Söömishäired

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Söömishäired on psüühikahäired, mis on tingitud liialdatud murest figuuri ja kehakaalu pärast. Viimastel aastakümnetel on sellest saanud levinuim noorte naiste vaimse tervise häire. Meestel on need häired haruldased.

Häire algab tavaliselt nooruses, kõige sagedamini 14–18-aastaselt. Tavalisim on anoreksia avaldumine nendel, kelle elukutse või harrastus nõuab kõhnust, nagu modellid, baleriinid, iluuisutajad ja võimlejad. Umbes 50 protsendil anorektikutest esineb ülesöömisperioode, mis on iseloomulikud buliimikutele. Need kaks diagnoosi ei välista teineteist. Buliimiat esineb sagedamini neil, kelle kehakaal on normis või normist suurem. Paljud buliimia all kannatavad inimesed on varem kannatanud anoreksia all. Kõhnumine ja ägedad liigsöömisperioodid on kestnud tavaliselt aastaid enne ravile pöördumist. Vaid murdosa seda laadi häiretega inimestest otsib sümptomeid märganult abi.

Söömishäirete keskmes on kehakaalu ja -kuju ülemäärane väärtustamine ning sellega seotud tugev hirm kehakaalu tõusu ees, mistõttu tehakse äärmuslikke katseid seda vältida. Peamised söömishäired on anoreksia, buliimia, liigsöömishäire ja täpsustamata söömishäired.

Liigitamine ja sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

Anoreksia[muuda | muuda lähteteksti]

Anoreksia (ld Anorexia nervosa) on tahtlikult esile kutsutud nälgimisseisund. Selle tunnused on

  • kehakaalu hoidmine konkreetse vanuse ja pikkuse juures normaalseks peetavast 15% väiksemana;
  • tugev hirm kaalus juurde võtta, isegi kui ollakse alakaalus;
  • häire all kannataja tunneb end paksuna isegi siis, kui on nälginud;
  • inimene harjutab end sööma ülivähe ja väga lahjat toitu;
  • mõtlemine, meeleolu ja sotsiaalne elu muutuvad piiratuks, sageneb meeleolu vaheldumine;
  • naistel on oluline sümptom järjest vähemalt kolme menstruaaltsükli puudumine;
  • keelitamine, preemiad ja ähvardused ei aita, isegi kui isik lubab nälgimise lõpetada.

Buliimia[muuda | muuda lähteteksti]

Buliimia (ld Bulimia nervosa) on liigsöömine, millega kaasneb oksendamine. Selle tunnused on

  • liigsöömishood – suure toidukoguse kiire söömine lühikese aja jooksul;
  • liigselt manustatud kaloritest püütakse lahti saada tahtlikult oksendades, lahtisteid või organismist vett väljaviivaid ravimeid tarvitades, rangeid dieete, nälgimist või ülemäärast füüsilist liikumist kasutades;
  • liigsöömisele järgneb tavaliselt masendus ja enesehalvustamine;
  • buliimiahaiged on tavaliselt normaalkaalulised.

Muud häired[muuda | muuda lähteteksti]

Ülesöömine[muuda | muuda lähteteksti]

Ülesöömine (ingl binge eating disorder) on krooniline kontrollimatu emotsionaalne üleliigne toiduainete tarbimine. Selle tunnuseks on liigsöömishood, millega tarbitakse päevasest soovitatud kogusest rohkem, kuid erinevalt buliimiast ei püüta tarbitud toitainetest lahti saada.

Kompulsiivne ülesöömine[muuda | muuda lähteteksti]

Kompulsiivne ülesöömine (ingl compulsive overeating) sarnaneb tavalise emotsionaalse ülesöömisega, kuid söömishood määravad isiku stressiseisundi.

Oksendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Oksendamise (ingl purging disorder) korral kasutatakse pidevalt tahtlikku toidu väljaoksendamist kehakaalu hoidmiseks või langetamiseks.

Diabuliimia[muuda | muuda lähteteksti]

Diabuliima (ingl diabulimia) korral manipuleeritakse insuliiniga, et säilitada või langetada kaalu.

Ruminatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Ruminatsioon (ingl rumination syndrome) on väga haruldane söömishäire, mille korral inimene tahtmatult/reflektiivselt oksendab välja kõik, mida ta tarbida püüab.

EDNOS[muuda | muuda lähteteksti]

EDNOSe (lühend tuleb ingliskeelsest nimetusest eating disorders not otherwise specified) korral esineb mitu söömishäiret koos. Sel juhul ei saa isikut liigitada ühegi täpsema söömishäire all kannatajaks, sest indiviidil on kahe või rohkema söömishäire tunnused, näiteks täiesti tervislikus kaalus olev buliimik, kel esineb anorektilisi kalduvusi.

Pika[muuda | muuda lähteteksti]

Pika (ingl pica) on kontrollimatu iha süüa, närida või lakkuda midagi, mis pole söödav või ei sisalda mingeid toitaineid. Süüakse näiteks kriiti, paberit, söögisoodat, liimi, suitsutuhka, kohvi ja jääd. Selle häire korral ei näe indiviidid vahet toidul ja mittesöödavatel ainetel.

Öine söömine[muuda | muuda lähteteksti]

Öise söömise (ingl night eating syndrome) korral süüakse öötundidel õhtuse polüpaagia tõttu, millele järgneb hommikune nälgimine. Öist söömist seostatakse unetusega.

Ortoreksia[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ortoreksia

Ortoreksia (ingl orthorexia) on seisund, mille korral on isiku kinnisideeks see, et ta ei sööks midagi, mis tema arvates on ebatervislik ning selle tõttu ta boikoteerib teatud toiduaineid. Ta on kindel, et tohib ja/või peab tarvitama ainult aineid, mis on kõige tervislikumad.

Kannatajad on eelkõige 30-aastased hea haridusega, edukad ja jõukad keskklassi esindajad. Suur osa on taimetoitlased, kes on oma menüüst jätnud välja näiteks soola, suhkru, piimatooted, soja ja loomsed valgud. Oma menüü ja toiduportsjonid koostatakse milligrammi täpsusega ning kontrollitakse üle kõikide komponentide kalorsus. Tervete toidurühmade menüüst välja jätmine võib tekitada mõne aine puuduse ja seetõttu hakkab organism seda kompenseerima, mis omakorda võib tekitada haigusi.

Tekkepõhjused ja mehhanismid[muuda | muuda lähteteksti]

Nii buliimia kui ka anoreksia tekkes on teatud osa kultuurilistel ning perekonnaga ja isiksuse arenguga seotud teguritel.

Soodustavad tegurid[muuda | muuda lähteteksti]

Nii liigsööjad kui ka haiguslikud nälgijad kannatavad sageli puuduliku eneseväärikustunde, depressiooni või muu ebastabiilsust põhjustava teguri all. Turvatunde puudumine lapsepõlves, seksuaalne ärakasutamine ja muud psühhiaatriliste häirete teket soodustavad tegurid on söömishäirega inimeste elus sagedamini ette tulnud kui tervetel.

Anoreksiasse haigestunud noorukid on sageli kasvanud tulemustele orienteeritud ja suuri nõudmisi esitavas keskkonnas. Nad on hea käitumisega, usinad ja tublid tüdrukud, kes ümbritsejate ootustele vastu tulles varjavad oma negatiivseid tundeid ja mässumeelt. Ka enne haigestumist väljendub nende isiksustes täiuslikkusele püüdlemine, rohkem sissepoole elamine ja teatav jäikus.

Buliimia all kannatajad on rohkem väljapoole suunatud, avalikult viha ja impulsiivsust väljanäitavad kui anorektikud.

Nii anoreksiat kui ka buliimiat esineb sageli ka lähisugulaste hulgas. Arvatakse, et üks põhjus võib olla perekonniti edasikanduvad toitumiskombed ja -seisukohad. Kaksikute uuringud aga viitavad ka teatavale pärilikule soodumusele.

Kultuuriga seotud tegurid[muuda | muuda lähteteksti]

Läbi infokanalite saame sageli sõnumeid, et sale naine on edukas, veetlev, õnnelik ja armastatud. Naise ideaal on tihti kõhn ja seda rõhutatakse ka edukuse eeldusena. Läänemaailmas ütleb ligikaudu 80% noortest tervetest naistest, et ei ole oma kehakaaluga rahul, ja paljud proovivad seda mingil moel reguleerida.

Vallandavad tegurid[muuda | muuda lähteteksti]

Anoreksia korral on vallandavaks teguriks sageli teiste poolt tehtud märkused välimuse või kaalu kohta või mingid muutusi kaasatoovad elusituatsioonid, nagu näiteks kooli lõpetamine.

Buliimiat vallandavaks teguriks on tugev kõhnumiskatse. Kõhnudes hakkab enesevalitsus alt vedama ja inimene annab järele tahtmisele süüa.

Häiret säilitavad tegurid[muuda | muuda lähteteksti]

Ülesöömishood, mida esineb kõigil buliimia all kannatajatel ja 50% anoreksiahäirega inimestel, on tekkinud äärmuslike dieedipiirangute tagajärjel. Ületähtsustatud arusaamad figuuri ja kehakaalu olulisusest sunnivad häire all kannatajaid kehtestama jäiku dieedireegleid.

Söömishäirete all kannatajad otsustavad oma väärtuse üle peaaegu eranditult figuuri ja kehakaalu põhjal. Osa anoreksia tunnustest on ilmselt otsene nälgimise tagajärg, näiteks mõtete keskendumine toidule, ülesöömisperioodid, masendusmeeleolu, ärrituvus, keskendumisraskused, ühiskondlik tagasitõmbumine jne.

Diagnoosimine[muuda | muuda lähteteksti]

Tüüpiline haiguspilt ei põhjusta spetsialistile diagnostilisi raskusi.

  • Esmakohtumisel püüab arst vestluse abil välja selgitada söömishäire iseloomu, raskusastet, iseloomulike käitumisilmingute esinemist ja inimese kehalist seisundit.
  • Söömishäirete korral võib vajalikuks osutuda EKG (südame uuring) ja vereproov, mis annab esmase ülevaate selle kohta, kas ja kui palju on haigus kehalist seisundit mõjutanud.
  • Häire paremaks jälgimiseks kasutatakse söömishäirete küsimustikke ja toidupäeviku pidamist.

Anorexia nervosa diagnostilised juhised[muuda | muuda lähteteksti]

Kindlaks diagnoosiks on vajalikud kõik järgmised asjaolud.

  1. Kehakaalu hoitakse vähemalt 15% allpool eeldatavat normi (kas kaalukaotuse tulemusena või ei ole normi kunagi saavutatud), Quetelet’ kehamassiindeks on 17,5 või väiksem (kehamassiindeks = kehakaal (kg) / [pikkus (m)]²). Puberteedieelses eas patsiendid ei võta kasvuperioodil oodataval määral kaalus juurde.
  2. Kehakaalu kaotus on esile kutsutud "paksuks tegevate toitude" vältimisega ning on seotud ühe või rohkemaga järgnevast: tahtlikult esile kutsutud oksendamine; tahtlikult esile kutsutud kõhulahtisus; ülemäärane kehaline aktiivsus; söögiisu vähendavate preparaatide ja/või lahtistite kasutamine.
  3. Spetsiifilise psühhopatoloogilise avaldusena esineb oma keha väärtaju, mille tõttu ülekaaluka mõttena püsib tüseduskartus, mistõttu seab patsient oma kehakaalule väga ranged piirid.
  4. Väljendunud endokriinhäired haaravad hüpotalamuse-hüpofüüsisugunäärmete süsteemi. Naistel avaldub see amenorröana ning meestel seksuaalse huvi ja potentsi kadumisena. (Olulise erandi moodustavad püsiva vaginaalse verejooksuga anorektilised naised, kes saavad hormonaalset asendusteraapiat, kõige sagedamini kasutades rasestumisvastaseid vahendeid.) Samuti võib esineda kasvuhormooni ja kortisooli taseme tõusu, türeoidhormooni perifeerse metabolismi ja insuliini sekretsiooni muutusi.
  5. Kui anoreksia algab puberteedieas, siis organismi pubertaalsed muutused hilinevad või isegi peetuvad (kasvu seiskumine, tütarlastel ei arene rinnanäärmed, primaarne amenorröa; poistel seiskub testiste areng).

Bulimia nervosa diagnostilised juhised[muuda | muuda lähteteksti]

Kindlaks diagnoosiks on vajalikud kõik järgmised asjaolud.

  1. Mõtted keerlevad kogu aeg söömise ümber ja esineb vastupandamatu söömishimu; tekivad liigsöömishood, kus lühikese aja vältel süüakse ära suur kogus toitu.
  2. Patsient püüab toidu paksukstegevale toimele vastu tegutseda ühel või enamal viisil: tahtlikult esile kutsutud oksendamine; lahtistite kuritarvitamine; vahelduvad nälgimisperioodid; söögiisu pärssivate ravimite, türeoidpreparaatide ja diureetikumide kasutamine. Kui buliimia tekib diabeedihaigetel, võivad nad loobuda insuliini kasutamisest.
  3. Psühhopatoloogia hõlmab haiguslikku tüsenemiskartust ning patsient seab endale väga ranged kehakaalu piirangud, mis on selgelt väiksemad premorbiidsest kehakaalust, mida võiks arsti arvates pidada optimaalseks või tervislikuks. Sageli, kuid mitte alati, on varem olnud anoreksia episood; kahe häire ajaline intervall võib ulatuda mõnest kuust mitme aastani. Sellisel varasemal episoodil võis olla kas täielik kliiniline pilt või oli see väljendunud nõrgalt: mõõduka kehakaalu languse ja/või mööduva amenorröaga.

Ravivõimalused[muuda | muuda lähteteksti]

Buliimia all kannataja on tavaliselt raviks paremini motiveeritud kui anoreksiahäirega isik. Seetõttu ei ole buliimia korral haiglaravi enamasti vajalik.

Anoreksia korral on ravi eesmärgid

  • alatoitumusest ülesaamine,
  • söömiskäitumise normaliseerimine,
  • inimese ettevalmistamine igapäevaellu tagasipöördumiseks.

Ravi õnnestumise eelduseks on inimese ja ravija vaheline usaldus.

Õige toitumiskäitumise sisseviimisel on suur abi psühhoteraapiast, samuti tegeleb psühhoteraapia inimese igakülgse informeerimisega häire kohta. Sageli on raviprogrammide aluseks kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia, kuid noorematele häire all kannatajatele on kasulik ka pereteraapia. Ravimite abil leevenduvad anoreksia põhisümptomid harva, kasu on medikamentidest eelkõige siis, kui lisaks anoreksiale esineb ka depressioon.

Levinuim ja hästi uuritud ravimudel buliimia korral põhineb kognitiiv-käitumuslikul raviviisil.

Kognitiiv-käitumusliku mudeli lähtekohaks on, et kaalu alandamine põhjustab liigsöömist, mis omakorda võimendab käitumisviise, mis on buliimia sümptomiteks. Hästi teostatud uuringute põhjal on väidetud, et kognitiiv-käitumuslik raviprogramm kõrvaldab sümptomid umbes 70–80 protsendil inimestest ja paranenud seisund jääb püsima pikaks ajaks umbes pooltel ravitutest. On leitud, et buliimia korral on kasu ka antidepressantidest, kuigi nende efektiivsus ei ole võrreldav kognitiiv-käitumusliku raviga.

Prognoos[muuda | muuda lähteteksti]

Raskelt haigeid anoreksia all kannatavaid inimesi (kes oma haigust eitavad) tuleks ravida haiglas. Inimesed toibuvad sageli hästi alakaalust hoolimata. Kaua häire all kannatanud inimesed vajavad pikka ja toetavat ravisuhet. Kunagi ei tohiks kaotada lootust, sest paranenud on isegi 12 aastat kestnud raske häirega patsiendid.

Vastavat ravi saanud buliimiahaige vahetu prognoos on üldiselt hea. 5–10 aasta jälgimisuuringute põhjal on tõdetud, et ligikaudu pooled korralikult ravitud inimestest vabanevad sümptomitest püsivalt, 3 protsendil jätkub häire perioodiliselt ja 20 protsendil pidevalt. Alkoholi ja ravimite kuritarvitamine viivad halvale prognoosile. Ravile mittepöördunute haiguse prognoosi kohta ei ole andmeid.

Ennetamine[muuda | muuda lähteteksti]

Söömishäirete ennetamiseks peaksid vanemad osutama väga suurt tähelepanu laste väärtushinnangute kujunemisele ning tagama lastele eluterve keskkonna ja normaalsed peresuhted.

Selleks, et vähendada haiguse kordumise tõenäosust, tuleks jätkata ravi ja jälgimist vahetult pärast paranemist. Inimene peab endale kohe teadmiseks võtma, et sümptomite kordumise korral tuleb ravi korrata.

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]