Mine sisu juurde

Lutikalised

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib alamseltsist, mille eri liiki lutikad moodustavad; tavaliste toas elavad lutikate kohta vaata artiklit Voodilutikas

Lutikalised
Roheline haisulutikas Acrosternum heegeri
Roheline haisulutikas Acrosternum heegeri
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Selts Nokalised Hemiptera
Alamselts Lutikalised Heteroptera

Lutikalised (Heteroptera) on suurim vaegmoondega (Hemimetabola) putukate alamselts, mille esindajad on levinud peaaegu üle maakera, kui poolusepiirkonnad ja mõned väiksed ookeanisaared välja arvata. Kokku on maailmas teada ligikaudu 40 000 lutikaliiki, Eestis 467.[1]

Lutikalised on väikesed kuni suured (1 mm – 11 cm), välimuselt väga mitmesuguse kujuga putukad. Nende keha on sageli lamendunud, kehakatted tugeva kitiinkestaga. Suised on pistmistüüpi, ka neil, nagu sarnastiivalistel, moodustub iminokk. Enamikul liikidel on jooksujalad, esinevad veel rööv- ja ujujalad. Tiibu kaks paari, nendest eesmised nahkjad kattetiivad, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus asuvad lutikalistel vinanäärmed. Nende eritis on ebameeldiva lõhnaga ning eemale peletav.

Lutikalised elavad väga mitmesugustes elupaikades, alates kuumavee allikatest ja lõpetades ookeaniavarustega.

  • Veelutikalistest on tuntud sõudurlased. Saleda, veidi lamendunud kehaga, seljapoolelt mustad, kõhupoolelt heledad putukad. Toituvad veetaimedel. Selgsõudurlased ujuvad kõhupool ülespoole, sellepärast on nad seljapoolt heledamad kui kõhupoolt. Üks tavalisemaid liike on selgsõudur.
  • Vesijooksiklased on vee pindkilel kohatavad röövtoidulised lutikad.
  • Vesivaksurlased on samuti veepinnal liikuvad putukad.
  • Verelutiklased on laia ja väga õhukese kehaga lühikeste tiivajäsemetega verd imevad ektoparasiidid. Elavad loomade urgudes ja linnupesades.
  • Kilplutiklased on lühikese, laia ja õhukese kehaga. Seljal esinev kilbike (scutellum) on suur ja ulatub vähemalt tagakeha keskpaigani.
  • Inimkaasleja on voodilutikas (Cimex lectularius) ja vanades majades elav kuni 19 millimeetri pikkune, omapäraselt tolmukorraga kaetud tolmulutikas.

Lutiklased on fülogeneetiliselt väga vanad putukad, fossiilseid jäänuseid on leitud juba ülem-Permist, kus toimus arvatavasti evolutsiooniline lahknemine tirdilistest (Auchenorrynca). Mõned süstemaatikud paigutavad lutikalised koos sarnastiivaliste ühte seltsi nii ühise põlvnemise kui ka mõneti sarnase anatoomia ning füsioloogia tõttu.

Taksonoomia

[muuda | muuda lähteteksti]

Lutikalised on väga suure liikide arvu ning suure rühmasisese muutlikkusega putukaselts ja nende süstematiseerimises on erinevaid variante, mida ka sageli muudetakse. Levinud on süsteem, kus selts jagatakse kaheksasse infraseltsi.

Coleorrhyncha

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Ülemsugukond Peloridoidea
    • Sugukond Pelorididae

Peloriidide praegused levilad paiknevad Lõuna-Ameerikas ja Austraalias.

Enicocephalomorpha

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Ülemsugukond Enicocephaloidea
    • Sugukond Enicocephalidae

Umbes 260 liiki on levinud troopikas ja subtroopikas. Kuna lennuvõimelised vormid kogunevad hämariku saabudes tihti suurtesse kihavatesse parvedesse kutsutakse neid mõnel pool ka sääsklutikateks.

  • Ülemsugukond Dipsocoroidea
    • Sugukond Schizopteridae (Väikesed rööveluviisilised lutikad, kes elavad samblas, lehekõdus ja sipelgapesades.)
  • Ülemsugukond Gerroidea
  • Ülemugukond Mesovelioidea
  • Ülemsugukond Hebroidea
  • Ülemsugukond Gerroidea
  • Ülemsugukond Hydrometrodea
    • Sugukond vesivaksurlased Hydrometridae. Troopika pika ja peene väljavenitatud pulgakujulise kehaga lutikad. Elutsevad veepinnal ning vees ulpivatel esemetel,
  • Ülemsugukond Leptopodoidea
    • Sugukond Leptopodidae
  • Ülemsugukond Saldoidea
  • Ülemsugukond Thaumastocoroidea
    • Sugukond Thaumastocoridae. Enamik nendest on taimtoidulised ning elavad Austraalias, mõned liigid ka Indias ning Lõuna- ja Kesk-Ameerikas.
  • Ülemsugukond Tingoidea
    • Sugukond võrklutiklased Tingidae. Nende keha välispinda katab soontest moodustunud erilise võrgukujuline muster. Mustriga on kaetud pea, rindmik, tagakeha selgmine osa ning tiivad. Võrklutikad on taimtoidulised
  • Ülemsugukond Miroidea
    • Sugukond Miridae. Enamik liike on taimtoidulised ning siia sugukonda kuuluvad ka mitmed olulised kultuurtaimede kahjurid, nagu näiteks Lygus lineolaris, kes toitub puuvillal, ristikul ning mitmetel puu- ja juurviljadel, Nelitriip taimelutikas (Poecilocapsus lineatus) kahjustab aga karusmarja, sõstraid, kibuvitsa ning mitmeid kultuurlilli. Mõned selle sugukonna esindajad toituvad ka seentel ning esineb omnivoore, kes tarvitavad toiduks nii taimemahla kui ka teiste putukate vedelaid kudesid.
  • Ülemsugukond Cimicoidea
  • Ülemsugukond Reduvioidea
    • Sugukond röövlutiklased Reduviidae. Röövtoidulised, kuid leidub ka soojavereliste, sealhulgas inimese ektoparasiite. Enamik liike eritab ohvri kehasse sülge, mis takistab vere hüübimist ning on kudesid lagundava toimega, valmistades sellega ohvrile suuri piinu.
Oblikalutikas kuulub ülemsugukonda Coreoidea.
  • Ülemsugukond Aradoidea
    • Sugukond Aradidae. Elavad puude koore all, lehekõdus, mädanevas puidus; toiduobjektiks on seened.
  • Ülemsugukond Idiostoloidea
  • Ülemsugukond Piesmatoidea
    • Sugukond Piesmatidae
  • Ülemsugukond Lygaoidea
  • Ülemsugukond Coreoidea
    • Sugukond Coreidae. Levinud Aasias, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas. Kõik nad on taimtoidulised, osad võivad kahjustada ka kultuurtaimi.
    • Sugukond Alydidae. Siia sugukonda kuuluvad ka mitmed riisil ning kaunviljadel toitujad.
  • Ülemsugukond Pentatomoidea
    • Sugukond kilplutiklased Pentatomidae. Kapsalutikas (Eurydema oleraceum).
    • Sugukond Cydnidae. Sarnased kilplutikatele, kuid tumedalt värvunud ning elavad kivide all, lehekõdus või sipelgapesades.
    • Sugukond rüülutiklased Scutellerinae. Levinud troopikas ja subtroopikas.
  1. Vt nimestikku 2004. aasta seisuga (454 liiki): Coulianos, Carl-Cedric 2004. Annotated checklist and distribution of the true bugs (Hemiptera-Heteroptera) of Estonia. Proceedings of the Estonian Acadademy of Sciences, Biology, Ecology 54(2): 136–165.