Saja-aastane Horvaatia-Osmanite sõda
 | See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2022) |
 | Artiklis puuduvad viited. (Veebruar 2022) |
| Saja-aastane Horvaatia–Osmanite sõda | |||
|---|---|---|---|
|
Osa Horvaatia-Osmanite sõjad Osmanite-Ungari sõjad Osmanite-Habsburgide sõjad Osmanite sõjad Euroopas | |||
 | |||
| Toimumisaeg |
1493-1593 (100 aastat) või 15. sajandi teisest poolest 1606. aastani | ||
| Toimumiskoht | Keskaegne Horvaatia kuningriik, Habsburgide Horvaatia kuningriik | ||
| Tulemus |
| ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Saja-aastane Horvaatia-Osmanite sõda (horvaadi: Stogodišnji hrvatsko-turski rat, Stogodišnji rat protiv Turaka, Stogodišnji rat s Osmanlijama) on nimi konfliktide jadale, enamasti suhteliselt madala intensiivsusega ("Väike sõda", horvaadi: Mali rat) Osmanite riigi ja keskaegse Horvaatia kuningriigi (mida valitsesid Jagelloonide ja Zápolya dünastiad) ning hiljem Habsburgide Horvaatia kuningriigi vahel.
Paavst Leo X nimetas Horvaatiat 1519. aastal Antemurale Christianitatis ("kristluse kaitsevall"), arvestades, et Horvaatia sõdurid andsid türklaste-vastasesse võitlusse märkimisväärse panuse. Osmanite riigi laienemine Euroopas peatati 1593. aastal Horvaatia pinnal (Sisaki lahing). Sellegipoolest okupeeris moslemite Osmanite riik osa Horvaatiast 16. sajandist 17. sajandi lõpuni. Pealegi jäi kristlus suuremas osas Euroopast ülekaalu.
Ajavahemik[muuda | muuda lähteteksti]
Sõja täpse pikkuse kohta on mitmesuguseid väiteid. Ühe ajaloolaste rühma väitel algas sõda Krbava välja lahinguga 1493. aastal ja lõppes Sisaki lahinguga 1593. aastal. Teise rühma ajaloolaste arvates kestis sõda 15. sajandi teisest poolest ja kogu 16. sajandi. Kolmas ajaloolaste rühm tähistab Zsitvatoroki rahu 1606. aastal kui sõja lõppu. Sõda võideti Osmanite lüüasaamisega pärast nende jõudmist Kupa jõe piirini, allesjäänud Horvaatia territooriumi pindala oli vaid 16 800 km².
Inimlikku ja territoriaalset kaotust silmas pidades ning ka tänapäeva horvaadi romantismi vaatevinklist olid 15. ja 16. sajand tuntud kui "kaks sajandit Horvaatiat leinas" (ladina: Plorantis Croatiae saecula duo carmine descripta) Pavao Ritter Vitezovići lüürilis-eepilises poeemis 1703. aastast.
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
14. sajandi keskpaigaks rajas Osmanite riik Euroopas Gallipoli linna ümbruses tugipunkti. Sealt laienesid nad Bulgaaria tsaaririiki ja piirasid ümber Bütsantsi pealinna Konstantinoopoli. 1361. aastal vallutasid Osmanid Adrianoopoli ja kuulutasid selle oma pealinnaks. Suurem osa Morava Serbiast langes pärast 1389. aasta Kosovo lahingut Osmanite kontrolli alla, samas Bulgaaria vallutati 1396. aastal. Serbia despootkonnast sai Osmanite vasall. Need vallutused avasid tee edasi lääne poole ja võimaldasid Osmanitel jõuda Bosnia kuningriiki, samuti Horvaatia kuningriiki ja Ungari kuningriiki. Horvaatia ja Ungari olid 1102. aastast personaalunioonis, kus Horvaatia territooriumit valitses kuninglik aukandja (ban). Keskaegset Slavoonia kuningriiki valitses eraldi ban ja see ei olnud kuningliku tiitli osa. Ungari ja Horvaatia kuningas Sigismund juhtis 1396. aastal Osmanite riigi vastast Nikopoli ristisõda, mis lõppes kristlaste armee purustamisega. Seejärel pöördus ta oma riigi piirialade tugevdamise poole. Sigismundi valitsemist iseloomustasid dünastilised võitlused. Veneetsia kasutas seda ära ja kehtestas aastatel 1409–1420 kontrolli Dalmaatsia üle.
Konstantinoopoli langemine 1453. aastal võimaldas Osmanite riigil kaasata rohkem vägesid oma Balkani kampaaniatesse. Sultan Mehmed II vallutas Bosnia 1463. aasta mais pärast Bobovaci vallutamist ja viimase Bosnia kuninga Stjepan Tomaševići hukkamist. Osmanite väed ründasid seejärel naaberriiki Horvaatiat ja Veneetsia Dalmaatsiat. 1463. aasta suvel kaitses Sana ja Una jõe orge edukalt Horvaatia ban Pavao Špirančić. Seejärel suunasid Osmanid oma sissetungi lõunasse, Horvaatia Krbava piirkonda ja rannikulinna Senji ümbrusse. Špirančić tabati lahingus septembris ja suri vangistuses.
Kuningas Mátyás Hunyadi ootas, kuni enamik Osmanite vägesid piirkonnast lahkub. 1463. aasta sügisel juhtis Hunyadi armeed ja vallutas osa Põhja-Bosniast ning Vrbasi ja Usora jõe äärsed linnad, sealhulgas Jajce kindluse detsembris, pärast kolmekuulist piiramist. Horvaatia ban Stjepan III Frankapan võttis Hunyadi kampaaniast osa. Sultan Mehmed ei reageerinud rünnakule kohe. Ta rajas endise Bosnia kuningriigi territooriumile Bosnia sandžaki, millest sai alguspunkt Osmanite rünnakule Horvaatiasse. Hunyadi määras kaitse korraldamiseks Bosnia kuberneriks Slavoonia aadliku Imre Zápolya.
1464. aastal kogus Mehmed armee, et kaotatud territooriumid tagasi vallutada. Ta saabus Bosniasse juunis ja alustas kuupikkust Jajce piiramist, kuid garnison lõi rünnaku tagasi. Hunyadi juhtis pealetungi Kirde-Bosniasse ja piki Drina jõge ning vallutas Srebreniki.
Ajajoon[muuda | muuda lähteteksti]
Varased vastasseisud[muuda | muuda lähteteksti]
Osmanite riik rakendas organiseeritud sõjaliste kampaaniate asemel kurnamissõda, mida iseloomustasid enamasti ebaregulaarse kergeratsaväe akindži rünnakud. Seda taktikat tunti kui "väikest sõda" (saksa: Kleinkrieg), mida peeti rüüstamise ja vangide võtmise eesmärgil ning see oli sageli osa strateegilisest plaanist ala nõrgestada selle hilisemaks vallutamiseks. Krbava ja Lika piirkonnad olid esialgu peamised sihtmärgid Osmanite rüüsteretkedele, mida juhatasid korrapäraselt kohalikud sandžakkbeid. Keskaegse Horvaatia mäed ja metsad pakkusid kattevarju Osmanite rüüsteretkedele, võimaldades neil kauemaks Horvaatia territooriumile jääda ja omamoodi sissisõda pidada. Hiljem võeti sihikule ka Kraini, Steiermargi ja Kärnteni hertsogkonnad, Görzi krahvkond ja Veneetsia valduses olevad territooriumid.
Hunyadi rajas Jajce ja Srebreniki banaadid, mis moodustasid tema uue kaitsesüsteemi keskuse. Kuigi süsteemil oli raskusi koordineerimise ja rahastusega, kaitses süsteem Põhja-Horvaatiat, Slavooniat ja Lõuna-Ungarit Osmanite rünnakute eest, kuid Aadria mere rannik ja Lõuna-Horvaatia olid siiski kaitsmata. Knini, Klisi ja Skradini kindlused moodustasid Horvaatia peamise kaitseliini, samas Krupa, Bihać, Otočac ja Senj moodustasid tagaliini. Hiljem 1469. aastal moodustati kaitsesüsteemi sees sõjaväe- ja haldusüksusena Senji kaptenkond.
1467. aastal rüüstasid Osmanite akindžid Zadari ja Šibeniki ümbrust. See kordus 1468. aastal ja 1469. aasta jaanuaris koos rüüsteretkedega Senji ümbrusse ja üle Kupa jõe Kraini hertsogkonda. Veel üks rüüsteretk Lõuna-Horvaatiasse järgnes 1469. aasta juunis, kui mitutuhat inimest vangi võeti. Eriti mõjutasid need rüüsteretked Frankopani ja Kurjakovići perekondade valdusi. Hunyadi tsentraliseerimismeetmed tabasid ka Frankopane ning nad jäid ilma Senjist ja mitmest muust valdusest.
Bosnia vallutamise järel laienesid Osmanid 1465. aastaks ka enamikule Stjepan Vukčić Kosača maadele. Mostari linn vallutati 1466. aastal. Selles piirkonnas asutati 1470. aastal Osmanite Hertsegoviina sandžakk.
Horvaatia kuningriigi sõjavägi põhines banderiumi süsteemil, mis hõlmas bani palgal olevaid sõdureid ning magnaatide ja aadlike omasid. Hoolduskulude ja Horvaatia mägise maastiku tõttu ületas jalavägi ratsaväge oluliselt. Kesk- ja alamaadli üksused esindasid Horvaatia relvajõudude arvukamat komponenti. Nendel armeedel puudus liikuvus, kuna aadliperekondade liikmed olid seotud oma sageli hajutatud valdustega, mis olid akindži rünnakute suhtes haavatavad. Horvaatia aadlikud tõstsid oma väed relvile krahvide või krahvkonnaülema (župan) palvel. Selline mobilisatsioonisüsteem oli aeglane ega suutnud õigel ajal reageerida, et vältida kiire Osmanite kergeratsaväe sissetungi. Kui akindžide sissetung oli tavaliselt edukas, siis Horvaatia bani väed ja kohalikud aadlikud võtsid Osmanite rüüsterühmad mõnikord kinni tagasiteel Osmanite territooriumile. 1475. ja 1478. aastal varitsesid Zrinski krahvid rüüsteretkelt naasvaid Osmanite vägesid ja võitsid neid Una orus.
1476. aastal liideti parema sõjalise korralduse huvides Horvaatia bani amet Slavoonia bani ametiga, mis aitas kaasa Horvaatia ja Slavoonia poliitilise integratsiooni protsessile. Osmanite oht ei peatanud sisekonflikte Horvaatia ja Slavoonia aadli seas, mis veelgi õõnestas tõhusat kaitset.
Krbava lahing[muuda | muuda lähteteksti]
Sissetungid jätkusid sultan Bayezid II ajal, kuid väiksema intensiivsusega kui 1470. aastatel. Osmanid vallutasid 1482. aastal Herceg Novi, viies lõpule Kosača valduste vallutamise. 1483. aastal lõi Horvaatia bani Mátyás Gerébi juhitud armee Osmanite ratsaväge Una lahingus Novi Gradi lähedal. Seitsmeaastane rahuleping Bayezidi ja Hunyadi vahel sõlmiti hiljem samal aastal. Pidev sõda jättis selleks ajaks paljud külad tühjaks ja peatas peaaegu täielikult peamise kaubatee, mis kulges Senjist Zagrebi ja edasi Sise-Ungari suunas. Hunyadi suri 1490. aastal ja tema järglaseks sai Ulászló II. Kui rahuleping lõppes, vaenutegevus taastus. 1491. aastal alistasid Horvaatia väed Likas Vrpile lahingus Krainist naasva Osmanite rühma. See kaotus sundis Osmaneid oma rünnakud järgmiseks aastaks peatama.
Frankopanid püüdsid 1493. aasta juulis Senji tagasi vallutada, mis viis konfliktini Horvaatia bani Mirko Derenčiniga. Uudis Osmanite armeest augustis läbi Horvaatia Bosniasse naasmas sundis neid rahu tegema. Derenčini kogutud armee, mis koosnes paljudest Horvaatia aadlikest, püüdis blokeerida Osmanite teed. Derenčin otsustas nendele avalahingus vastu astuda, kuigi mõned väitsid, et varitsus oleks parem valik. 9. septembril kohtus Horvaatia armee Osmanite vägedega Likas Udbina lähedal ja sai Krbava välja lahingus tohutu kaotuse. Lahingus kasutatud Osmanite strateegia ja taktika osutus Horvaatia omast paremaks. Kuigi lahingu tulemust ei olnud kohe tunda, kiirendas see aadli, eriti alam- ja keskaadli võimu langust.
Knini langemine[muuda | muuda lähteteksti]
1503. aastal sõlmis kuningas Ulászló sultan Bayezidiga seitsmeaastase rahulepingu. Osmanite riik säilitas strateegiliselt olulised kindluslinnad Kamengradi ja Ključi, mis eraldasid Jajce banaati Horvaatiast. Lepingut uuendati 1511. aastal. Selim I sultanikssaamisega 1512. aastal tühistati kõik rahulepingud. Srebreniki banaat vallutati sama aasta sügisel. Petar Berislavić oli 16. sajandi alguses aktiivseim Horvaatia ban. 1513. aastal saavutas ta suure võidu Dubica lahingus Una jõe ääres. Ta võttis osa 1518. aasta Jajce lahingust. Ta tapeti 1520. aastal Osmanite varitsusest Plješevica lahingus.
1522. aasta mais piiras Bosnia sandžakkbei Gazi Hüsrev Bey pärast kahte nurjunud katset 1513. ja 1514. aastal Horvaatia pealinna Knini. Sel ajal, kui Horvaatia ban Ivan Karlović abiväge ette valmistas, loovutas Knini garnisoni ülem kindluse. Mõni päev hiljem andis alla ka Skradin. Knini kaotus kiirendas Osmanite edasitungi, samas kui Bihać võttis Sava jõest lõuna pool Horvaatia kaitses juhtrolli. 1522. aastast andis Austria ertshertsog Ferdinand I vägesid Horvaatia kaitseks. Kuigi toetus oli piiratud, kuna Sise-Austria hertsogkonnad olid vastu oma vägede püsivale paigutamisele väljapoole Saksa-Rooma riigi piire, õnnestus tal oma mõju kuningriigis laiendada.
1526. aastal alistasid sultan Suleiman I juhitud Osmanite väed Mohácsi lahingus suure kuningas Lajos II juhitud kristlaste väe. Lajos, kellel ei olnud pärijat, hukkus lahingus. Horvaatiast ja Ungarist said vaidlusalused territooriumid Habsburgide Ferdinand I ja Transilvaania vojevoodi János I Zápolya vahel. Enamik Horvaatia aadlikke toetas Ferdinandi. 1. jaanuaril 1527 valis Horvaatia parlament kogunemisel Cetinis Ferdinandi ühehäälselt Horvaatia kuningaks.
Habsburgide periood[muuda | muuda lähteteksti]
Jajce langes 1528. aastal, Požega 1536. aastal, Klis langes 1537. aastal, Nadin ja Vrana 1538. aastal, viies Horvaatia-Osmanite piiri laias laastus Požega-Bihaći-Velebiti-Zrmanja-Cetina joonele.
1540. aasta lõpuks okupeeris Osmanite riik Skradini ja Karini vahelised Horvaatia valdused, kõrvaldades need puhvertsoonina Osmanite ja Veneetsia Dalmaatsia territooriumi vahel. 1573. aastaks kahandasid Osmanite edusammud veelgi ülejäänud Dalmaatsia sisemaad, mida nüüd kontrollisid suures osas Veneetsia linnad.
Rahvusvaheline mõju[muuda | muuda lähteteksti]
Kuigi Horvaatia kuningriik sai lahingutes suuri kaotusi, jäi see püsima, säilitades oma identiteedi, religiooni ja kultuuri Habsburgide monarhia all. Lisaks jäid mõned horvaadid Osmanitele kaotatud territooriumitele, kuna Kõrge Värav võttis omaks etnilise mitmekesisuse, ja paljud neist pöördusid Osmanite valitsemise järgnevate sajandite jooksul lõpuks islamiusku.
Horvaatia võitlus Osmanite vastu ei jäänud Euroopa riikide poliitilistes ringkondades märkamata. Rohkes koguses sõjateavet on kirja pandud teoses Monumenta Hungariae Historica, Codex diplomaticus partium Regno Hungariae adnexarum 1903. aastast (üle 600 dokumendi).
Konfliktide tüübid[muuda | muuda lähteteksti]
Osmanite taktika seisnes järjekindlates rüüste- ja põletusretkedes, mille eesmärk oli hirmutada ja demoraliseerida kohalikke tsiviilelanikke, ammendada majanduslikud võimalused ja keelata normaalne majanduselu piirialadel. Teiselt poolt rakendasid Horvaatia ja liitunud kristlaste väed vasturünnakuid, eriti sõja esimestel etappidel, mil nad olid veel võimelised rakendama vasturünnakut või pealetungitaktikat. Vaatamata nendele hävitavatele taktikatele tekkisid armeedel mõnikord kokkupõrked. Mõnikord püüdsid kohalikud armeed rüüsteretkelt naasvaid rüüstajaid kinni või jälitasid. Toimusid ka intensiivsemad sõjalised aktsioonid, nagu Krbava välja lahing või Sisaki lahing.
Sõjaohu tsoonid[muuda | muuda lähteteksti]
Sõjaohtlikud alad võib jagada kolme tsooni:
- Esimene tsoon oli Horvaatia kuningriigi territoorium, mida kumbki pool ei kontrollinud, samuti Horvaatia kuningriigi osad, mida Osmanite sõjalised ja poolsõjalised operatsioonid tugevalt tabasid. See tsoon oli Horvaatia territooriumil kuni 50 km sügav. See hõlmas enamasti piiriäärseid alasid ja hiljem moodustatud Sõjaväestatud piiriala. Taristu ja suprastruktuur hävisid ja laastati ning majanduselu sai kannatada. Selles tsoonis oli suur väljaränne, peamiselt teise ja kolmandasse tsooni, koos väljarändega välismaale.
- Teine tsoon oli aeg-ajalt avatud Osmanite regulaar- ja ebaregulaarvägede rüüsteretkedele. Piirkonda kontrollisid Horvaatia võimud ja majanduselu veel mõnevõrra toimis. Rahvastiku tase oli stabiilne ja esimesest tsoonist tuli pidevalt ümberasustatud inimesi. Horvaatia aadlikud kasutasid seda tsooni toetuspunktina ja baasina kaitseks või oma valduste tagasivallutamise katseteks esimeses tsoonis. Need alad elasid sõjavägede majanduslikuks toeks.
- Kolmas tsoon oli enamasti Osmanite rüüsteretkede suhtes ohutu tsoon, millest suuremas osas Osmanite rüüstet ei toimunud, kuigi vähesed piirkonnad said siiski Osmanite rünnakuid tunda.