Saka vasallilinnus

Saka vasallilinnus (saksa Sackenhausen) oli keskajal Kuramaa piiskopkonnas asunud väikelinnus, mis tänapäeval jääb Lätisse Kuramaale (Kurzeme) Pāvilosta piirkonda Saka valda (Sakas pagasts), Tebra jõe paremkaldale kohas, kus jõgi ühineb Durbe jõega Saka jõeks, mis voolab edasi Läänemerre. Linnusease paikneb Tebra vanal jõelookel, mis tänapäeval moodustab väikse poolsaare; kunagi oli seal jõe vasakkallas.

Nimekujud

Pavilosta on lätikeelne variant baltisaksa kohanimest Paulshafen, mis märkis vanast Saka sadama- ja linnusekohast piki Saka jõge mere poole jäävat uut sadamat. Varem kandis kaluriküla nime Āķagals

• 1230 – Saccze, Saceze,
• 1573 – Sacken,
• 1630 – Sackem,
• 1662 – Sackem,
• 1894 – Sakenhauzen.

Maakonna nime "Piemare", kuhu kuulus väidetavalt Saka ümbrus, ei mainita tegelikult mitte üheski ajaloolises dokumendis ja on ilmselt juba esimese Läti Vabariigi aegsete ajaloolaste fantaasia vili. Tõenäolisem on seda seostada 1230 aastal mainitud ja Venta jõest lääne poole (vasakkaldale) jääva Saggara maakonnaga.

Asukoht ja paiknemine

Linnus jääb merest jõge mööda u 6,5–7 km (1 saksa miil) ülesvoolu, jõe hargnemiseni Tebra ja Durbe jõeks. Jõeharu vahel oli muinasajal ka Saka puitlinnus, mille kohal praegu asub Saka luteri kihelkonnakirik ja kus asus ka muinaskihelkonna keskus. Keskaegne kivilinnus jääb sellest 250 m põhja poole vanale jõepoolsaarele, milleni viib ka teerada ja jalgsild üle Tebra jõe. Muinasajal ei ulatunud kuralaste asustus otse rannikuni vaid paiknes pideva rüüsteohu tõttu merelt sügavamal sisemaal, kuhu pääsemiseks oli kõige hõlpsam purjetada veidi jõgesid või laguune (nagu näiteks Liibavi juures Grobinasse) mööda ülesvoolu. Seal asetsesid linnuse kaitse all kurelaste külad.

Ajalugu

Muinasajal jäi paikkond arvatava liivlaste ja kurelaste Piemare (oletatavasti läti-ladina ühendtõlkes "mereäärne") maakonna Saka kihelkonda (Kiligunde Saceze või Saccze).

1230, 28. detsembril mainiti Saka kihelkonda (mis tähendas tollal puidust muinaslinnust ja linnusepiirkonda) kurelaste ja paavsti legaadi Balduin von Alna vahel sõlmitud lepingutes, millega kurelased andsid end ristiusu vastuvõtmise tingimusel otse paavsti kaitse alla. Järgmisel talvel aga korraldasid piiskopi riialased ja mõõgavennad sõjakäigu Kuramaale ja võtsid seal võimu oma kätte. Linnus ja asula hõlmasid enda alla u 1,5 ha.

1234 asutas järgmine paavsti legaat Modena Wilhelm Kuramaa piiskopkonna ja määras piiskopiametisse Engelberti. Kurelased hakkasid aga leedulaste õhutusel mässama pärast mõõgavendadele hävitavat ja saatuslikku Saule lahingut. 1245 korraldasid riialased suure sõjakäigu kurelaste vastu ja vallutasid taas nende maa; arvatavasti piiskopkonnale määratud alad. 1242–1247 allutas Liivimaa ordu järkjärguliste aktsioonidega endale oma piirkonna ja ehitas sinna 1245. aastaks ühe oma hilisema pealinnuse – Kuldiga ordulinnuse esialgse kavatise. On säilinud pärimus, mille järgi pärast seda, 1248. aastal tahtis ordu Sakasse linnust ehitada, kuid sõjakad kuralased segasid taas plaani ära.

1253, 4. aprillil, kui Liivimaa ordu meistri Eberhard von Seyni ja Kuramaa piiskopi Heinrichi vahel Kuldigas Kuramaad jaotati, jäi Saka piirkond (Sacken) Kuramaa piiskopile. Tegemist oli kolmeks lahustükiks jaguneva Kuramaa piiskopkonna kõige läänepoolsemal, Läänemere äärsel territooriumil oleva linnusega. Kuramaa piiskopkonda ümbritsesid kõigist külgedest Liivimaa ordu maad, ainult kõige lõunapoolsema Aizpute-Embute lõunapiir käis vastu Leedu Suurvürstiriiki. Saka-Cirava lahustükil asetses hiljem 3 vasallilinnust: Saka, Cirnava ja Dzintare. Kuid juba tollase maadejagamise ajal anti maid kohe ka lääniks: Saka piirkonda jäid valitsema orduvend Walther ja piiskopivasall Nicolaus Kursch. Viimane tegutses ka kohaliku kura keele tõlgina.

Ajad olid ikkagi aga veel ärevad. Piiskopivõim oli nõrk ja tuli toetuda enamjaolt ikkagi ordu sõjalisele jõule, mis seadis muidugi piiskopi ordust otsesõltuvusse. Suurem rahu saabus Kuramaale alles 1260. aastate II poolel.

1291 jaotas piiskop muust piiskopkonnast eraldi olevat Saka lahustükki läänideks.

Tänapäeva Läti ajaloolased paigutavad linnuse rajamisdaatumi 13. sajandi lõppu, kuna ühe dokumendi järgi tuleb välja, et 1305. aastal eksisteerisid juba nii Saka (castrum Sacke) kui ka (Ciravaga seotud) Dzintare vasallilinnused (..castrum Zintere cum pertinentis suis). Tõsi küll, algselt olid need siis ilmselt piiskopi poolt kurelaste vanadesse puidust muinaslinnustesse asutatud piiskopilinnused. Üriku tekst ise kõlab nii: Kuramaa piiskop Burhard, toompraost Berthold ja kogu Toomkapiitel, tulles vastu ordumeistri, maamarssali (sõjavägede ülemjuhataja), komtuur Hoyeri, Kuldiga komtuuri Rudolfi, ordumeistri kapellaani Werneri, Kuldiga foogti Reinfriedi ja teiste orduvendade soovile läänistab ühiselt Heinrich Helmedele, Bernhard Gangile, Konrad Meyemile ja Theodorich Schperlingule ning viimase emapoolsetele sugulastele Theodorich ja Friedrich Ringstedile Saka ja Dzintare linnused piirkondadega, välja arvatud Prusieniki ja Karkli vakused, ning piiskopile kuuluv osa Adzest, tingimusega, et eelpoolmainitud vasallid asuvad nendesse kohtadesse elama 4 aasta jooksul, vastasel korral kaotab läänikiri kehtivuse. Kirjast nähtub ka kuivõrd tugevalt oli piiskopkond sõltuvuses ordust, seda enam, et ametlikult oli terve Toomkapiitel inkorporeeritud Saksa ordusse.

Vasallilinnuseid oli Kuramaa piiskopkonnas siiski vähe võrrelduna teiste Vana-Liivimaa piiskopkondadega, kus just vasallidel oli piiskopkonna kaitsel kandev jõud. Ilmselt oli see tingitud piiskopkonna kuuluvusest de facto Saksa ordu alluvusse ja kaitse alla ning orduriigile sarnase haldusstruktuuri kasutamisest piiskopkonnas.

1360 andis Kuramaa piiskop Johann Saka mõisa lääniks vendadele Alvin ja Heinrich von Jadingenile.

Aadliperekonna Osten-Sackenite vapp Hollwinkeli lossis Vestfaalis

1386. aasta lähedale oletasid vanemad baltisaksa ajaloouurijad ühe säilinud keskaegse üriku järgi linnuse asutamise Sakas (...in regione dicta Sacken). Selles ürikus läänistab piiskop Otto Saka Arnoldile Lindalest (Arnoldus dictus Lyndale) Durbe lähedalt, koos õigusega oma äranägemise järgi seda mõisat müüridega kindlustada (mit muren, na sinem wolgefallen). 1395 on läänimeest kutsutud juba Saka Arnoldiks (Arnoldus de Sacken). Linnus omas piiskopkonnale ka strateegilist tähtsust, kuna suuremad kaubakoged said sõita merelt kuni linnuseni. Siin laaditi kaubad väiksematesse paatidesse ja veeti mööda Tebra jõge ülesvoolu piiskopkonna ühte keskusse Aizputesse (Hazenpoth), kus asus Kuramaa piiskopkonna Toomkapiitli linnus. Saka sadamasse tuli laevu isegi Hollandist. Baltisaksa ajaloolased paigutavad linnusekoha mererannikust u 4 km ülesvoolu asuva hilisema Upesmuiža mõisa (Sackenhausen) juurde, kuna see ilmselt pidi kaitsma sadamat. Tollal võis uus sadamakoht asuda juba jõesuudme lähedal, kus ta asetses hiljemgi.

1478-1519 on Kuramaa piiskopkonna Embute foogtina (haldas linnust ja linnusepiirkonda) mainitud Heinrich von Sackenit.

1506 elas linnuses piiskop Heinrich ja andis siin välja mõningaid dokumente. Võimalik, et sellal kuuluski linnus uuesti otse piiskopile.

1522 said linnuse valdajateks Pommerist sisserännanud Ostenite aadlisuguvõsa, kes võtsid omale paiga järgi ja vanu Liivimaa traditsioone arvesse võttes lisanimeks Sackenid. Osten-Sackenitele kuulus linnus 1714. aastani. Samas arvatakse, et jõeäärne ala, kuhu hiljem rajati Upesmuiža mõis (Sackenhausen), kuulus juba 15. sajandil Sackenite nimelisele perekonnale.

1544 on Embute foogti ametikohal Heinrichi pärijana olnud Sander von Sacken, nimetatud Osteniks (Sander von Sacken, genannt von der Oest).

1560. aasta paiku ehitati Saka muinaslinnuse asemele ja sadamakoha juurde kihelkonnakirik. Kiriku sisemus on kaunistatud ka vana laevamudeliga, mis on nime saanud meremeeste kaitsepühaku Nicolause järgi.

1599, Poola-Rootsi sõja ajal, teistel andmetel 1660 Oliva rahutingimuste järgi, uputasid rootslased laevaliikluse takistamiseks Saka jõel selle jõesuhu kividega täidetud paate.

1660, Poola-Rootsi sõja ajal, kui linnuses viibis Rootsi garnison, ründasid Poola armeesse kuuluvad Kuramaa ja Piltene jalaväeroodud komandör Bergi juhtimisel linnust. Pärast suurtükkidest tulistamist ja pikemat piiramist esitati kaitsjatele ettepanek alistumiseks. Linnust kaitsnud Rootsi jalaväeroodu ja Kuramaa rootsimeelseid mõisamehi juhtis kolonel Fabian Ernst Sacken, kes ettepaneku järsult ja solvavate fraaside saatel tagasi lükkas. Linnust tulistati nüüd uuesti suurtükkidest ja lõpuks see vallutati. Kõik kaitsjad raiuti puruks, linnusekomandandi hukkas tema oma poolameelne vend. See pidi olema tulevikus õpetuseks, et keegi ei annaks ära oma peremeest ja kodumaad (Poola kuningat ja Rzeczpospolitat). Linnus sai sõjategevuses tugevasti kannatada ja seda enam ei taastatud, põhjalikult laastati ka ümbruskond.

19. sajandi kirjelduste järgi polnud linnusest maa peal enam nähtavaid jälgi.

Ehitus

Armin Tuulse liigitas Saka ehituslikult väiksemate vasallilinnuste ja vaba laagerkastelli hulka kuuluvaks. Viimaseid oli just Kuramaal eriti palju. Jõekäärus olev "poolsaar" on mõõtmetega ligikaudu 150*90 m. Rusukünkas paljastuvate mõnede vundamendimüürilõikude järgi saab öelda, et linnus oli nelinurkne ja ehitatud tahumata põllukividest, asetses nurkadega põhiilmakaarte suundades ja oli küljepikkusega u 28*28 m. Läänepoolses otsas, ilmselt kastelli edelaküljel asetses 8 m laiune elamiseks püstitatud pikkhoone. XIX sajandil ehitati sinna peale kabel, mis hiljem lammutati. Linnuse väljanägemisest pole midagi teada, kuna mingeid plaane ega joonistusi pole sellest säilinud. Kui linnusekoha juurde praegu üle väikse silla viiv jalgrada järgib keskaegset teekohta, siis asetses sissepääs lossi selle lõunaküljes.

Seisukord tänapäeval

Linnuse territooriumil vanas jõekäärus on alles vaid väike rusuküngas "poolsaare" lõunaosas. Arheoloogilisi väljakaevamisi pole seal tehtud. Võimalik, et Saka puhul on tegemist kahe eraldi kindlustatud ehitisega - linnusega jõgede ühinemiskohal ja kindlustatud mõisamajaga sealt 5 km allavoolu.