Johannes Haller
Johannes Haller (16. oktoober 1865 Käina – 24. detsember 1947 Tübingen) oli baltisaksa päritolu saksa ajaloolane.
Haller õppis aastatel 1883–1888 Tartu Ülikoolis ajalugu, olles õpingute ajal korporatsioon Estonia seenior. Töötas pärast ülikooli lõpetamist koduõpetajana Eestimaal ja Liivimaal. Aastatel 1890–1891 õppis ta Berliini ja Heidelbergi ülikoolides.
Aastal 1901 sai ta erakorraliseks professoriks Marburgi Ülikoolis, aastal 1904 sai ta samas ülikoolis korraliseks professoriks (ja arheoloogiainstituudi direktoriks). Aastal 1904–1913 oli ta Gießeni Ülikooli professor. Aastatel 1913–1932 oli ta Tübingeni Ülikooli professor. Ta oli ka Tübingeni Ülikooli rektor[1].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Eduard von Stackelberg. Ühe baltlase võitlustee. Püüdlused, võidud ja kaotused. Eesti Päevaleht, Akadeemia 2010
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Johannes Haller: "Elumälestused: Nähtu— kuuldu— mõeldu." Tõlkinud Hanna Miller. Akadeemia 2021/1: 52–132.
- Kalev Kask: "150 a. Johannes Halleri sünnist." Hiiu Leht, 16. oktoober 2015
- Hanna Miller: "Hiiumaal sündinud mees, kellest sai 20. sajandil enim loetud saksa ajaloolane". Akadeemia 2021/1: 133–136.