Söömishäired

Allikas: Vikipeedia

Söömishäired on psüühikahäired, mis on tingitud liialdatud murest figuuri ja kehakaalu pärast. Viimastel aastakümnetel on muutunud enim levinud noorte naiste vaimse tervise häireteks. Meestel on need häired haruldased. Häire algab tavaliselt nooruses, kõige sagedamini 14–18-aastaselt. Tavalisim on anoreksia avaldumine nendel, kelle elukutse või harrastus nõuab kõhnust, nagu modellid, baleriinid, iluuisutajad ja võimlejad. Umbes 50%-l anorektikutest esineb ülesöömisperioode, mis on iseloomulikud buliimikutele. Need kaks diagnoosi ei välista teineteist, buliimiat diagnoositakse sageli neil, kelle kehakaal on normis või üle selle. Paljud buliimia all kannatavad inimesed on eelnevalt kannatanud anoreksia all. Kõhnumine ja ägedad liigsöömisperioodid on kestnud tavaliselt aastaid enne ravile pöördumist. Vaid murdosa sedalaadi häiretega inimestest otsib oma sümptomitele abi.

Söömishäirete keskmes on kehakaalu ja -kuju ülemäärane väärtustamine ning sellega seotud tugev hirm kehakaalu tõusu ees, mistõttu tehakse äärmuslikke katseid seda vältida. Peamisteks söömishäireteks on anoreksia, buliimia, liigsöömishäire ning täpsustamata söömishäired.


Liigitamine ja sümptomid (avaldumine)[muuda | muuda lähteteksti]

Anoreksia[muuda | muuda lähteteksti]

Tahtlikult esilekutsutud nälgimisseisund (ladina keeles Anorexia nervosa).

Tunnusteks:

  • Kehakaalu hoidmine antud vanusele ja pikkusele ette nähtud minimaalsest normkaalust 15% alla normi.
  • Tugev hirm kaalus juurde võtta, isegi kui ollakse alakaaluline.
  • Häire all kannataja tunneb end paksuna isegi siis, kui on nälginud.
  • Inimene harjutab end sööma äärmiselt vähe ja lahjat toitu.
  • Mõtlemine, meeleolu ja sotsiaalne elu muutuvad piiratuks, sagenevad meeleolu vaheldumised.
  • Naiste puhul on oluline sümptom vähemalt 3 järjestikuse menstruaaltsükli puudumine.
  • Keelitamine, preemiad ja ähvardused ei aita, isegi kui isik lubab nälgimise lõpetada.

Buliimia[muuda | muuda lähteteksti]

Liigsöömine, millega kaasneb oksendamine (ladina Bulimia nervosa).

Tunnused:

  • Liigsöömishood- suure toidukoguse kiire söömine lühikese aja jooksul.
  • Liigselt manustatud kaloritest püütakse lahti saada tahtlikult oksendades, lahtisteid või organismist vett väljaviivaid ravimeid tarvitades, rangeid dieete, nälgimist või ülemäärast füüsilist liikumist kasutades.
  • Liigsöömisele järgneb tavaliselt masendus ja enesehalvustamine.
  • Buliimiahaiged on tavaliselt normaalkaalulised.

Muud vähemtuntud[muuda | muuda lähteteksti]

Ülesöömine[muuda | muuda lähteteksti]

Krooniline kontrollimatu emotsionaalne üleliigne toiduainete tarbimine.

Tunnuseks on liigsöömishood, mille puhul tarbitakse päevasest soovitatud kogusest rohkem, kuid erinevalt buliimiast ei püüta tarbitud toitainetest lahti saada.

(Binge Eating Disorder inglise keeles)

Kompulsiivne ülesöömine[muuda | muuda lähteteksti]

Sarnane tavalise emotsionaalse ülesöömisega, kuid söömishood määravad isiku stressiseisundi.

(ingl.k Compulsive overeating)

Oksendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kasutatakse pidevalt tahtlikku toidu väljaoksenamist oma kaalu hoidmiseks või langetamiseks.

(ingl.k Purging disorder)

Diabuliimia[muuda | muuda lähteteksti]

Manipuleeritakse insuliiniga, et säilitada või langetada kaalu.

(ingl.k Diabulimia)

Ruminatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Väga haruldane söömishäire, mille puhul inimene tahtmatult/reflektiivselt oksendab kõik, mis püüab tarbida.

(Rumination syndrome inglise keeles)

EDNOS[muuda | muuda lähteteksti]

Ednose puhul on mitu söömishäiret ühinenud, mille puhul ei saa liigitada isikut ei ühe ega teise alla, kuna indiviidil on mõlema söömishäire tunnused.

Näiteks täiesti tervislikus kaalus olev buliimik, kel esineb anorektilisi kalduvusi.

(Eating disorders not otherwise specified inglise keeles)

Pika[muuda | muuda lähteteksti]

Kontrollimatu iha millegi söömisesse, närimisse või lakkumisse, mis pole söödav või ei sisalda mingeid toitaineid.

Süüakse näiteks kriiti, paberit, söögisoodat, liimi, suitsutuhka, kohvi ja jääd.

Indiviidid ei näe vahet toidul ja mittesöödavatel ainetel.

(Pica inglise keeles)

Öine söömine[muuda | muuda lähteteksti]

Süüakse öötundidel, õhtuse polüpaagia tõttu, millele järgneb hommikune nälgimine.

Öist söömist seostatakse unetusega.

(Night eating syndrome inglise keeles)

Ortoreksia[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ortoreksia.

Ainult ülimalt (isiku arvates) tervislik toitumine.

Ortoreksia on seisund, mille puhul isiku kinnisideeks on, et ta ei sööks midagi, mis tema arvates on ebatervislik ning selle tõttu boikoteerib teatud toiduaineid. Ta on kindel, et tohib ja/või peab tarvitama ainult aineid, mis on kõige tervislikumad.

Kannatajad on eelkõige 30-aastased hea haridusega, edukad ja jõukad keskklassi esindajad. Suur osa on taimetoitlased, kes on oma menüüst jätnud välja näiteks soola, suhkru, piimatooted, soja ja loomsed valgud. Koostatakse oma menüü ja toiduportsjonid milligrammi täpsusega ning kontrollivad üle palju üks või teine komponent kilokaloreid sisaldab. Tervete toidurühmade menüüst välja jätmine võib tekitada mõnede ainete puuduse ja selle tõttu hakkab organism seda kompenseerima. See omakorda võib haigusi tekitada.

(Orthorexia nervosa inglise keeles)

Tekkepõhjused ja mehhanismid[muuda | muuda lähteteksti]

Nagu buliimia nii ka anoreksia tekkes on teatud osa kultuurilistel ning perekonna ja isiksuse arenguga seotud teguritel.

Soodustavad tegurid[muuda | muuda lähteteksti]

Nii liigsööjad kui ka haiguslikud nälgijad kannatavad sageli puuduliku eneseväärikustunde, depressiooni või muu ebastabiilsust põhjustava teguri all. Turvatunde puudumine lapsepõlves, seksuaalne ärakasutamine ja muud psühhiaatriliste häirete teket soodustavad tegurid on söömishäirega inimeste elus sagedamini ette tulnud kui tervetel.

Anoreksiasse haigestunud noorukid on sageli kasvanud tulemustele orienteeritud ja suuri nõudmisi esitavas keskkonnas. Nad on hea käitumisega, usinad ja tublid tüdrukud, kes ümbritsejate ootustele vastu tulles varjavad oma negatiivseid tundeid ja mässumeelt. Ka enne haigestumist väljendub nende isiksustes täiuslikkusele püüdlemine, rohkem sissepoole elamine ja teatav jäikus.

Buliimia all kannatajad on rohkem väljapoole suunatud, avalikult viha ja impulsiivsust väljanäitavad kui anorektikud.

Nii anoreksia kui buliimia esinevad sageli ka lähisugulaste hulgas. Arvatakse, et üheks põhjuseks on perekonniti edasikanduvad toitumiskombed ja -seisukohad. Kaksikute uuringud aga viitavad ka teatavale pärilikule soodumusele.

Kultuuriga seotud tegurid[muuda | muuda lähteteksti]

Läbi infokanalite saame sageli sõnumeid, et sale naine on edukas, veetlev, õnnelik ja armastatud. Naise ideaal on tihti kõhn ja seda rõhutatakse ka edukuse eeldusena. Lääne maailmas ligikaudu 80% noortest tervetest naistest ütleb, et ei ole oma kaaluga rahul ja paljud proovivad seda mingil moel reguleerida.

Vallandavad tegurid[muuda | muuda lähteteksti]

Anoreksia korral vallandavaks teguriks on sageli teiste poolt tehtud märkused välimuse või kaalu kohta või mingid muutusi kaasatoovad elusituatsioonid, nagu näiteks kooli lõpetamine.

Buliimiat vallandavaks teguriks on tugev kõhnumiskatse. Kõhnudes hakkab enesevalitsus alt vedama ja inimene annab järele tahtmisele süüa.

Häiret säilitavad tegurid[muuda | muuda lähteteksti]

Ülesöömishood, mida esineb kõigil buliimia all kannatajatel ja 50% anoreksia häirega inimestel, on tekkinud äärmuslike dieedipiirangute tulemusel. Ületähtsustatud arusaamad figuuri ja kehakaalu olulisusest, sunnivad häire all kannatajaid kehtestama jäiku dieedireegleid.

Söömishäirete all kannatajad otsustavad oma väärtuse üle peaaegu eranditult figuuri ja kehakaalu põhjal. Osad anoreksia tunnused on ilmselt nälgimise otsene tulemus, nagu näiteks mõtete keskendumine toidule, ülesöömisperioodid, masendusmeeleolu, ärrituvus, keskendumisraskused, ühiskondlik tagasitõmbumine jne.


Diagnoosimine[muuda | muuda lähteteksti]

Tüüpiline haiguspilt ei põhjusta spetsialistile diagnostilisi raskusi.

  • Esmaskohtumisel püüab arst vestluse abil väljaselgitada söömishäire iseloomu, raskusastet, iseloomulike käitumisilmingute esinemist ja inimese kehalist seisundit.
  • Söömishäirete puhul võib vajalikuks osutuda EKG (südame uuring) ja vereproov, mis annavad esmase ülevaate selle kohta kas ja kui palju on haigus kehalist seisundit mõjutanud.
  • Häire paremaks jälgimiseks kasutatakse söömishäirete küsimustikke ja toidupäeviku pidamist.


Anorexia nervosa diagnostilised juhised

Kindlaks diagnoosiks on vajalikud kõik järgmised asjaolud:

  1. Kehakaalu hoitakse vähemalt 15% allpool eeldatavat (kas kaalukaotuse

tulemusena või ei ole seda kunagi saavutatud), Quetelet’ kehamassiindeks on 17,5 või väiksem. Quetelet’ kehamassiindeks = kehakaal (kg) /[pikkus (m)]². Puberteedieelses eas patsiendid ei võta kasvuperioodil oodataval määral kaalus juurde.

  1. Kehakaalu kaotus on esile kutsutud “paksuks tegevate toitude” vältimisega ning on seotud ühe või rohkemaga järgnevast: tahtlikult esilekutsutud oksendamine; tahtlikult esilekutsutud kõhulahtisus; ülemäärane kehaline aktiivsus; söögiisu vähendavate preparaatide ja/või lahtistite kasutamine.
  1. Spetsiifilise psühhopatoloogilise avaldusena esineb oma keha väärtaju, mille tõttu ülekaaluka mõttena püsib tüseduskartus ja patsient seab oma kehakaalule väga ranged piirid.
  1. Väljendunud endokriinhäired haaravad hüpotalamuse-hüpofüüsisugunäärmete süsteemi. Naistel avaldub see amenorröana ning meestel seksuaalse huvi ja potentsi kadumisena. (Olulise erandi moodustavad püsiva vaginaalse verejooksuga anorektilised naised, kes saavad hormonaalset asendusteraapiat, kõige sagedamini kontratseptiivseid vahendeid). Samuti võib esineda kasvuhormooni ja kortisooli taseme tõusu, türeoidhormooni perifeerse metabolismi ja insuliini sekretsiooni muutusi.
  1. Kui algus on puberteedieas, siis organismi pubertaalsed muutused hilinevad või isegi peetuvad (kasvu seiskumine, tütarlastel ei arene rinnanäärmed, primaarne amenorröa; poistel seiskub testiste areng).


Bulimia nervosa diagnostilised juhised

Kindlaks diagnoosiks on vajalikud kõik järgmised asjaolud:

  1. Mõtted keerlevad kogu aeg söömise ümber ja esineb vastupandamatu söömishimu; tekivad liigsöömishood, kus lühikese aja vältel süüakse ära suur kogus toitu.
  1. Patsient püüab toidu paksukstegevale toimele vastu tegutseda ühel või enamal viisil: tahtlikult esilekutsutud oksendamine; lahtistite kuritarvitamine; vahelduvad nälgimisperioodid; söögiisu pärssivate ravimite, türeoidpreparaatide ja diureetikumide kasutamine. Kui bulimia tekib diabeedihaigetel, võivad nad loobuda insuliini kasutamisest.
  1. Psühhopatoloogia hõlmab haiguslikku tüsenemiskartust ning patsient seab endale väga ranged kehakaalu piirangud, mis on selgelt väiksemad premorbiidsest kehakaalust, mida võiks arsti arvates pidada optimaalseks või tervislikuks. Sageli, kuid mitte alati on varem olnud anorexia nervosa episood; kahe häire ajaline intervall võib ulatuda mõnest kuust mitme aastani. Sellisel varasemal episoodil võis olla kas täielik kliiniline pilt või oli see väljendunud nõrgalt: mõõduka kehakaalu languse ja/või mööduva amenorröaga.


Ravivõimalused[muuda | muuda lähteteksti]

Buliimia all kannataja on tavaliselt raviks paremini motiveeritud kui anoreksiahäirega isik. Seetõttu buliimia korral ei ole haiglaravi enamasti vajalik.

Anoreksia korral on ravi eesmärkideks:

  • alatoitumusest ülesaamine,
  • söömiskäitumise normaliseerimine,
  • inimese ettevalmistamine igapäevaellu tagasipöördumiseks.

Ravi õnnestumise eelduseks on inimese ja ravija vaheline usaldus.

Õige toitumiskäitumise sisseviimisel on suur abi psühhoteraapiast, samuti tegeleb psühhoteraapia inimese igakülgse informeerimisega häire kohta. Sageli on raviprogrammide aluseks kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia, kuid noorematele häire all kannatajatele on kasulik ka pereteraapia. Ravimite abil leevenduvad anoreksia põhisümptomid harva, kasu on medikamentidest eelkõige siis, kui lisaks anoreksiale esineb ka depressioon.


Enim kasutatud ja hästi uuritud ravimudel buliimia korral põhineb kognitiiv-käitumuslikul raviviisil.

Kognitiiv-käitumusliku mudeli lähtekohaks on, et kaalu alandamine põhjustab liigsöömist, mis omakorda võimendab käitumisviise, mis on buliimia sümptomiteks. Hästi teostatud uuringute põhjal on väidetud, et kognitiiv-käitumuslik raviprogramm kõrvaldab sümptomid umbes 70–80%-l inimestest ja paranenud seisund jääb püsima pikaks ajaks umbes pooltel ravitutest. On leitud, et buliimia korral on kasu ka antidepressantidest, kuigi nende efektiivsus ei ole võrreldav kognitiiv-käitumusliku raviga.

Prognoos[muuda | muuda lähteteksti]

Raskelt haigeid anoreksia all kannatavaid inimesi (kes oma haigust eitavad) tuleks ravida haiglas. Inimesed toibuvad sageli hästi alakaalust hoolimata. Kaua häire all kanntanud inimesed vajavad pikka ja toetavat ravisuhet. Kunagi ei tohiks kaotada lootust, sest paranemisi on toimunud isegi 12 aastat kestnud raske häire puhul.

Vastavat ravi saanud buliimiahaige vahetu prognoos on üldiselt hea. 5–10 aasta jälgimisuuringute põhjal on tõdetud, et ligikaudu pooled korralikult ravitud inimestest vabanevad sümptomitest püsivalt, 30%-l jätkub häire perioodiliselt ja 20%-il pidevalt. Alkoholi ja ravimite kuritarvitamine viivad halvale prognoosile. Ravile pöördumata jäänute haiguse prognoosi kohta ei ole andmeid.


Ennetamine[muuda | muuda lähteteksti]

Vanemad peaks väga suurt tähelepanu osutama laste väärtushinnangute kujunemisele ja tagama lastele eluterve keskkonna, normaalsed peresuhted.

Et vähendada haiguse kordumise tõenäosust, tuleks jätkata ravi ja jälgimist vahetult pärast paranemist. Inimene peab endale kohe teadmiseks võtma, et sümptomite kordumise korral tuleb ravi korrata.

Filmid, dokumentaalid[muuda | muuda lähteteksti]

Filmid


Dokumentaalid


Kasutatud allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://www.inimene.ee/?disease=s&sisu=disease&did=134&idr=i-n-2xe5p1AHEmvo38NHj2x22f8
  2. https://www.arst.ee/et/Valdkonnad/d/11169/soomishaired-anoreksia-ja-buliimia
  3. http://www.tarbija24.ee/153384/uus-soomishaire-orthorexia-nervosa/
  4. http://en.wikipedia.org/wiki/Eating_disorders

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]