Muldpink

Muldpink, Lõuna-Eestis ka mulder,) oli rehielamus rehetoa, hiljem ka kambrite välisseinte äärde rajatud madal muldvall, mida ääristas palk või kivirida.

Rõhtpalkidest taluhoonetel süvistati pinnast vundamendi tarbeks väga vähe või üldse mitte. Iga nurga ja seinte liitumiskoha alla pandi nurgakivi e. plint. Vahepealne osa võidi jätta tühjaks või täita kividega, mille vahed tihendati kas savi või lubjaseguga, mõnikord laoti kivid ka ilma sideaineta. Selline tihendatud vundament, mis pakkus kaitset külma, tuule ja kahjurloomade eest, ehitati tavaliselt elumajadele ja tallidele.

Elamu soojapidavuse tõstmiseks rajati sageli välisseina äärde 20-30 cm kõrgune muldvall, mida kasutati ka istumiseks. Et muld laiali ei vajuks, asetati maapinnale seinast umbes 50-70 cm kaugusele palk, mida nimetati muldpink. Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel ehitati samal eesmärgil nn. kivipingid, kus palki asendas paeplaatidest madal müür.

Ka idaslaavlaste ning soomlaste palkelamutel oli muldpink enamasti sisse ehitatud. Eestis kadus muldpink kasutuselt, kui 19. sajandi lõpul hakati elamutele vundamente ehitama.

Kirjandus

• Ilmari Manninen. Die Sachkultur Estlands. II. Band. Kirjastus: Õpetatud Eesti Selts, Tartu, 1933
• Gustav Ränk. Saaremaa taluehitised. Tartu, 1939.

Välislingid

• Vundament ja sokkel. Muinsuskaitseamet.
• Toasisene muldpink. Johannes Võerahansu joonis, Eesti Rahva Muuseum.