969 ja on maetud Norrköpingi Matteuse kalmistule. Seal puhkab ka tema naine Salme Kalberg (1899–1998).