Tallinna–Peterburi postimaantee

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Tallinna–Peterburi postimaantee, ka Tallinna–Narva–Peterburi postitrakt oli ajalooline postimaantee Eestimaa ja Peterburi kubermangus, mis ühendas Eestimaa kubermangu keskuse kubermangulinna Tallinna (Revali) ja Venemaa keisririigi pealinna Peterburi.

TallinnNarvaPeterburi postimaantee pikkus oli 202 versta ja sellel asus Eestimaa kubermangus 11 postijaama. Eestimaa kubermangu läbis kolm postiteed (trakti), mille äärde oli rajatud postijaamade võrgustik.

Eestimaa kubermang (1820) ja Tallinna–Peterburi postimaantee Narvani
Peterburi kubermang (1820) ja Tallinna–Peterburi postimaantee Peterburini
Postiteed Eesti- ja Liivimaal, 1712. aastal

Eestimaa kubermangus ja Liivimaa kubermangus, Eestimaa ja Liivimaa rüütelkondadele allunud postijaamade võrgu kujunemist võib jagada kahte perioodi, kusjuures esimene hõlmaks ajavahemikku 1712. aastast kuni 1870. aastani, s.o. raudteede rajamiseni. Postiliiklust korraldas Eestimaal alates 17. sajandi keskpaigast Eestimaa rüütelkond, postimaanteede korrashoidu kontrollisid haagikohtunikud. Tähtsamad linnad (Tallinn, Pärnu, Riia) pidasid ise postijaamu ülal. Juba Rootsi aja lõpuks oli Eesti aladel loodud riiklik postikorraldus. 1672 ja 1688. aasta teede kirjelduse järgi oli kõrts-postijaamadega varustatud Tallinna-Pärnu, Tallinna-Keila- Haapsalu ja Tallinn-Narva maanteed. 1693. aastaks olid Liivimaal postijaamad Riia–Tartu–Rakvere, Riia–Tallinna, Tartu–Helme–Pärnu ja Tartu–Vastseliina teel[1]

17. oktoobril 1710. aastal, Venemaa peavolinikule Liivi– ja Eestimaal, vabahärra Gerhard Johann von Löwenwoldele antud valitsemise juhendis Liivimaa kubermangu kohta kästi tal taastada postikorraldus endise kombe kohasel. 25. novembril 1710. aastal avaldatud Liivimaa kindralkuberneri patendiga asutati tähtsamate teede äärde postijaamad. Postijaamadesse paigutati 20 kasakate hobust ja neli tragunit. Esialgu paigutati postijaamad teeäärsetesse kõrtsidesse, 1712. aastal kasutati kasakate postijaamadena Jõelähtme, Põdruse, Pada (-oru), Voka ja Vaivara kõrtse. 1714. aastal paiknesid postijaamad sel teel veel Läsna ja Raudna kõrtsides, 1719. aastaks oli Läsna kõrtsis asuv postijaam viidud üle Loobu ja Pada (-oru) Pikaristile. Eestimaa ja Liivimaa postijaamad asutati Tallinn–Pärnu–Riia, Tallinn–Voka–Peterburi ja Riia–Tartu–Peterburi sõjateede äärde[2]. 18. sajandi I poolel korraldas Venemaa keisririigi valitsus postiasjanduse ümber, 1714. aastal avati postiliiklus Peterburi ja Riia vahel Narva ja Tartu kaudu.

Eesti ja Liivimaa postijaamade kõrgemaks järelevalveorganiks oli Senat, 1781. aastal asutatud Postidepartemang ja 19. sajandi kolmandast veerandist Posti-Telegraafi Peavalitsus. Kohapeal olid postijaamad allutatud Tallinna ja Riia postkontoritele.

Postiteed Eesti- ja Liivimaal, 1808. aastal

Postimaantee osa Eestimaa kubermangus 18. sajandil: Tallinna (Revali) hobupostijaam, Hobujaama tänava kandis ← 21 verstaJõelähtme postijaam → 23 ← Kahala postijaam → 22 ← Loobu postijaam → 21 ← Põdruse postijaam → 23 ← Pikaristi postijaam → 24 ← Varja postijaam → 24 ← Jõhvi postijaam → 20 ← Voka postijaam → 11 ← Vaivara postijaam → 17 ← Narva postijaam (Eestimaa kubermangu – Peterburi kubermangu piir[3]). Teeosal Peterburisse oli veel 6 postijaama.

Jõhvis ühines Tallinna–Peterburi postimaantee, Peterburi–Narva–Tartu–Riia postimaanteega. Tallinna–Narva postimaantee haruteeks oli nn. Pühajõe tee, mis suundus 139. verstal Tallinnast, Põdruse postijaamast käänas aga vasakule mere äärde ja suundudes sealt läbi Ontika, Toila ja Pühajõe ühines Vokas, Tallinna–Narva magistraaliga. Tallinna–Narva teelt viis harutee ka Rakverre[4].

Peterburi postimaantee 23. verstal hargnes maantee Tallinnast, Jõelähtmest ida pool Tallinna–Narva teelt paremale ja läbi Jägala mõisa piiride, Jäneda, Kurisoo, Orina, Kapu, Piibe ja Selli mõisate kaudu viis Viljandimaa idaossa ja sealt edasi Tartusse.

1780. aastal arutati Eestimaa rüütelkonna konvendil Tallinn–Narva–Peterburi postimaantee osalise muutmise küsimust. Tee Varja ja Voka postijaamade vahel kulges piki kõrget ja ohtlikku pankrannikut ja Toila org oli liiga sügav ja kurnas liialt hobuseid. Aadlikonvent otsustas suunata postimaantee üle Pavandu Jõhvi kiriku peale.

1789. aastal arutati rüütelkonnas ka Kahala postijaama küsimust, kus algsed hooned olid lagunenud ja tuleohtlikud. Aasta hiljem võttis maapäev vastu krahv Stenbocki ettepaneku viia postijaam Kahala külast välja, Kahala külast umbes ühe versta kaugusele.

Tallinna–Peterburi maantee, 1880ndail aastail

1845. aastal olid Tallinna–Narva–Peterburi postitraktil asuvate postijaamade vahelised distantsid järgmised:

Sellisel kujul jäi Tallinn–Narva–Peterburi postimaantee püsima kuni Paldiski–Tallinn–Peterburi raudtee kasutuselevõtmiseni. 1870ndate aastatest hakati postijaamu sulgema ning postijaamade ülesandeid hakkas täitma raudteejaamad Balti raudtee Paldiski–Tallinna–Peterburi raudteel.

Next.svg Pikemalt artiklites Eesti postijaamade loend ja Eesti posti ajalugu

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti NSV Riiklik Ajaloo Keskarhiiv (edaspidi RAKA), f. 278, nim. 1, s.-ü. XI: 1, 1. 72–74
  2. Eerik Selli, POSTIJAAMADE VÕRGU KUJUNEMINE JA ARENG EESTIS XVIII JA XIX SAJANDIL. EESTI NSV AJALOO KÜSIMUSI VIII. VIHIK 340, TARTU RIIKLIKU ÜLIKOOLI TOIMETISED TARTU 1974, lk 66
  3. Bienenstamm: Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk.26–27
  4. Jaan Konks, PÄRISORJUSEST KAPITALISMI LÄVENI JOONI EESTIMAA MINEVIKUST. UURIMUSI LÄÄNEMEREMAADE AJALOOST I, Tartu Riiklku Ülikooli Toimetised, TARTU 1973, lk 52
  5. E. Selli, POSTIJAAMADE VÕRGU KUJUNEMINE JA ARENG EESTIS XVIII JA XIX SAJANDIL. EESTI NSV AJALOO KÜSIMUSI VIII. VIHIK 340, TARTU RIIKLIKU ÜLIKOOLI TOIMETISED TARTU 1974, lk 69–70