Ortoreksia

Allikas: Vikipeedia

Ortoreksia (orthorexia nervosa) on toitumishäire või psüühikahäire, mida iseloomustab äärmuslik või üleliigne hõivatus ebatervisliku toidu vältimisest.[1][2]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ortoreksia on tuletatud kreekakeelsetest sõnadest ορθο- (orthos, “õige”) ja όρεξις (orexis, “isu”). Termini võttis 1997. aastal kasutusele Steven Bratman, arstiteaduse doktor, et võrrelda seda teiste toitumishäiretega, näiteks anoreksiaga. Bratmani väitel võib äärmuslik ortoreksia viia tõsise vaegtoitumiseni või lõppeda isegi surmaga. Ka vähem piiravatel juhtudel võib tekkida toitainete puudus, mille tulemuseks omakorda ortorektiku enesehinnangu langemine, kuna ta süüdistab näljatundes ning keelatud toitude tarbimissoovis iseennast, mitte aga oma dieeti.[3] Bratman kirjeldab ortoreksiat kui haiglast sundmõtlemist, mille puhul on eesmärgiks vältida kõike ebatervislikku. See võib tähendada teatud ebatervisliku toidu vältimist, näiteks rasva, säilitusaineid, kunstlikke lisaaineid või loomprodukte sisaldavaid toiduaineid, või muid, mida isik kahjulikuks peab. “Mittesobivale” toitumisele võib järgneda alatoitumus. Bratmani väitel on ortoreksia all kannatajatel kindlad eelistused toitude suhtes, mida nad tarbivad ning mida väldivad. Toite, mis sisaldavad säilitusaineid, võidakse pidada ohtlikeks. Tööstuslikke tooteid võidakse pidada kunstlikeks, samas puu- ja juurvilju võidakse näha tervislikuna. Bratman kinnitab, et kõhnumine on teatud tervisliku toitumise dieetide puhul tavaline, näiteks toortoitumise puhul, ning mõnikord võib sellest areneda anoreksia. Lisaks väidab Bratman, et anorektiline ortoreksia (anorexic orthorexia) võib olla sama ohtlik kui anorexia nervosa, kuid neil on erinev ajend. Kui anorektik tahab kaalu kaotada, siis ortorektik soovib end tunda puhta, tervisliku ja looduslikuna.[4]

Diagnostilised kriteeriumid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvusvaheline Haiguste Klassifikatsioon RHK-10 ortoreksiat diagnoosina ei tunnista, kuigi on ka arste, kes on, nähes mõnel puhul ortoreksia laastavat mõju tervisele, selle diagnoosiks pannud.[5] 2007. aasta jaanuari seisuga oli avaldatud vaid kaks eelretsenseeritud uurimust ortoreksia kohta.[6][7] Neis defineerivad Donini jt ortoreksiat kui “maniakaalset tervisliku toitumise kinnisideed” ning pakuvad välja mitu diagnostilist kriteeriumi. Ortoreksia all kannatajatel on sageli sümptomid sarnaselt obsessiiv-kompulsiivsele häirele ning nad muretsevad liigselt oma toitumismustri üle. Nagu anoreksia puhul, võivad sellised obsessiiv-kompulsiivsed sümptomid olla pigem nälgimise tagajärjel tekkinud, mitte aga häire põhjuseks.[8] Sarnaselt teistele toitumishäiretele, on ortoreksia all kannatajatele loodud diagnostiline küsimustik.[7] Bratman pakub välja esialgse enesekontrolltesti, mis koosneb kahest küsimusest: “Kas sa hoolid rohkem oma toidust saadavast tervislikust kasust, kui selle söömisest saadavast naudingust?” ja “Kas su dieet eraldab sind teistest sotsiaalselt?”[9] Davise lisatud küsimused WebMD lehel kõlavad: Kas nad kulutavad päevas üle kolme tunni tervislikust toitumisest mõtlemisele? Kui nad söövad vastavalt oma seatud reeglitele, kas nad tunnevad täielikku kontrolli? Kas nad planeerivad juba täna oma homset menüüd? Kas nende dieedi kvaliteedi tõusuga on langenud nende elukvaliteet? On nad enda suhtes rangemaks muutunud? Kas tervislikult toitumine mõjub nende enesehinnangule positiivselt? Kas nad vaatavad üleolevalt nende peale, kes neile sarnaselt ei toitu? Kas nad on “õige” toidu tarbimise eesmärgil loobunud toitudest, mida nad varem nautisid? Kas nende dieet teeb väljaspool kodu söömise keeruliseks, distantseerides neid perest ja sõpradest? Kas neid tabab süütunne või eneseviha, kui nad oma dieedirežiimis eksivad? Kui vähemalt kahele küsimusele on vastus “jah”, võib olla tegemist ortoreksia leebe vormiga.[5]

Sümptomid ja teooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Orthorexia nervosat iseloomustab obsessiivne ebatervisliku toitumise vältimine.[10]. On tähtis teha vahet tervislike indiviidide vahel, kes mingil põhjusel valivad spetsiifilise dieedi, ja nende vahel, kes väljendavad obsessiiv-kompulsiivset käitumist, mis viib haiglasliku seisu või elustiilini. Erinevus väljendub ortorektikute toiduvaliku äärmuslikus piiramises ja kinnisideeks olemises. Ortorektikud ei ole suutelised igapäevastest tegevustest osa võtma. Nad eraldavad end ning sageli muutuvad sallimatuks teiste inimeste toitumise ja tervislike arusaamade suhtes. Tervisliku toitumise kinnismõte võib pärineda erinevatest allikatest - perekondlikest harjumustest, ühiskondlikest trendidest, majanduslikest probleemidest, hiljutistest haigustest, või ka lihtsalt kuuldud väitest, et mingi toidutüüp või -grupp on halb.[4] Ortoreksia levib rohkem meeste kui naiste seas ning neist omakorda vähem haritute hulgas.[6]

Esinemissagedus ühiskonna allrühmades[muuda | redigeeri lähteteksti]

Puuduvad kindlad teaduslikud tõendid, et kinnitada, kas toitumisega seonduvat õppivatel tudengitel ja kutselistel töötajatel on suurem risk ortoreksiasse haigestuda, kuna sellekohased tulemused on uurimustöödes vastukäivad. Siiani on tehtud vaid paar märkimisväärset teadustööd, kus on üritatud tuvastada, millised ühiskonnas olevad grupid on ortoreksiale vastuvõtlikumad.[11] Üks neist on 2008. aasta Saksamaa uurimus[12], mis rajas oma uuringu levinud kahtlusele, et toitumisest keskmisest rohkem teadvatel inimestel, nagu toitumist õppivad üliõpilased, on suurem risk toitumishäirete tekkeks, sest neil on keskmisest põhjalikumad teadmised toidust ning selle mõjust tervisele. Teesiks, et mida rohkem inimene teab tervisest, seda suurem on tõenäosus tervislikkuse kinnisidee arenguks. Selle uuringu eelduseks oli ka, et eelnevad ortorektilised kalduvused võivad õhutada toitumist õppima hakkamist, näidates, et paljud sel alal õppijad kannatasid juba eelnevalt ortoreksia all. Siiski näitasid uuringu tulemused, et selles uuringus osalenud toitumise üliõpilastel ei olnud eelnevaid kõrgemaid ortorektilisi kalduvusi, kui teiste alade üliõpilastel, ning seega järeldati aruandes, et teema vajab edasist uurimist, et selgitada välja täpne suhe toiduteadlikkuse ja ortoreksia puhkemise vahel. Sarnaselt leiti Portugali kolmanda astme toitumisüliõpilaste uuringus[13], et nende ortoreksia testi (ORTO-15)[7] tulemused langesid kursuse vältel, samuti ka üleüldine risk haigestuda toitumishäiresse. Uuringus leiti küll, et toitumist ja terviseteadust õppivatel inimestel on rangem toitumiskäitumine, kuid mitte keskmisest rohkem häiritud toitumismuster.[12] Nende kahe uuringu tulemused näitavad, et toitumisalane informeeritus ei ole ilmtingimata ortoreksia riskifaktoriks.

Bioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ortoreksia bioloogilisi põhjuseid ei ole uuritud. See võib olla toitumiskeskne ilming obsessiiv-kompulsiivsest häirest.[4] 2013. aasta üliõpilaste uuring näitas, et ortoreksia tõsidus oli negatiivses seoses täidesaatvate funktsioonidega. See tähendab, et mida võimekamad olid üliõpilased kognitiivselt keerulistes ülesannetes, seda väiksem oli tõenäosus, et nad ortoreksiat põdesid.[14]

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Chaki, B., Pal, S., & Bandyopadhyay, A. (2013). Exploring scientific legitimacy of orthorexia nervosa: a newly emerging eating disorder. Journal Of Human Sport & Exercise, 8(4), 1045. doi:10.4100/jhse.2013.84.14
  2. Bratman, S. (2009) http://www.orthorexia.com/what-is-orthorexia/
  3. Billings, T. (1999) http://www.beyondveg.com/billings-t/cal-par/calorie-paradox1d.shtml
  4. 4,0 4,1 4,2 Getz, L. (2009) http://www.todaysdietitian.com/newarchives/060109p40.shtml
  5. 5,0 5,1 Davis, J. L. (2000) http://www.webmd.com/mental-health/eating-disorders/news/20001117/orthorexia-good-diets-gone-bad
  6. 6,0 6,1 Donini, L. M., Marsili, D., Graziani, M. P., Imbriale, M., Cannella, C. (2004). Orthorexia nervosa: a preliminary study with a proposal for diagnosis and an attempt to measure the dimension of the phenomenon. Eat Weight Disord. 9(2), 151-157.
  7. 7,0 7,1 7,2 Donini, L. M., Marsili, D., Graziani, M. P., Imbriale, M., Cannella, C. (2005). Orthorexia nervosa: validation of a diagnosis questionnaire. Eat Weight Disord. 10(2), 28-32.
  8. Carlson, N. (2010) Physiology of Behavior, 10th ed., lk 435. Person Education Inc.
  9. McCandless, D. (2005). http://news.bbc.co.uk/2/hi/uk_news/magazine/4389849.stm
  10. Rochman, B. (2010). [1]
  11. Varga, M., Dukay-Szabó, S., Túry, F., F. van Furth, E. (2013). Evidence and gaps in the literature on orthorexia nervosa. Eating and Weight Disorders - Studies on Anorexia, Bulimia and Obesity, 18, 2, lk 103-111.
  12. 12,0 12,1 Korinth, A., Schiess, S., Westenhoefer, J. (2010). Eating behaviour and eating disorders in students of nutrition sciences. Public Health Nutrition, 13, 01.
  13. Mealha, V., Ferreira, C., Guerra, I., Ravasco, P. (2013). Students of dietetics & nutrition; a high risk group for eating disorders? Nutr Hosp. 28(5), 1558-1566.
  14. Koven, N. S., Senbonmatsu, R. (2013). A neuropsychological evaluation of orthorexia nervosa. Open Journal of Psychiatry, 3(2), lk 214-222.