Amenorröa

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib inimestel esineda võivast amenorröast; teistel loomadel esineda võiva amenorröa kohta vaata artiklit Amenorröa (loomadel)

Amenorröa (ladina amenorrhoea) on reproduktiivses eas naistel esineda võiv menstruatsiooni puudumine pikema aja vältel. Füsioloogiliselt normaalse seisundina esineb amenorröa raseduse, imetamise või loomuliku menopausi ajal.

Klassifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Amenorröad saab tinglikult jagada primaarseks ja sekundaarseks. Käesoleval ajal puuduvad endokrinoloogilised testid mis lubaksid neid üksteisest eristada.[1]

  • Primaarne amenorröa e menstruatsioonipuudus (RHK-10 - [N91.0]) on sümptom mis võib avalduda selles, et noorel naisel ei ole menstruatsioon alanud 16.–18. eluaasta lõpuks või puudub kahe aasta jooksul alates teiseste sugutunnuste ilmumisest. Kõige sagedamini võivad primaarset amenorröat põhjustada perekondlikud ja geneetilised tegurid.
  • Sekundaarne amenorröa e menstruatsioonipuudus (RHK-10 - [N91.1]) on sümptom, mis võib avalduda selles, et menstruatsioon on võib-olla alanud õiges vanuses, kuid hiljem katkeb kuueks või enamaks kuuks. Kõige sagedasem sekundaarse amenorröa põhjus on rasedus. [2]

Epidemioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Primaarne amenorröa esineb umbes <1% naistest, kes on menstrueerivas eas. Sekundaarset amenorröat esineb 3–5% naistest.[3] On ennustatud, et 40% primaarse amenorröa tekkepõhjustest on sisesekretsiooni häired, ülejäänud 60% on põhjustatud arenguhäiretest.[4] Väga kõrge on amenorröa esinemine naissportlaste seas. On võimalik, et isegi kuni 66%-l naisatleetidest puudub menstruatsioon.[5]

Tekkepõhjused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Amenorröa tekkepõhjused on väga heterogeensed. Mõned neist on füsioloogiliselt normaalsed nähtused naise eluea jooksul, teised jällegi võivad olla tingitud hormonaalsetest häiretest, geneetilistest haigustest, anatoomilistest kõrvalekalletest, ravimite kõrvalmõjust või olla märk muust tõsisest meditsiinilisest probleemist. Selleks, et menstruaaltsükli häireid diagnoosida, on oluline määrata gonadotropiinide FSH (folliikuleid stimuleeriv hormoon) ja LH (luteiniseeriv hormoon) väärtused. Järgnev tabel annab ülevaate amenorröa tekkepõhjustest: [6] [7] [8] [9]

Günekoloogiline trakt Sugunäärmete häired Hüpofüüsi või hüpotalamuse häired
Folliikuleid stimuleeriv hormoon (FSH) Günekoloogilise trakti kõrvalekalded on normogonadotroopsed ning FSH tase on normi piires. Sugunäärmete, tavaliselt munasarja, kõrvalekalded on tingitud FSH taseme tõusust või hüpergonadotroopsest amenorröast. FSH tase on tüüpiliselt postmenopausi ajalistes väärtustes, seega kõrgem. Nii hüpotaalamuse kui hüpofüüsi kahjustused on seotud madala FSH tasemega, mis viib omakorda hüpogonadotroopse amenorröani.
Primaarne

Emakas:

Tupp:

Sekundaarne

Amenorröapatsiendi uurimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Algfaasis on otsustava tähtsusega hea anamnees, kus selgitatakse välja üldine tervislik seisund, kasutatavad ravimid, areng puberteedi ajal, võimalikud kasvu- ja arenguhäired ning suguvõsa anamnees. Kui patsiendil esineb mõni põhihaigus, hinnatakse selle ravi toimet amenorröa tekkele. Vajalik on välja selgitada patsiendi toitumis- ja liikumistavad, kontratseptiivide kasutamine, varasemad lõikused ning günekoloogiline ja sünnitusabi anamnees võimalike kõrvalekalletega. Määratakse patsiendi kehakaalu võimalikud muutused, arvutatakse BMI (kehamassiindeks). Vaadeldakse sekundaarsete sugutunnuste arengut: rindade arenemine viitab sellele, et östradiooli nõristus on olemas, adrenarhe viitab sellele, et munasarjad ja neerupealised toodavad androgeene, mis käivitab kaenlaaluste ja häbemekarvade kasvu. Günekoloogilisel läbivaatusel pööratakse tähelepanu tupe ehitusele ja selle limaskesta seisundile, emaka ja munasarjade olemasolule ning nende võimalikele anatoomilistele kõrvalekalletele. Ultraheliuuringu käigus mõõdetakse emaka suurust, mahtu ning limaskesta paksust (viitab östrogeeni toimele) ja hinnatakse munasarjade anatoomiat. Kui günekoloogilise uuringu käigus selgub, et patsiendil puudub emakas, uuritakse seejärel kromosoome. Uuringuplaanis esitatud progestiiniproovi võib läbi viia ükskõik millise progestiinipreparaadiga. Kui patsiendi munasarjad toodavad östrogeene, tekib veritsus 2–7 päeva jooksul pärast viimase tableti võtmist. Sel juhul on diagnoosiks anovulatsioon ja muid uuringuid ei ole vaja. Veritsuse puudumine on aga tingitud munasarjade poolt eritatud androgeenide taseme tõusust, millega kaasneb emaka limaskestas tekkiv detsidualisatsiooni meenutav reaktsioon ja välispidiselt manustatud progestiin ei ole sel puhul efektiivne. Negatiivne progestiiniproov nõuab gonadotropiinide määramist. Kui emaka seisund on adekvaatne ning pärast östrogeeni-progestiini kombineeritud manustamist tekib veritsus ning gonadotropiinide FSH ja LH väärtused on suurenenud, viitab see munasarjade funktsioneerimise puudulikkusele. Kui veritsus algab ja FSH- ning LH-väärtused on normaalsed või madalad, on tegemist hüpotalaamilise häirega. Madalate gonadotropiiniväärtuste taga on tihti anorektiline häire, kehakaalu langetamine, fanaatiline kehakultuur või nende koosmõju.[10]

Diagnoosimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hormonaalne tagasiside (vasakul naise organismis) 1 Folliikuleid stimuleeriv hormoon - FSH; 2 Luteiniseeriv hormoon - LH; 3 Progesteroon; 4 Östrogeen; 5 Hüpotaalamus; 6 Hüpofüüs; 7 Munasari; 8 Rasedus - hCG (koorioni gonadotropiin); 9 Testosteroon; 10 Munand; 11 Stiimulid; 12 Prolaktiin. Igasugune häire hüpotalamuse-hüpofüüsi-gonaad teljel võib tekitada amenorröad.

Primaarne amenorröa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sekundaarsed sugutunnused on olemas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui amenorröaga patsiendil on arenenud rinnad ja minimaalselt või üldse mitte häbemekarvad, siis sel juhul diagnoositakse androgeenide insensitiivsuse sündroom (AIS). Kui patsiendil on normaalsed teisesed sugutunnused, sealjuures häbemekarvade kasv, siis tuleb kontrollida, kas eksisteerib emakas. Mülleri juhade anomaaliad (puuduv või lühenenud tupp ning ebanormaalne emakas) on 15% põhjuseks primaarsele amenorröale. Kui patsiendil on normaalne emakas, siis tuleb vaadelda günekoloogilise trakti võimalikke ummistusi. Imperforeerunud hüümen või tupe aplaasia võivad põhjustada kaasasündinud genitaaltrakti ummistust, mis tüüpiliselt seostub tsükliliste kõhuvaludega, mida põhjustab vere kogunemine emakasse ja tuppe. Kui aga günekoloogiline trakt on avatud, siis tuleb antud seisundit käsitleda kui sekundaarset amenorröat.

Sekundaarsed sugutunnused puuduvad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Patsientidel, kellel on amenorröa ja puuduvad teisesed sugutunnused, tuleb diagnoosi leidmiseks teha laboratoorseid uuringuid või karüotüübi analüüs. Kõige tavalisem primaarse amenorröa põhjus hüpogonadotroopse hüpogonadismi (madal FSH ja LH tase) puhul on kasvu ja puberteedi hilinemine, mis sageli on perekonnas pärilik, ning mis on seotud hüpotaalamuse või hüpofüüsi riketega. Kallmanni sündroom, mis on seotud anosmiaga (haistmistaju puudumine), võib samuti põhjustada hüpogonadotroopset hüpogonadismi. Hüpergonadotroopne hüpogonadism (suurenenud FSH ja LH tase) on primaarse amenorröaga patsientidel põhjustatud gonaatide düsgeneesist või primaarsest ovariaalpuudulikkusest. Turneri sündroom (45, XO karüotüüp) on kõige levinum gonaatide düsgeneesi vorm.

Sekundaarne amenorröoa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast raseduse, hüpotüreoidismi ja hüperprolaktineemia välistamist, võib sekundaarse amenorröa diagnoosi määrata kui normogonadotroopne amenorröa, hüpogonadotroopne hüpogonadism ja hüpergonadotroopne hüpogonadism, arvestades nende erinevat etioloogiat.

Normogonadotroopne amenorröa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaks peamist normogonadotroopse amenorröa põhjust on günekoloogilise trakti ummistus ja krooniline anovulatsioon. Sagedaseim günekoloogilise trakti ummistuse põhjustaja sekundaarse amenorröa puhul on Ashermani sündroom (emakasisesed liited ja armid). Teised selle seisundi põhjustajad hõlmavad emakakaela stenoosi ja tõkestavaid fibroide või polüüpe. Peamiseks kroonilise anovulatsiooni põhjustajaks on polütsüstiliste munasarjade sündroom.

Hüpergonadotroopne hüpogonadism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hüpergonadotroopse hüpogonadismi (suurenenud FSH ja LH väärtused) peamiseks tekkepõhjuseks on ovariaalpuudulikkus, mis võib põhjustada menopausi või tekkida enneaegselt. Keskmiselt tekib menopaus 50-aastaselt, mis on põhjustatud munasarja follikulite ammendumisest. Enneaegsele ovariaalpuudulikkusele on iseloomulik amenorröa, hüpoöstrogenism (õhuke tupe limaskest) ja suurenenud gonadotropiini tase enne 40. eluaastat. 0,1% naistest on mõjutatud enne 30. eluaastat ning 1% enne 40. eluaastat. Hüpergonadotroopset hüpogonadismi saab seostada ka autoimmuunsete endokriinhaigustega nagu hüpotüreoidism, Addisoni tõbi ja suhkruhaigus.

Hüpogonadotroopne hüpogonadism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hüpotaalamuse häiretest tingitud amenorröa on seostatav gonadotropiini vabastava hormooni (GnRH) sekretsiooni ning hüpotalamuse-hüpofüüsi-gonaad telje häiretega. Selline seisund on sageli põhjustatud ülemäärasest kaalulangusest (anoreksia, buliimia), füüsilisest ülekoormusest või stressist. Mehhanismid, kuidas kaalulangus või stress GnRH sekretsiooni mõjutavad, on teadmata. Noortel tippsportlastel võib areneda mitme haiguse kombinatsioon, mida kutsutakse naissportlaste triaadi sündroomiks, mis hõlmab söömishäireid, amenorröad ja osteoporoosi.[2]

Riskifaktorid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Primaarse amenorröa puhul on üheks riskiteguriks näljutamine. Selleks, et menstruatsioon vallanduks, peab keha rasvaprotsent olema vähemalt 17% ning selleks, et menstruatsioonitsükkel regulaarselt toimiks, on vajalik keha rasvasisaldus 22%. 17% primaarse amenorröa juhtudest on seotud hüpotaalamuse ja hüpofüüsi häiretega, mida võivad põhjustada stress, ülemäärane kehaline aktiivsus, järsk kaalukaotus, kroonilised haigused ning kesknärvisüsteemi traumad või kasvajad. Intensiivse spordiga tegelevate tütarlaste puhul hilineb menstruatsiooni algus keskmiselt 2,3 aastat. Menstruatsiooni võivad edasi lükata ka kesknärvisüsteemile mõjuvad ravimid, psühhotroopsed või narkootilised ained. Sekundaarse amenorröa riskitegurid on osaliselt samad, mis primaarse amenorröa puhul. Kõige sagedamini on põhjus kesknärvisüsteemis paikneva hormoone reguleeriva keskuse tasemel, mida mõjutavad keskkonnamuutused, stress, füüsiline ülekoormus, kaalumuutused, toitumishäired, ja kesknärvisüsteemile mõjuvad ained ning ravimid. [11]

Ravimeetmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Amenorröa ja sellega seotud haiguste ravi sõltub eelkõige tekkepõhjustest. [12]

Anatoomilised genitaaldefektid - Kirurgiline korrigeerimine

- Gonaadide eemaldamine (androgeenide insensitiivsuse sündroom)

Hüpotaalamuse häired - Östrogeeni ja progestiini asendusravi

- Kaltsiumi ja D-vitamiini täiendav manustamine

- Füüsilise aktiivsuse vähendamine, kaalutõusu saavutamine

- Kasvajate kirurgiline eemaldamine

Ajuripatsi häired - Dopamiini retseptori agonistid

- Kasvajate kirurgiline eemaldamine

- Östrogeeni ja progestiini asendusravi

Munasarja puudulikkus - Östrogeeni asendusravi alustatakse umbes 12-aastaselt madalate doosidega, kasvatades neid kindlal määrel 2–4 aastaste vahedega. Paar aastat hiljem lisatakse progestiini asendusravi või siis, kui ilmub vereeritus, lisaks kaltsiumi täiendav manustamine (Turneri sündroom)

- Östrogeeni asendusravi pärast gonaadide eemaldamist (Swayeri sündroom)

- Östrogeeni asendusravi kuni normaalse menopausi eani; täielik östrogeeni ja progestiini hormoonravi; füüsiline aktiivsus; kaltsiumi- ning D-vitamiinirikas dieet (primaarne ovariaalpuudulikkus)

Endokrinopaatiad - Vastavalt diagnoosile sobiv teraapia
Krooniline oligo- või anovulatsioon - Suurendatud füüsiline aktiivsus; vähendatud toidutarbimine

- Madaladoosiline östrogeeni asendusravi kombineerituna progestiiniga

- Insuliinitundlikud ravimid

Etümoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Termin amenorröa tuleb kreekakeelsest sõnast amenrhoia: a = negatiivne, men = kuu, rhoia = vool. Vastand selle on normaalne menstruatsioon (eumenorröa).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Sünnitusabi ja günekoloogia", AS Medicina, lk 63, 2008, ISBN 978 9985 829 4 2
  2. 2,0 2,1 Master-Hunter T., Heiman DL. (2006-04-15). "Amenorrhea: Evaluation and Treatment". American Family Physician. 
  3. "Amenorrhea (Absence of menstruation) – Causes, Diagnosis, Treatment, Ongoing care and Clinical pearls". Health tips (19. juuni 2013).
  4. "Amenorrhea". Clinical Key.
  5. "Missing periods". PDRhealth.
  6. Popat V. (15. detsember 2009). "Amenorrhea, Primary". eMedicine.
  7. Popat V. (10. detsember 2009). "Amenorrhea, Secondary". eMedicine.
  8. Helle Karro. "Menstruaaltsükli füsioloogia ja patoloogia I". Tartu Ülikool.
  9. "Folliikuleid stimuleeriv hormoon (S-FSH); Luteiniseeriv hormoon (S-LH)". Quattromed HTI.
  10. Ehrenberg, A., Kirss, F., Parve M., Kirss A., Poolamets O. (2003). Sünnitusabi ja günekoloogia. Tallinn: Medicina, 75-77. ISBN 9985-829-46-8. 
  11. "inimene.ee terviseportaal".
  12. >Chiavaroli V., D’Adamo E., Diesse L., de Giorgis T., Chiarelli F., Mohn A. (26. november 2011). "Primary and Secondary Amenorrhea". INTECH.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]