Jajce piiramine
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2022) |
 | Artiklis puuduvad viited. (Jaanuar 2022) |
| Jajce piiramine | |||
|---|---|---|---|
| Osa Osmanite Bosnia-vallutus | |||
| Toimumisaeg | 23. september 1463 – 25. detsember 1463 | ||
| Toimumiskoht |
Jajce kindlus, Bosnia kuningriik 44° 20′ 22″ N, 17° 16′ 13″ E | ||
| Tulemus |
Ungari võit
| ||
| Territoriaalsed muudatused | Ungari liidendas Jajce ja 60 muud väikeasulat äsjaloodud Jajce banaati | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Väeüksused | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
|
Veneetsia käivitas Joonia merel petteoperatsiooni, kuid ei osalenud piiramisel | |||
Jajce piiramine oli linna ja selle tsitadelli piiramine 1463. aastal Osmanite surve tõttu vallutada võimalikult suur osa Bosnia kuningriigist ning Osmanite–Ungari sõdade jätkuks. Pärast Travniki ja kuningliku Bobovaci kindluse langemist vallutasid Osmanid sissetungi esimestel päevadel sultani juhtimisel linna. Üks seltskond jälitas Bosnia kuningat Stjepan Tomaševićit ja jõudis talle Ključi kindluses järele, misjärel toodi ta Jajcesse ja hukati. Varsti Osmanite väed taandusid, jättes linna väikese garnisoni kaitse alla. Ungari kasutas võimalust tsitadell vallutada ja see tähendas, et Osmanite edu Bosnias peatati selleks korraks. Bosnia põhjaosa võeti Ungari kontrolli alla ning jaotati kolmeks halduspiirkonnaks: Jajce banaat, Srebreniki banaat ja nukuriigike nimega "Bosnia kuningriik". See olukord ja Jajce Ungari garnisoni võimu all kestis 1527. aastani, kui Osmanid lõpuks linna vallutasid ning liinide katkestamisega põhja poole Ungarisse ja läände Bihaćisse liikusid.
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
Alates 1462. aasta Buda riigipäevast valvas mõnda Bosnia-Ungari piiriäärset linnust juba Ungari kuningriik ja Bosnia kuningas Stjepan Tomašević võeti selle vasalliks. Bosnia kuningas keeldus pärast seda Kõrgele Väravale andamit maksmast. Selle tulemusena hakkasid nii Osmanid kui ka kristlased sõjaks valmistuma.
Sultan Mehmed II kogus Adrianoopolisse 150 000 sõdurist koosneva armee ja lahkus 1463. aasta aprillis Doonau alamjooksu piirkonda. Petterünnaku osana käskis ta Mihaloğlu Ali Beyl tungida Ungari kuningriigi lõunaossa. Bei ületas Sremi, kuid Ungari kõrge karikakandja András Pongrácz surus ta tagasi. Ta tegi ootamatult kõrvalkäigu Ungari südamesse, kuni jõudis Temesvári, kus ta sattus kokku Transilvaania vojevoodi János Pongrácziga ja sai ägedas lahingus lüüa. Vahepeal jõudis Mehmed II Travnikisse, mida ta piiras. Seejärel liikus ta pealinna Bobovaci, mis langes kolme päevaga. Stjepan Tomaševićil soovitati end kõrgel mägedes kindlustada, kuid ta otsustas taanduda Jajcesse ja hiljem Ključi ning põletas enda järel sillad.
Turahanoğlu Ömer Bey jätkas oma rada, võttes Jajce ilma võitluseta ja liikudes Ključi läbi Sava jõe ja ümbritsevate mägede, vaatamata soisele maapinnale ja üldisele ligipääsmatusele linnale. Nähes end ummikseisus, saatis Tomašević oma naise ja ema reisile Ragusa kaudu Ungarisse varjupaika otsima. Ta kindlustas end Ključi kindluses. Pärast saabumist panid Osmanid linna ümbruse põlema, sundides sellega elanikke meeleheitel alistuma. Mahmud-paša Anđelovićile anti Bosnia kuningas. Ta vandus sultanile truudust ja kapituleerus, kui talle vastutasuks turvaline taganemine lubati. Ta pidi seda kokkulepet 8 päevaga ülejäänud kindluskaptenitele levitama ja selle tulemusena anti Kõrgele Väravale 70 kohta ja 1 miljon floriini. Selle kokkuleppega rahulolematu Mehmed noomis Mahmudit ja käskis tal Bosnia kuningas oma õukonda toimetada. Stjepan Tomašević sai topeltristi ja vaatamata sultanile antud vandele raiuti Bosnia viimasel valitsejal Jajce lähedal Carevo Poljes pea maha.
Sultan jaotas oma ekspeditsiooniarmee kolmeks osaks (ühte juhtis ta ise, ühte Ömer Bey ja ühte Mahmud Paša) ning ründas ümbritsevaid riike ja viis lõpule Bosnia vallutamise. Ömer Bey liikus Horvaatia kuningriigi suunas, Mehmed aga liikus Püha Sava hertsogkonna suunas. Horvaatias kohtus Ömer Bey Horvaatia bani Pavao Špirančići ja tema 800-mehelise saatjaskonnaga ning tappis need. Bogomiilide abiga suutis Stjepan Vukčić Kosača lühikest aega Mehmedi sissetungile vastu seista, enne kui saatis oma noorima poja Istanbuli pantvangi ja loovutas kõik oma maad Blagaj kindlusest põhja pool Osmanite riigile.
Eeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Mehmed II otsustas mitte osaleda talvistes operatsioonides ja taandus, võttes kaasa 100 000 vangi ja jättes Bosnias juhtima Mimert (Minnet) Bey. Tal ei olnud ka muud valikut, kuna nende hobused olid kurnatud ja varustusliinid ebapiisavad. Kuningas Mátyás Hunyadi saatis madalamasse Sava orgu paarituhandelise kirikuarmee ja Keve külla Ungari Musta armee, mida juhtis János Pongrácz Dengelegi ja mida täiendasid seekelid. Mátyásel oli palju Böömimaa palgasõdureid. Samuti saatis ta ennetava meetmena garnisoni oma Aadria mere alluvasse Ragusa vabariiki. Samuti määras ta suursaadikud Veneetsia sinjoriia ja paavst Pius II juurde. Mõlemad lubasid rahalist abi, Püha Tool andis piisava summa 1000 ratsaväelase teenistuse tasuks aastaks. Veneetsia pakkus Osmanite-vastase kaitse eest 20 000 tukatit. Mátyás käskis kõigil vajaminevatel transpordipunktidel seilata Petrovaradini värbamispunkti. Mátyás otsis Veneetsiaga pikaajalist liitu. 12. septembril vahetult enne rünnaku algust kohtusid Mátyás ja Veneetsia oraator Giovanni Emo Petrovaradini laagris. Tingimused olid järgmised:
- Nad moodustasid türklastevastase vastastikuse kaitse- ja ründeliidu
- Nad ei sõlmi rahu teise teadmata
- Veneetsia vabariik annab 40 galeeri ning seab kõik oma Dalmaatsia ja Peloponnesose kaptenid sõjaseisukorda
- Osapooled ei riku üksteise territoriaalset terviklikkust
Püha Sava hertsogkond kõhkles Osmanite, Veneetsia ja Ungari vahel, kellele end allutada. Oktoobris jõudsid nad otsusele pakkuda end Veneetsiale. Veneetsia doodž Cristoforo Moro, kes oli juba Ungari liitlane, vastas leebelt, et Ungari on Bosnia vabastamiseks vajalikud sammud juba astunud, tema armeed sisenesid Bosniasse ja piirasid Jajcet ja ka teisi kindlusi. Pärast sündmusi laenas Stjepan Vukčić Kosača end Mátyásele, kes võttis tema teenistuse vastu. Vastutasuks ülendati Vladislav Hercegović Ungari lipuisandaks ja ta kindlustas Stjepani valdused. See abiliit sõlmiti 6. detsembril.
Armee koosseis[muuda | muuda lähteteksti]
Ungari juhitud armeesse kuulusid komandörid Mátyás Hunyadi, János Vitéz Kállay, György Parlagi, Pal Kállay I, praost Gáspár Bak, Mátyás Geréb, István Gerendi, Vladislav Hercegović, Bertalan Drágffy, János Vitovecz, János Pongrácz Dengelegi, Martin Frankopan, Stjepan Frankopan, Imre Szapolyai, Miklós Újlaki, Mihály Országh Guthi, piiskop János Vitéz, piiskop Janus Pannonius ja István Váradist.
Osmanite armeesse kuulusid teiste hulgas komandörid Minnetoğlu Mehmed Bey, Ilyas Bey, Yusuf Bey, ja Mustafa Bey.
Piiramine[muuda | muuda lähteteksti]
Hunyadi jagas oma armee kaheks diviisiks. Esimene, mida juhtis Imre Szapolyai, lähenes Jajcele põhja poolt piki Vrbasi jõge, samas kui teine Hunyadi enda juhtimisel kandis piiramisrelvi ja valis sillutatud teede võrgu (kaldrma) loodest Ključini, vabastades iga ühendatud linna. Ta määras János Pongrácz Dengelegi tarneülevaatajaks ja Berendi praosti Gáspár Baki laskemoona/piiramismasinate operaatoriks. Kolmas kontingent värvati Horvaatias, seega saabus see läänest Bihaći suunas ja seda juhtis Martin Frankopan, samas kui Püha Sava hertsogkonna abivägi blokeeris Jajce lõunast (Prozor, Donji Vakuf). Novembris jõudis Mátyás linna neljapäevase marsiga (4. või 5. kuupäeval), mida peetakse keskaegsetes taristutingimustes üsna kiireks edasiliikumiseks. Pärast hiljutist edu Bosnia elanike seas ootas Hunyadi kohalikku toetust ja ründas seega 5.–6. oktoobril Jajce linna, alistades selle esimesel katsel. Pärast lühikest käsivõitlust sulges Osmanite garnison end Jajce kindlusesse.
Võimalik, et piiramine sai alguse Pliva–Vrbasi jõgede ühinemiskohas ja piiramismasinad paigaldati Carevo Polje–Borci–Baščeluci poolringile. Suurtükid kahjustasid müüre vähe, kuna nende tuleulatus varieerus 300–900 meetrit, mille katsid ka kaitsvad Osmanite vibulaskurid. Hunyadi manitses oma vägesid, jagades lahingus esilekerkinutele maa-annetamise kirju. Nende mõisate ametlikustamiseks asutas ta laagrisse nende haldamiseks oma kantselei. Planeeritud üldpealetungi päeval kutsusid kindlusekaptenid alistumiskõnelustele, mis viisid samal päeval kokkuleppele. Thallóczy sõnul said lahkudasoovijad seda teha ilma oma orjadeta, ülejäänud võisid aga vabalt liituda Musta armeega; u. 400 sõdurit valis Ungari armee, sealhulgas kapten Yusuf Bey.
Tagajärg[muuda | muuda lähteteksti]
Piirkonna väiksemad kindlused taastati kiiresti ja reorganiseeriti Ungari Jajce banaadi osaks.
Osmanite armee põhiosa piiras Jajcet 1464. aasta juulis, kuid Ungari kaitse pidas vastu kuni Osmanite taandumiseni 1464. aasta septembris Ungari armee lähenemise tõttu.
Mátyás Hunyadi määras Hídvégi János Székely uueks kapteniks ja Imre Szapolyai uueks Bosnia kuberneriks. Vladislav Hercegović pälvis Gornji Vakuf-Uskoplje ja Prozor-Rama maakonnad (župa).
Kuningas Mátyás Hunyadi kinkis ka Medvedgradi kindluse Frankopanidele nende teenete eest piiramisel. István Gerendi päästis tema elu, kui tulistas piiramise ajal varitsevat türklast, ja sai seeläbi isikliku vapi kandmise õiguse.
Veneetsia–Osmanite konflikt kasvas Osmanite–Veneetsia sõjaks.