Sininäär

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Sininäär (perekond)

Sininäär
Cyanocitta cristata blue jay.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Värvulised Passeriformes
Sugukond: Vareslased Corvidae
Perekond: Sininäär Cyanocitta
Liik: Sininäär
Ladinakeelne nimetus
Cyanocitta cristata
(Linnaeus, 1758)
Sininääri levila
Sininääri levila

Sininäär (Cyanocitta cristata) on vareslaste sugukonda sininääri perekonda kuuluv lind.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sininäär on nokast sabaotsani 22–30 cm pikk ja kaalub 70–100 g. Tiibade siruulatus on 34–43 cm.

Peas on sulgest tutt, mida lind saab oma soovi kohaselt tõsta ja langetada. Kui lind on agressiivne või ärevil, on tutt täielikult tõstetud. Ehmunud sininääri tutt on pintslisarnane, aga kui lind puhkab või toitub parves, on tutt pealigi langetatud.

Sininääri sulestik on sinine kuni kahvatulilla ja sellest ongi ta nime saanud. Saba- ja kõhualune ning nägu on seevastu valged. Kaelal on must krae, mis tõuseb näo külgi mööda silmade kõrgusele. Nokk, jalad ja silmad on kõik mustad. Isas- ja emaslindude sulestik on ühesugune.

Nagu enamikul sinistest lindudest, ei tule ka sininääril sinine värvus pigmendist, vaid valguse interferentsist sulgede struktuuris. Kui näiteks sinine sulg purustada, siis sinine värvus kaob, sest seda värvust tekitav struktuur hävib.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sininäär on levinud Põhja-Ameerikas. Tema levila läänepiir läbib Texase, New Mexico, Colorado, Wyomingi ja Montana, levila põhjapiir kulgeb Kanadas. Levila hõlmab kogu Florida poolsaare ja Newfoundlandi.

Sininääri levilast lääne poole kuni Vaikse ookeanini elab tema lähim sugulane Stelleri sininäär Cyanocitta stelleri. Seal, kus nende kahe liigi levila kokku saab, on täheldatud nende hübriide.

Sininäär on USA-s paigalind, Kanadas (välja arvatud Ontario lõunaosa ja Newfoundland) rändlind. Nad rändavad 5–250 isendist koosnevate parvedena, alati päeval.

Sininääri ränne on paljuski segane. Kõigepealt on teada, et kusagil levilas ei toimu ränne täies ulatuses: alati jääb üksikuid isendeid talvituma. On teada, et nooremad linnud on altimad rändama kui vanemad, aga rändavad vanalinnudki. Järjekindlust pole üksikisenditegi seas: on juhtunud, et üks isend ühel talvel rändab, teisel talvitub ja kolmandal rändab jälle. Niisuguse käitumise põhjuseid ei osata korralikult selgitada ega sininääride järgmise sügise rännet ennustada.

Alamliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sininääril eristatakse nelja alamliiki.

  • C.c. bromia on kõige põhjapoolsem alamliik ja ainus, millel esineb ränne. Ta on kõige suurem alamliik, üsna kahvatu sulestikuga ja tema sinine on küllaltki hele.
  • C.c. cristata elab Atlandi ookeani rannikul Põhja-Carolinast kuni Texaseni, välja arvatud Lõuna-Floridas. Ta on keskmise suurusega ja kõige eredamat värvi.
  • C.c. cyanotephra elab sisemaal. Ta on keskmise suurusega ja tumesinine. Ülaosa kontrasteerub erevalge alapoolega.
  • C.c. semplei elab Florida lõunaosas. Ta on kõige väiksem alamliik. Värvuselt sarnaneb ta Kanada alamliigile C.c. bromia.

Käitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väikepistrik ründab sininääri.

Sininäär on julge, kärarikas ja agressiivne lind. Harilikult ei lenda ta kuigi kiiresti: 32–40 km/h. Lennu ajal on selg ja saba ühel tasapinnal ning ta liigub aeglaste tiivalöökidega. Aeglase lennukiiruse tõttu on ta röövlindudele kerge saak, eriti kui ta lendab üle avatud maastiku. Kõik röövlinnud, kelle levila kattub sininääri omaga, võivad talle jahti pidada, eriti need, kes on spetsialiseerunud lindude püüdmisele õhust.

Mitmesugused röövloomad võivad süüa sininääri mune ja poegi: oravad, maod, kassid, varesed, opossumid ja isegi teised sininäärid, kõige tõenäolisemalt ka kõik need röövlinnud, kes kütivad täiskasvanuid.

Sininäärist on teistele värvulistele kasu, sest ta moodustab salku ning tungib nendega kallale üksikutele kullidele ja kakkudele, samuti karjub, kui näeb röövlindu oma maa-alal. Sininääri hoiatushüüdu kuulevad teisedki väikesed linnud ja poevad selle mõjul peitu. Kui sininääride lähedusse asub öökull, siis võivad sininäärid teda karjaga kimbutada senikaua, kuni öökull otsib endale uue elupaiga. Sininäär võib olla agressiivne inimesegi suhtes, kes tema pesale liiga lähedale tuleb.

On täheldatud, et sininäär imiteerib mõne röövlinnu kutsehüüdu. Põhiliselt kutsub ta viusid Buteo jamaicensis ja Buteo lineatus. Arvatakse, et nii soovib sininäär lihtsalt kontrollida, kas vaenlane on läheduses, aga võib-olla ehmatada ka teisi linde toidu juurest eemale.

Juhtub, et sininäär rüüstab teiste lindude pesi, varastades nii mune, poegi kui pesamaterjali. Siiski ei ole see nii sage kui arvatakse. Ainult 1% sininääri toidust moodustavad teised linnud. Sellest hoolimata juhtub, et väikesed värvulised ründavad salgaga üksikut sininääri samamoodi nagu sininääride salk röövlindu.

Sininäär on territoriaalne lind ja kaitseb oma maa-ala. On täheldatud, et sininäär ajab teisi linde oma maa-alale paigaldatud lindude söögimaja juurest eemale ega luba neil sealt süüa.

Nagu teisedki vareslased, on sininääridki väga uudishimulikud ja neid peetakse intelligentseteks lindudeks. Vabas looduses ei ole kohatud neid tööriistu kasutama, küll aga on nad seda teinud vangistuses, samuti on nähtud puuris peetavaid noorlinde proovimas puuri ust avada.