Richard Hausmann

Richard Gustav Gotthard Hausmann (10. detsember (vkj 28. november) 1842 Võrus – 19. detsember 1918 Tartus) oli silmapaistev baltisaksa ajaloolane ja arheoloog.

Hausmann sündis Tartust pärit kullassepa Franz Hausmanni ja Amalie Cordesi perekonnas. 1862. aastal asus ta Tartu Ülikool keemiat õppima, kuid esimese semestri järel leidis ta, et tema tõeliseks kutsumuseks on siiski ajalugu, ning pühendus sellele. Tartus õppis ta ajalugu kuni 1868. aastani, pärast seda siirdus Göttingeni, kus õppis Georg Waitzi käe all, tutvudes õigusajalooga ning omandas väga heal tasemel allikakriitilised oskused. Ühe semestri õppis Hausmann ka Viini ülikoolis, kus täiendas end ajaloo abiteaduste alal. 1870. aastal lõpetas ta õpingud magistritööga "Das Ringen der Deutschen und Dänen um den Besitz Estlands bis 1227" ning naasis Tartu Ülikooli õppejõuks. 1880. aastal kaitses ta ka doktoritöö teemal "Studien zur geschichte Königs Stephan v. Polen". Temast sai hea üldajaloo asjatundja.

Tartu Ülikoolis töötas Hausmann kuni 1898. aastani, täites dotsendi, professori ja prorektori ametikohuseid. Lisaks üldajaloole pidas Hausmann ka Baltikumi keskaja, allikaõpetuse ja arheoloogia loenguid. Lisaks sellele oli Hausmann aastatel 1882–1890 Tartu Ülikooli raamatukogu direktor. Ta oli ka üks Õpetatud Eesti Seltsi aktiivsemaid liikmeid.

Hausmann uuris küllaltki erinevaid valdkondi, alustades Liivimaa ajaloo allikate tuvastamisest välisarhiivides ning lõpetades arheoloogiliste kaevamiste teostamisega, uurides eriti rauaaegseid kivikalmeid Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis, saavutades kõikjal oma aja kohta silmapaistvaid saavutusi. Kestvamad saavutused olid tal siiski eestkätt Liivimaa keskaja uurimises, aga ka arheoloogia populariseerimisel; samuti Tartu varasema ehitusajaloo uurimisel, viimases valdkonnas oli ta juhtiv jõud kuni surmani.^[viide?] Tema tugeval allikakriitikal ning põhjalikul arhiivitööl baseeruv uurimistegevus sai eeskujuks paljudele hilisematele baltisaksa ajaloolastele, nii et välja kujunes koguni Hausmanni koolkond, kuhu kuuluvateks võiks lugeda Hermann von Bruiningki, Otto Harnacki, Friedrich Bienemann nooremat, Arnold Feuereisenit, Ernst Seraphimi, Johannes Hallerit, Otto Greiffenhagenit, Leonid Arbusow nooremat ja paljusid teisi.

Eesti rahvusliku ajalooteaduse kujunemise seisukohalt oli Hausmannil emeriitprofessorina 20. sajandi alguses oluline roll eestlastest ajaloohuviliste juhendamisel, kelle seas olid näiteks Martin Lipp, Villem Reiman ja Johan Kõpp.

Teosed

"Das Ringen der Deutschen und Dänen um den Besitz Estlands bis 1227", Leipzig: Duncker & Humblot, 1870 Digitaalselt
Ueber den Codex Dorpatensis der Chronik des Balthasar Rüssow : Vortrag gehalten in der 423. Sitzung der Gelehrten Estnischen Gesellschaft am 7. (19) Mai 1875 1875
"Studien zur geschichte des Königs Stephan von Polen", H. Laakmann, 1880 (2010 ISBN 9781144245502 )
Livländische Processe im Reichskammergerichts-Archive zu Netzlar 1887
Ueberblick über die Entwickelung der archäologischen Forschung in den Ostseeprovinzen während der letzten fünfzig Jahre : Vortrag auf dem Archäologischen Congress zu Riga am 2. Aug. 1896 1898
Livländische archäologische Funde in der Ferne 1902
Ein Bronze-Depotfund mit einer römischen Bronze-Lampe, gefunden zu Kawwast bei Dorpat 1906
Übersicht über die archäologische Forschung in den Ostseeprovinzen im letzten Jahrzehnt 1909
Prähistorische Archäologie von Estland, Livland, Kurland 1910