Aizpute piiskopilinnus

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Linnusevärava kujutis Aizpute linna vapil
Vaade linnamäele ja linnusekirikule märtsis 2018

Aizpute piiskopilinnus (saksa keeles Hasenpoth) oli Kuramaa piiskopkonna (Curoniensis, Bistum Kurland) toomkapiitli linnus Aizpute linnas Lääne-Kuramaal, Tebra (Tebber) jõe idapoolsel ehk paremkaldal[1]. Vene tsaaririigi aegse jaotuse järgi jäi piiskopilinnus Kuramaa kubermangu Aizpute ülemhauptmannschafti (maakonna) Aizpute hauptmannschaftkonda (Hasenpoth)[2].

Nimekujud[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa keeles kutsutakse sealset linnust Bischofsburg Hasenpoth, eristamaks seda vastaskaldal olevast ordulinnusest Ordensburg Hasenpoth.

  • Asimputte, Acciputten, Asenputt,
  • 1253 – Asenputten[3],
  • 1261 – Asseboten
  • u 1611 – oppidum Hasenpoten[4].

Asukoht ja paiknemine[muuda | muuda lähteteksti]

Aizpute kiriku pikihoone nurka toetab väike kontraforss. Vaade kagust märtsis 2018

Linnus asetses Tebra jõe u 15 m kõrgusel idapoolsel kaldaneemikul. Jõgi paisutati veskitammi abil suureks tiigiks (dzirnavdīķis), mis andis linnusele täiendava veekaitse põhja, lõuna ja lääneküljest. Linnuseala ise asetseb u 60–65 m kõrgusel üle merepinna ja seal asus tõenäoliselt ka kurelaste Bandava maakonna Aizpute muinaslinnus. Tebra jõgi oli seal piiriks Kuramaa piiskopkonna ja Kuramaa Liivi ordu valduste vahel. Üle jõeoru teisel kaldal, 250 m lääne pool asetses Aizpute ordulinnuse laagerkastell. Siinkohal on huvitava asjaoluna näha, et piiskopilinnus asetses tõenäoliselt kurelaste vana linnuse kohal, ordulinnus aga selle kõrval. Ordul ei olnud lepingute järgi kurelastega lubatud nende linnusesse alaliselt asuda, piiskopivõim aga, kui paavsti esindaja selle loa pidi saanud olema. Võimalik, et siin mängisid teatud rolli kurelaste head mälestused paavsti legaadi Alna Balduini ajast, kui viimase vahendusel kurelased olid nõus ristiusu rahumeelselt vastu võtma. Maantee jõeületus ja ühtlasi ka ühendustee kahe linnuse vahel käis arvatavasti üle veskitammi.

Aizpute asetseb teede sõlmpunktis. Piiskopilinnuse juurde jooksevad kokku 3 maanteed ida poolt – kirdest Kuldigast, idast Skrundast ja Valtaikist ning kagust Embutest tulevad maanteed. Lääne pool asetseva ordulinnuse juurde jõuavad välja edela poolt Durbest ja Grobinast ning loodest Sakast, Alsungast ja Edolest saabuvad maanteed. Lähikonnas asetseb ka veel 2 linnamäge – 2 km lääne pool Baltcepuru ja 2 km kirdes Laža (Lasen) linnamäed, mis on peaaegu sama absoluutkõrgusega, kui Aizpute[5].

Mõne baltisaksa ja läti uurija arvates kulges seal mööda Tebra jõge ka piir kurelaste Bandava ja Bihavelanki maakondade vahel, nii et piiskopilinnus jäi esimesse ja ordulinnus viimasesse maakonda[6] Selline jaotus ei ole siiski kindel.

Vaade Aizpute kirikule loodest augustis 2002

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kuramaa piiskopkond loodi 1234. aastal, pärast seda, kui kurelased olid end Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu võimu alla andnud.

1253 aasta 4. aprilli maadejagamislepingu järgi piiskop Heinrich von Lützelburgi ja ordumeister Eberhard von Sayni vahel langes Aizpute piirkond Kuramaa piiskopi kätte ning kuna ordu oli juba hakanud sinna Tebra jõe läänekaldale ehitama oma kastelli, siis plaanis piiskop samasse vastuseks ka oma kaitseehitise püstitada[7] – jõe teisele kaldale kurelaste muinaslinnusesse. Linnus hoidis silma peal Kuldigast Preisimaale mineva maantee jõeületuskohal ja samas markeeris ka mööda jõge minevat piiskopkonna ja ordu maavalduste piiri. Kuramaa piiskopkond jagunes 3 lahustükiks: Piltene-Dundaga, Saka-Cirava ja Aizpute-Embute.

1254 aastat on läti ajaloouurijate poolt peetud Aizpute piiskopilinnuse asutamisajaks kurelaste vana muinaslinnuse asemele ordulinnuse vastu. See aastaarv on kirjutatud ka torni põhjaküljel paikneva kiriku peaportaali kohale.

Kuramaa diötsieesi (piiskopkonna) vapi rekonstruktsioon

1260, pärast Liivi ordule õnnetut Durbe lahingut Aizputest 20 km kaugusel kagus tõusid kurelased läänepoolsel Kuramaal ristisõdijate vastu üles.

1261 hakkasid orduvennad ülestõusu maha suruma. Korraldati sõjakäik kurelaste Kurši ja Dzintare ("Merevaigu") muinaslinnuste vastu, kus viimased kaitses asusid. Linnused põletati ja mässajad tapeti. Järgmisena suunduti Aizpute alla. Ka siin olid kohalikud ennast kindlustanud ilmselt vanas puidust muinaslinnuses. Kaitsjad alistusid rüütliväe ähvardustele ja andsid alla ning ülestõusnud kurelaste vanematel tuli lepingu pandiks ristisõdijatele oma lapsi loovutada.

Teistel oletustel ehitati piiskopilinnus kurelaste muinaslinnuse kohale 12901295, pärast preislaste ja semgalite ülestõusu mahasurumist ning Semigallia (Zemgale) lõplikku alistamist.

1300. aastal resideerisid nii piiskop kui toomkapiitel juba Aizputes, kust piiskop samal aastal oma residentsi Piltenesse üle viis[8]. Toomkapiitel jäi toomkiriku juurde Aizputesse.

1338 on Aizputet esmakordselt kirjalikult mainitud, kui piiskopi piirilinnust[9]

XIV sajandist pärineb ka vanim Aizpute (Hasennpott) vapi kujutis, millel on kujutatud preestrit peekriga.

Praeguse Aizpute Jaani kiriku peaportaal torni põhjaküljel, august 2018

1378, 17. märtsi otsusega asutas Kuramaa Toomkapiitel linnuse külje alla Aizpute linna[9]. Piiskopkonnas oligi keskaja lõpuni vaid kaks linna – Aizpute ja Piltene.

1392 on Aizputes mainitud piiskopkonna toomkirikut e. katedraali, mis oli õnnistatud Püha Evangelist Johannese kaitse alla ja tegutses ilmselt ka kui kohalik kihelkonnakirik. Arvatavasti oli tegemist sama piiskopilinnuses asuva kirikuga[9]. Sama aasta 30. juunil, kui piiskop sai oma valdusse enne ordule kuulunud Valtaiki linnuse, liidendas ta need alad Aizpute alluvusse[10]

1505 on kirjalikult mainitud piiskoplikku Aizpute linnusepiirkonda (borchsokinge)[11]

1513 tekkis toomkapiitli tegevusse Aizputes vaheaeg ja viimane kaotas oma poliitilise tähtsuse.

15561561 on Liivi sõja aegses kroonikas mainitud, et Kuramaa piiskopkonna toomkirik asub Aizputes[12].

1558, kui oli alanud Liivi sõda ja venelane Pihkva suunalt Aluliinasse (Aluksne) tungis, saabus Aizpute praost (toomkapiitli ülem) 70 ratsaniku ja mõnesaja talupojaga ordumeister Wilhelm von Fürstenbergile appi Kirumpää piiskopilinnuse juurde laagrisse kaitsele[13]. Kõikidele Liivimaa isandatele olid vaenlase sissetungi puhul juba vanast ajast kindlaks määratud oma ülesanded ja kaitselõigud, seda eriti Liivi ordus. Kuramaa Toomkapiitli liikmed olid aga erinevalt teistest piiskopkondadest inkorporeeritud ordusse ja täitsid ordu juhtivate ametnike käske.

1560 viibisid Pärnus teiste kõrgemate Liivimaa võimukandjate seas ka Aizpute toomkapiitli praost Ulrich Behr (Olrich Bere), et lahendada Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopi hertsog Magnuse ja ordumeister Gotthard Kettleri vahelist tüli Pärnu linna, Maasilinna linnuse ja Tallinna-Harju kuuluvuse üle, mida esimene endale nõudis. Läbirääkimised ei andnud tulemusi[14].

Pärast Poola-Taani nn Piltene pärilussõda 1585 hertsog Magnuse surma järel linnus hüljati ja hiljem lammutati. Selle ehituskive olevat kasutatud hiljem ka kiriku laiendamiseks. Toomkapiitel oli juba varem laiali läinud ja Kuramaa piiskopkond likvideeriti.

Aizpute kiriku ja ühtlasi ka vana toomkapiitli kastelli edelanurk. Aknad asetsevad maapinnast kõrgel. Vaade veskitiigilt märtsis 2018

1730. aastat on märgitud kirikutorni püstitusajaks ja 1860. aastat selle ümberehitusdaatumina[9], kuid torn võib mõningate ehituselementide järgi vanem olla. Linnuse välimise läänekülje moodustava torni ja pikihoone lääneseina vahel puudub erinevat ehitusaega markeeriv vuuk ning kiriku ja kõrvaloleva torni lääneseina väikesed aknad asetsevad ühekõrgusel. Võimalik, et 1730 rekonstrueeriti näiteks torni ülemine osa.

1773 toimus kiriku ümberehitus.

1814. aastal F. Wäeberi poolt lõunakagu suunast tehtud joonistusel ei ole kiriku tagant torni märgata, kuid see võis siis ka ilma kiivrita olla.

1922 viidi linnusekünkal läbi arheoloogilisi kaevamisi, mille käigus avastati järsult kaldanõlvalt jupp linnuse kaitsemüüri vundamenti.

1998 aastal võeti objekt Läti Kultuuriministeeriumi määrusega kaitse alla riikliku tähtsusega arheoloogiamälestisena nr. 1276 "Kirikumägi-linnuseküngas".

Vaade Aizpute kiriku lääneseinale, mis moodustab ühtlasi ka linnuse lääneseina lõunaosa. Juuli 2005

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Aizpute piiskopilinnus, nagu ordulinnuski on baltisaksa ajaloolaste poolt liigitatud vabakujundusliku kastelli hulka kuuluvaks nn Kuramaa maantee-laagerkastelliks[15]. Linnuse tuumiku moodustasid kõrgel jõekaldal praeguseni allesolevad kiriku ida-läänesuunaline pikihoone ja torn hoone põhjaküljel loodenurgas. Kompleks on planeeritud kaitsest lähtuvalt linnamäe edelanurka, järsku mäekülge kõrguskaitsena kasutades. Pikihoone aknad on väikesed ja asuvad kõrgel (seda eriti ühtlasi linnuse väliskaitsemüüriga samases lääne- ja lõunaseinas), peasissepääs käib läbi torni ja on n-ö selle kaitse all ning avaneb kunagisse linnusehoovi pikihoone põhjaküljel. Tornil on kaks portaali: põhja- ja idaküljel, mis avanevad kunagise pealinnuse hoovi. Linnuseala oli ümbritsetud kivist kaitsemüüriga ja selle põhiplaani pindala oli ligikaudu 120*50 meetrit, seega u 6000 m2, olles seega ligi 2,5 korda ulatuslikum, kui ordulinnuse kastell. Kui kirik asus edelanurgas, siis kanoonikute elu ja koosolekuruumid olevat asunud linnuse kagunurgas. Baltisaksa uurijad oletavad ka eeslinnuse olemasolu[9] ehk linnuseala jagunemist kaheks: pea- ja eeslinnuseks.

Aizpute Jaani kiriku sisekujundus, vaade idasse altari suunas. Keskajast pärinevad siin ilmselt ainult seinad

Praegune seisukord[muuda | muuda lähteteksti]

Linnusekompleksist on alles ilmselt suurem osa kunagisest kaitseehitisest – algse (toom)kiriku pikihoone ja torn, mis on tänaseni kasutusel kohaliku Aizpute luteri Jaani kihelkonnakirikuna.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Läti kaart
  2. General-Karte vom Kurlandischen Gouvernement, 1820, Пядышев, Военно-Картографическое Депо
  3. UB I, Nr. 248
  4. Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1611", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 50, ISBN 978-9985-876-83-1
  5. Aizpute kaart
  6. Die Burgsuchungen in Kurland und Livland vom 13. –16. Jahrhundert, Dr. Helene Dopkewitsch, Riga, 1933, lk. 74
  7. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag, 1942, lk 225
  8. Höfe und Residenzen im spätmittelalterlichen Reich II
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 Burgenlexikon für Alt-Livland, Teil II, Die Steinburgen des Mittelalters, Karl von Löwis of Menar, Riga 1922, lk. 63
  10. Die Burgsuchungen in Kurland und Livland vom 13. –16. Jahrhundert, Dr. Helene Dopkewitsch, Riga, 1933, lk. 75
  11. Die Burgsuchungen in Kurland und Livland vom 13. –16. Jahrhundert, Dr. Helene Dopkewitsch, Riga, 1933, lk. 71; samuti UB X, Nr. 404 ja UB XI, 2, Nr. 748
  12. Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk 171
  13. Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk 45
  14. Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk 140-142
  15. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag, 1942, lk 431