Sēlpilsi foogtilinnus
Sēlpilsi foogtilinnus ('seelilinn', 'seelide linnus', eesti keeles ka Seelpils,[1] läti Sēlpils, saksa Selburg, ladina castrum Selonum, poola Zelbork) oli Liivi ordu seelide alade foogti pealinnus ja asus Kesk-Lätis ajaloolise Sēlija aladel. See jääb tänapäeval Jēkabpilsi piirkonna Sēlpilsi valla Vecsēlpilsi ('vana seelilinna') külla. Varem jäi linnus Väina (Daugava) jõe kõrge vasaku kalda künkale, kuid pärast Pļaviņase hüdroelektrijaama veehoidla (Pļaviņu HES ūdenskrātuve) rajamist on linnusevaremed jõesaarel.[2]
Nimekujud[muuda | muuda lähteteksti]
- 1208 – castrum Selonum
- 1254 – castrum Selen
- 1373 – castrum in Zelonia
- 1433 – Seelborch
- 1555 – Seelburg
- 1559 – Seelburgk
- 1592 – Seeleburgk
- 1702 – Seleborgs slatt[3]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Linnuse algusaegadest Liivi sõjani[muuda | muuda lähteteksti]
1187 on baltisaksa ajaloolaste arvates rajatud Selpilsi algne puitlinnus.[4]
1208 jaanuaris otsustas Riia piiskop Albert von Buxhövden maha lõhkuda hilisema Selpilsi linnuse kohal asunud seelide puitlinnuse, kuna Liivimaad pidevalt rüüstanud leedulased kasutasid seda retkedel pidevalt puhke – ja laopaigana. Piiskop saatis retkele enda ristisõdijad, Mõõgavendade ordu mehed, ristitud lätlased ja liivlased. Askrade juures läksid nad üle Väina jõe, liikusid mõnda aega edasi ja piirasid seelide linnuse sisse. Sakslased ründasid linnust ja röövisid ümbruskonda, nii et seelid olid lõpuks sunnitud rahu paluma. Pealäbirääkijaks sakslaste poolelt oli rüütel Meinhard Lemberg.[5] Ristisõdijad pühitsesid linnuse sisse ja kinnitasid linnusetorni õndsa Maarja lipu (...et vexillum beate Marie in arce figunt,...)..[6] Niisiis ei lõhkunud nad seda maha, vaid võtsid eelpostina leedulaste vastu kasutusse. Ka kohalikud seelid said sinna leedulaste rünnaku puhul põgeneda.
1218–1251 eksisteeris Riia piiskopi Alberti poolt asutatud Selija-Zemgale piiskopkond, mille koosseisu kuulus ka Selpils.[7] Esimeseks piiskopiks 1218–1224 oli Bernhard II zur Lippe. 1251 jaotati maad Liivi ordu (1/3) ja Riia Peapiiskopi (2/3) vahel.
1253. andis Rooma paavst Innocentius IV Selpilsi koos muu Selijaga Liivi ordule.
1373. aastal alustati Hermann Wartberge kroonika andmeil kivilinnuse ehitust.[8]
1416 on linnust esimest korda ürikus mainitud.
1422–1559 on läti uurijate andmetel teada 12 foogti.[5]
1540. aastast on säilinud ürik, kus foogt Detlev Plate läänistas Selpilsi ametkonnas Maerthen Molnele alatiseks kasutamiseks välja ühe Klawßeni (Klowtzen) nimelise talu ja sinna juurde kuuluva heinamaatüki.[9]
1558 lasi Preisimaa esimene hertsog Albrecht von Hohenzollern koostada oma erisaadikutel – spioonidel luureraporti Liivi orduväe sõjajõudude suuruse kohta. Selpilsi foogt võis raporti järgi 1555.–1556. aastal sõjaolukorras välja panna 30 ratsanikku.[10]
Liivi sõda[muuda | muuda lähteteksti]
1599 veebruaris tuli suur vene vägi Riia poolt Bauska, Aizkraukle ja Koknese kaudu Selpilsi foogtkonda põletama ja riisuma. Kohalikud talupojad põgenesid lossi varjule – ja kes ei jõudnud, see löödi venelaste poolt maha. Venelased põletasid foogtkonnas 5 mõisat tuhaks – Sala, Igate, Jaunmuiža, Sunākste ja ühe linnuse alt. Linnusest avati tuli ja venelased lahkusid seejärel edasi Krustpilsi ja Vana – Väina suunas.[11]
1559 31. augustil kirjutati Vilniuse maapäeval Liivi ordu ja Riia Peapiiskopkonna poolt alla kokkuleppele, millega sõjalise abi eest Moskva Suurvürstiriigi vastu panditi Poola kuningale Zygmunt II Augustile Bauska, Askrade, Selpilsi, Vana-Väina, Räisaku, Lutsi, Lielvarde ja Vilaka piirkonnad ja linnused. Vilniusest tagasijõudnuna valiti Gotthard Kettler 17. septembril Võnnus Wilhelm Fürstenbergi asemel ordumeistriks. Teiste tähtsate ordukäsknike hulgas osales "valimistel"ka Selpilsi foogt Wilhelm Schilling. 10. novembri paiku määrati Selpilsi linnust poolakatele üle andma Dobele vana foogt isand Schuiren.[12] 30. detsembril läks linnus poolakate kontrolli alla.
1560 jaanuaris sai Selpilsi pealikuks poolakas Mikołaj Tolwiński, kes tõi sinna kaasa 4 veerandmadu, 3 topeltfalkonetti, 24 arkebuusi, 13 tündrit püssirohtu ja muud lõhkeainet. Maikuu lõpus pidas ordumeister sõjanõu Selpilsis Leedu väeülema ja Trakai vojevoodi Mikołaj Radziwiłł Rudyga. 16. juunil lahkus Kettler linnusest koos Radziwilliga Riiga. Juuni lõpuks jõudsid Selpilsi 14 000 Poola kuninga poolt ordumeistrile appi saadetud leedulast. Juuli lõpus tahtsid leedulased Selpilsist ja Aizkrauklest ordumeistri juhtimisel venelaste vastu minna, kuid Kettler ei tahtnud enne hertsog Magnusega tüli lõpetamist sõjakäiku ette võtta. 20. augusti paiku saabusid Selpilsi ebaõnnestunud sõjakäigult Võnnu alla ka Poola kuninga tatarlased.[13]
1561. aasta lõpus läks ordumeister Kettler Poola kuninga juurde ja andis kogu Liivimaa Zygmunt II Augustile üle. Kuningas tegi Kettlerist Kuramaa ja Zemgale hertsogi. Hertsogkonna koosseisu läks ka Selija koos Selpilsi linnusega.[14] 1566–1573 oli Selpils Kuramaa Hertsogkonna keskuseks, hiljem viidi see üle Miitavisse (Jelgava).[15]
1582 koostas paavsti Gregorius XIII legaat Põhja-Euroopas jesuiit Antonio Possevino, kes oli juhtinud ka Poola ja Venemaa vahelise Jam Zapolski vaherahu sõlmimist, ilmselt paavsti ülesandel Liivimaa linnade ja kindluste kaardi, kus iga linnus oli kujutatud oma kordumatu silueti ja vastavalt tähtsusele ka suurusega. Selpilsi on kujutatud 3 torniga ja keskmisest suuremana. On kasutatud nimekuju Selborg.[16]
Selpils Poola ja Rootsi ajal[muuda | muuda lähteteksti]
16. sajandi lõpul ja 17. sajandi algul käivad eeslinnuse territooriumil suured ümberehitustööd. Linnuseküngast täideti ja tasandati, linnust laiendati – kaitsevõime tõstmiseks rajati muldvallid. Põhjapoolsesse otsa ehitati kaitsemeeskonnale eluruumid.
1601 suvel forsseerib Poola vägede suurhetman Jan Zamoyski Kuramaa hertsogile kuuluva Selpilsi linnuse juures Väina jõe ja kiirustab appi rootslaste piiratavale Riiale.[17]
1625. aasta suvel, pärast kolmeaastast vaherahu puhkes taas sõjategevus poolakate ja rootslaste vahel. Kuningas Gustav II Adolf saabus Rootsist suure armeega, vallutas kõigepealt Koknese ja piiras siis ümber Selpilsi. Rootslaste piiramisrõngas Selpilsi linnuse garnison koosnes 20 mehest, 4 neist – vahtmeister Alof Cole, Samuel Hartvig, Cornelius Marken ja kingsepp Jacob elasid lossis pidevalt, ülejäänud olid Tinni poolt vahetult enne piiramist palgatud. Sealhulgas olid müürsepp, vintpüssimeister, trummilööja ja mesinik, linnuse kaitsjate hulgas oli ka ümbruskonna mõisate valitsejaid. Üks sõdur sai rootslastega tulevahetuses surma, üks suri haigusse. 18. (28.) juulil tegi kella 12 ja 1 vahel päeval rootsi kapten Axel Banner kaitsjatele ettepaneku alla anda. Seejärel vahetati pantvange (4 kummaltki poolt) ja pärast kahetunniseid läbirääkimisi kella 7 ajal õhtul kindlus loovutati. Kokkuleppe, mille allkirjastas kantsler Axel Oxenstierna, järgi lubati elanikel lossist 3 päeva jooksul varaga lahkuda, lossi sisustus, laskemoon ja muud varud jäid rootslastele. 16. augustil pöördus linnuse pealik, kapten Gotthard von der Tinn Riiast kirjaga Kuramaa hertsogi Friedrich Kettleri poole, milles selgitas, et ta oli sunnitud alistuma, kuna tema käsutuses oli koos lossi põgenenud ümbruskonna elanikega ainult umbes 30 võitlusvõimelist meest. Aga ta peab oma teeneks seda, et elanikel lubati lossist vabalt lahkuda. Paar päeva enne rootslaste saabumist olevat lossi vanem kastellaan kaevanud hertsogile, et tal ei jätku raha sõdurite värbamiseks ja et lossi toiduvarud on saanud kahjustada hiirte ja rottide läbi. Ka kirjutas Tinn, et tahab naasta hertsogkonda, kuid ei tea kus ööbida, sest tema valdusi Väinalinna ümbruskonnas on võimatu röövimiste eest kaitsta.[18]
1626. aasta algul õnnestus Poola armeel väeülem Aleksander Gosiewski juhtimisel Selpils pärast paaripäevast piiramist uuesti hõivata. Kusjuures rootslaste kapitulatsiooni peapõhjuseks oli joogivee puudus. Kuna Selpilsi valdamisel oli strateegiline tähtsus Koknese kaitse seisukohalt, hakkas rootsi kindral Jakob De la Gardie kindluse tagasivallutamiseks vägesid koguma. 30. septembril toimunud Selpilsi lahinguga said rootslased Selpilsi kätte, poolakad purustasid linnamüürid ja taandusid kiiresti Bauska suunas. Rootslased hakkasid kindlustusi parandama. Sõjamoona hankimiseks suundus De la Gardie Väinalinna kindluse poole, mida 9. oktoobril edukalt ründas.
Nagu sündmustest nähtub, oli Selija piirkond aga ka muud Kuramaa Hertsogkonna osad vaatamata Poola kuninga vasallistaatusele ja hertsogi püüdlemisele konfliktis neutraalsusele ikkagi mõlema poole sõjavägede tallermaa. Kindlused olid nõrgad ja oma jõududega hertsogkonda kaitsta ei suudetud.
1629 süütasid Poola väed uuesti linnuse.[19] Pärast sõjategevuse lõppemist käskis hertsog linnuse jälle taastada.[20]
Selpils Põhjasõjas[muuda | muuda lähteteksti]
1704, Põhjasõja ajal piirasid Rootsi 200-mehelise garnisoni Selpilsis ümber Vene – Saksimaa kuurvürstiriigi väed. Nagu gravüürilt näha paiknes venelaste laager linnusest lõunas. Piiratutele saadeti abivägesid krahv Adam Ludwig Lewenhaupti juhtimisel. Venelased taganesid Jekabpilsi, kus 26. juulil toimus rootslastele võidukas lahing. Et vaenlane Selpilsis end kindlustada ei saaks, otsustas Lewenhaupt vananenud ja halvasti kaitstava linnuse õhku lasta. Riiast tuli kohale kolonel Klodt sapööridega ja Selpils purustati.[7] Pärast seda 18. sajandil kindlust enam ei asustatud.
1710 oli Kuramaa hertsogi teenistuses Selpilsi garnisoni ülem Ernst Johann von Rönne.[21] Nähtavasti olid mõningad kindluse hooned siiski kasutuskõlbulikud.
Linnus pärast Põhjasõda[muuda | muuda lähteteksti]
1827. aastal teostas mõõdistamisi ja koostas linnusest plaani poolakas J. v. Cislkowicz. Joonise tellis markii Paulucci.[22]
1841. aastal on Selpilsi kirjeldatud kui lossiga väikest alevikku.[23]
I maailmasõja ajal jooksis sealt läbi rindejoon ja linnusemäele kaevati tranšeed ja kaevikud.
Aastatel 1963–1965 tehti linnusemäel ulatuslikud arheoloogilised kaevamised E. Šņore ja A. Zariņa juhendamisel. Koostati linnuse täpne plaan.
1967. aastal täitus Pļaviņase hüdroelektrijaam veehoidla ja linnusevaremed jäid saarele.
1980. aastal toimusid linnusevaremetes uued arheoloogilised väljakaevamised Šnore ja Zarina juhendamisel, millega tehti kindlaks, et seelide asustus laius 11 000 m² ja kultuurikihi algus dateeriti I aastatuhande II poolde. Tehti kindlaks vanade kindlustuste olemasolu ja elu – ning majandushoonete jäänuseid maalinnas. Avastati ka mingi kandilise torni vundament maa – aluste käikudega.
1982. aastal avati endise Vana – Selpilsi (Vecselpils) mõisa majandushoones Selpilsi muuseum paiga varasema ajaloo kohta.[24]
Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]
Selpils asus strateegiliselt tähtsas kohas. Sealt sai kontrollida mööda Väinat kulgevat veeteed, sealt läks mööda sõjatee Leetu ja madala veeseisu ajal tekkis linnuse külje alla jõe ületamiseks koolmekoht.
Ehitusviisilt kuulub Selpilsi ordulinnus loodusega seotud torn- ja majalinnuste hulka.[25] Linnus koosnes 2 osast: lõunapoolsest kõrgemal künkaplatool asetsevast pealinnusest ja põhjapoolsest madalamast eeslinnusest.
14. sajandil ehitati vana puitlinnuse asemele mäekünka looduslikku kuju järgiv kivist 3 neljakandilise torniga mantelringmüürlinus. Üheks kindlustamise ajendiks võis olla Väina jõe teisele kaldale ehitatud piiskopliku vasallilinnuse Lokstina (Lokstene, Loxten), mida on esmamainitud 14. sajandi keskel,[26] teke. Riia Peapiiskopkonna ja Liivi ordu vahel olid teatavasti pidevad vastasseisud, mis tihti sõjategevuseks üle läksid. Uusehitis on järginud vanade vallide kulgu, mille on omaltpoolt ette andnud ka Väina jõe kaljuse kalda suurejooneline looduslik kaitsejoon,[27] mis ümbritses linnust läänest ja loodest. Kagust, lõunast ja edelast kaitses linnust ka väikese Väinasse voolava oja org. Ida- ja kirdeküljel oli vallikraav sügavusega 3,5 m ja laiusega 25 m.[28] Müürid laoti sellestsamast kaldast murtud lubjakivist.[29] Müüripaksus oli keskmiselt 1,6 m, allpoolt oli müüre paksendatud.[19]
1827. aastast pärinev mõõtmisplaan näitab, et hoonetiivad paiknesid pealinnuse lääne-, põhja- ja kirdeküljel. Sisehoovis asus kaev. Kaugele väljapoole eenduv väravaehitis asus pealinnuse idaküljel ja kujutas endast võimalikule sissetungivale vaenlasele parema vastupanu osutamiseks veidi kõvera sihiga pikka võlvitud sissekäiku. Nagu kaevamistulemuste põhjal võib oletada ja gravüüril[30] näha oli väravaehitis põhja poolt kaitstud ka eeslinnuse müüridega.
15.–16. sajandil täiendati linnust tulirelvade vastu kahe ümartorniga. 16. sajandi lõpus – 17. sajandi algul ehitati eeslinnuse põhjapoolsesse otsa palgasõdurite jaoks kasarm.[7] Nagu mündileidude abil saab dateerida, rajati muldvallid eeslinnuse ette 16. sajandi lõpul. Linnusemäe ees täideti looduslik mäekülg ja osa vallikraavist, nii et tekkis juurde plats pikkusega 100 m, laiusega 35 m ja kõrgusega 12 m. Täidet veeti umbes 200 m kauguselt, kuid seda võeti ka eeslinnusest 50 m kirdes asuvast 14.–16. sajandi kalmistust. Mullatööd kestsid koos vaheaegadega 10–15 aastat, kokku kulus ehitamisel 30 000 m3 pinnast.[19]
Praegune seisukord[muuda | muuda lähteteksti]
Praegu on alles jõesaarel asuvad üksikud madalad varemed.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ EKI KNAB
- ↑ Seelpilsi kaart
- ↑ Travelzone[alaline kõdulink]
- ↑ Ergänzungen der Materialien zur Geschichte und Statistik, E. H. von Busch, lk. 423
- ↑ 5,0 5,1 A. Zarina, "Ieskats Selpils vesture" no "Latvijas ZA vestis" № 4,5 1996
- ↑ "Henriku Liivimaa kroonika", tõlkinud Richard Kleis, toimetanud Enn Tarvel, Tänapäev, 2013, Tallinna Raamatutrükikoda, lk. 58 – 59, ISBN 978-9949-27-314-0
- ↑ 7,0 7,1 7,2 http://www.travelzone.lv/latvija/pils/selpils/index.php[alaline kõdulink]
- ↑ Löwis of Menar, Burgenlexikon 113
- ↑ http://www.herder-institut.de/index.php?id=424&nr=1279
- ↑ "Rakvere linnuse ajalugu I aastatuhandest XX sajandini.", Oliver Pagel, Odette Kirss, SA Virumaa Muuseumid ja Tänapäev, 2008, lk. 44, 49, ISBN 978-9985-62-622-1
- ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 80
- ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 97 ja 101, 102, 109
- ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 113, 137, 139, 141, 147, 154
- ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 179
- ↑ Селпилс – замок Селбург, http://offtop.ru/castles/v10_3869__.php
- ↑ "Rakvere linnuse ajalugu I aastatuhandest XX sajandini.", Oliver Pagel, Odette Kirss, SA Virumaa Muuseumid ja Tänapäev, 2008, lk. 71, 73, ISBN 978-9985-62-622-1
- ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 291
- ↑ http://www.archiv.org.lv/hercogiste/index.php?lang=en&id=22, Läti Rahvusraamatukogu Arhiiv, Collection 554, Inventory 3, File 734
- ↑ 19,0 19,1 19,2 http://offtop.ru/castles/v10_3869__.php
- ↑ Latvijas Piļu un Muižu Asociācija, https://web.archive.org/web/20150924073349/http://www.pilis.lv/a_pnm/view.php?id=1868
- ↑ Die Familie von Rönne im Baltikum, http://www.vonronne.us/chronik/German_PDF/Chronik_D_VR171_196.pdf
- ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 80, 81
- ↑ Kaisertum Rußland: Topographie, Volume 2, Fedor Possart, http://books.google.ee/books?id=4bpKAAAAcAAJ&pg=PA408&lpg=PA408&dq=Kirchspiel+Selburg&source=bl&ots=spwFq4v9j7&sig=uOSzQx3yzDN3KjG9Sp9Q9IJyWno&hl=et&sa=X&ei=ZLKOUajJLo-SswbYs4GoDA&ved=0CGEQ6AEwCQ#v=onepage&q=Kirchspiel%20Selburg&f=false
- ↑ The Club of Rainis – Selpils local history museum, https://web.archive.org/web/20120717225216/http://www.latvia.travel/en/club-rainis-selpils-local-history-museum
- ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 430
- ↑ Wartberge 49; BB 79, 290
- ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 80
- ↑ J.Chr. Stender "Shloss Selburg Stovenhagen" Mitau; 1866
- ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 236
- ↑ S. Faber, vasegravüür, 1704, Brotze I, Riia Linna Keskraamatukogu
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]