Suntaži mõis

Allikas: Vikipeedia
Suntaži mõisa peahoone.

Suntaži mõis (saksa keeles Schloß Sunzel, varem Sunstelle; läti keeles Suntažu muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Riia kreisis Suntaži kihelkonnas. Fideikomiss. Tänapäeval asub see halduslikult Lätis Ogre piirkonnas Suntaži vallas.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Suntaži varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Suntaži oli varasemal ajal Riia peapiiskopi valdus. 1318. aastal nimetatakse seda peapiiskopi lauamõisana (Tafelgut), mis oli Saksa Ordu poolt vallutatud. Tõenäoliselt samal perioodil rajati mõisa kõrvale majanduslinnus (Wirtschaftburg), mis hiljem tugevalt välja ehitati.[1] XIV sajandil oli Suntaži panditud peapiiskopkonna ühele võimsamale vasallile Turaida stiftifoogtile Bartholomäus von Tiesenhausenile (suri pärast 1397).[2] 1436. aastal müüs Riia peapiiskop Henning Scharpenberg valduse oma toomkapiitlile.[3] 1522. aastal omandas selle toomkapiitli dekaan.[4] Viimase käes oli valdus kuni peapiiskopkonna sekulariseerimiseni 1566. aastal.[5]

Meckide vapp

Perekond Meck 1568−1763[muuda | muuda lähteteksti]

1568. aastal doneeris Poola kuningas Sigismund II August Suntaži koos ümbritsevate aladega Riia peapiiskopkonna viimasele toomdekaanile Jakob Meckile (suri 1575). Tema pärijad jäid mõisast ilma ja see läänistati 1582. aastal Pärnu vojevoodile Maciej Dembińskile (suri pärast 1599). 1597. aastal restitueeriti Sunataži Meckidele ja selle omanikuks sai Engelbrecht Meck (1570−1635), kelle valdusõigust kinnitas 1627. ja 1631. aastal Rootsi kuningas Gustav II Adolf. Pärast tema surma pärisid mõisa üheskoos poeg Tallinna komandant ja hilisem Pärnu asehaldur Engelbrecht Meck (1619−1665) ja viimase vennapoeg Engelbrecht Wilhelm Meck (suri enne 1676), kes said Rootsi valitsejalt kinnituse 1646. aastal.[6] Pärast Engelbrecht Mecki surma valdasid mõisa tema pojad ühiselt. 1682. aastal sõlmitud pärandijagamislepinguga siirdus see rittmeister Gustav von Meckile (1649−1689). Ehkki mõis kuulutati 1683. aastal reduktsioonist vabaks ja sai järgmisel aastal isegi kuningas Karl XI sellekohase kinnituse, langes mõis 1689. aastal kummatigi reduktsiooni alla.[7] 1694. aastal kuulutati mõis reduktsioonist vabaks ja restitueeriti Meckidele.[8] Gustav von Mecki pärijad valdasid seda kuni 1723. aastani, mil selle omandas major Erich Johann von Meck (u 1685−1758).[9] Viimase pärija oli vennapoeg kreisisaadik ja Liivimaa rüütelkonna sekretär Erich Johann von Meck (1727−1771), kes pani mõisa 1763. aastal müüki.[10]

Suntaži mõis 1763−1851[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast mõisa müüki panekut kasutas oma väljaostuõigust (Näherrecht) vabahärra Harald Gustav von Igelström (1731−?) − tema ema oli Erich Johann von Mecki onutütar −, kuid ta ei suutnud valdust enda käes hoida ja 1771. aastal läks see taas müüki. Selle omandas riiginõunik krahv Ernst Reinhold von Mengden (suri 1798). 1797. aastal sõlmitud lepinguga siirdus mõis tema abikaasale krahvinna Helena Gertrud Elisabeth von Mengdenile (sündinud von Wartmann) (1773−1847). Pärast tema surma pärisid mõisa tema lapsed teisest abielust. Viimased pantisid selle 1847. aastal kihelkonnakohtunik Ludwig Magnus Karl von Lilienfeldile (1796−1871). Pandilepingu lõppedes müüs kaardiväerittmeister Karl Konrad Bernhard von Berg (1798−1876) Suntaži 1851. aastal Hanenfeldtidele.[11]

Hanenfeldtid 1851−1920[muuda | muuda lähteteksti]

Uueks omanikuks sai sillakohtuadjunkt Johann von Hanenfeldt (1793−1867) Lielāmuiža mõisast.[12] Pärast tema surma päris Suntaži poeg Karl Julius Andreas von Hanenfeldt (1831−1897), kes oli omanik veel 1892. aastal.[13] Mõisast moodustati fideikomiss[14] ja selle valdajaks sai poeg Paul Johann Andreas Robert von Hanenfeldt (1862−1936), kellelt mõis 1920. aastal võõrandati.

Mõis pärast võõrandamist[muuda | muuda lähteteksti]

Hiljem oli mõisas Suntaži põhikool, seejärel aastast 1952 keskkool.

Mõisaansambel[muuda | muuda lähteteksti]

Peahoone ehitati 18. sajandil ühekorruselise hoonena, ent 19. sajandil laiendati seda. Peale põletamist aastal 1905 taastati hilisklassitsistlik häärber 1909. aastal.

Mõisakompleksi juurde kuuluvad veel tallid, laudad, aidad, lindla, meierei, teenijatemaja ja aedniku maja. Park rajati 18. sajandil. Mazā Jugla jõe kaldal asub Hahnenfeldide rahula.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990. Lk 627.
  2. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 410, 412.
  3. Löwis of Menar, Karl von. Burgenlexikon für Alt-Livland. Riga: Verlag der Akt.-Ges. Walters & Rapa, 1922. Lk 115.
  4. Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990. Lk 627.
  5. Löwis of Menar, Karl von. Burgenlexikon für Alt-Livland. Riga: Verlag der Akt.-Ges. Walters & Rapa, 1922. Lk 115.
  6. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 105-6.
  7. Lange, Harald. Die Familie von Meck in Livland. II. Band. Familiengeschichte und Stammtafeln. Riga: 1931. Lk 126, 129.
  8. Lange, Harald. Die Familie von Meck in Livland. I. Band. Urkunden und Regesten. Riga: Gedruckt in der Buchdruckerei "Hansa", 1913. Nr 373.
  9. Ibid., Nr 421.
  10. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 106, 107.
  11. Ibid., lk 107.
  12. Ibid.
  13. Kröger, A. Livländisches Verkehrs- und Adressbuch für 1892/1893. Riga, 1892. Lk 23.
  14. Richter, Adolf. Livländisches Adressbuch. Riga, 1900. Lk 32.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]