Joseph de Maistre

Allikas: Vikipeedia
Joseph de Maistre (Karl Vogel von Vogelsteini portree (u 1810)

Krahv Joseph-Marie de Maistre (1. aprill 175326. veebruar 1821 Torino) oli Savoiast põlvnev konservatiivne prantsuskeelne filosoof, poliitikateoreetik ja kirjanik. Kõrvuti Louis de Bonaldi ja Edmund Burke'iga peetakse teda üheks moodsa konservatismi rajajaks.

Emigreerunud Savoiast selle okupeerimise ajal revolutsiooniliste Prantsuse vägede poolt, viibis emigratsioonis Lausanne'is, Veneetsias, Sardiinia saarel ja Peterburis, elades äärmises viletsuses[1]. Jõudu andis talle vankumatu usk katoliku kiriku õpetusse.

De Maistre oli üks esimesi Prantsuse revolutsiooni kritiseerinud mõtlejaid. Tema elavas ja kujundlikus keeles kirjutatud teoseid arvatakse tänini katoliikliku konservatismi ja õigustraditsionalismi klassika hulka.

De Maistre'i seisukohad põhinevad arusaamal inimesest kui põhimõtteliselt ebatäiuslikust olendist, kelle mõtestatud elu on võimalik vaid tänu absoluutse jõu sekkumisele. Sellest tulenevalt ei pidanud de Maistre suveräänsust inimesest lähtuvaks ega inimeses leiduvaks, vaid omistas selle Jumalale, kelle õigusi tuleb sõnastada ja ellu viia. Seisuslikku ühiskonnakorraldust ja alalhoidlikkust propageeriva de Maistre'i meelest olid Jumala suveräänsuse maapealsed esindajad ja täideviijad katoliku kirik ning monarhia Jumala armust.

De Maistre ja de Bonald olid esimesed, kes nägid Prantsuse revolutsioonis inimliku mõõdutundetuse ja eetilise relativismi avaldust.

De Maistre ei piirdunud filosoofi ja literaadi rolliga. Savoia kuninga saadikuna viibis ta 1803–1817 Peterburis, kus ta üritas saavutada Prantsusmaa poolt vallutatud provintside tagastamist Sardiiniale. Ta jõupingutused ei kandnud vilja, kuid tal oli arvestatav vaimne mõju Vene õukonnas[2]. Tolle perioodi mälestustele tugineb ka de Maistre'i poolt Platoni dialoogi vormis kirja pandud filosoofiline teos "Peterburi õhtud".

Hinnanguid[muuda | muuda lähteteksti]

Émile Faguet iseloomustas de Maistre'it järgmiselt: "Äge absolutist, raevukas teokraat, leppimatu legitimist, paavstist, kuningast ja timukast koosneva elajaliku kolmainsuse apostel, alati ja kõikjal kõige paadunuma, kitsarinnalisema ja paindumatuma dogmatismi eestvõitleja, sünge kuju keskajast, pooleldi õpetatud doktor, pooleldi inkvisiitor, pooleldi timukas".[3]

Aleksander Aspel sissejuhatuseks de Maistre'i esseedele: "Et tõendada usudistsipliini ja karmi riikliku surve vajadust, ta maalis ["Peterburi õhtutes"] kõige kohutavamate värvidega kurjuse valitsevat osa inimkonnas. Veri on algaegadest peale pidanud maa peal voolama. Aga see kõik on Jumaliku Ettenägevuse seatud. Sõjad ja timukad täidavad tema tahet."[4]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1796 "Considérations sur la France"
  • 1792–1797 "De la Souveraineté"
  • 1809 "Essai sur le principe générateur des constitutions politiques et des autres institutions humaines"
  • 1819 "Du pape"
  • 1821 "Soirées de St. Pétersbourg"

Eesti keeles on ilmunud:

  • Katkendid teosest "Peterburi õhtud" (arutlused "Timukas" ja "Pärispatt ja inimene") raamatus "Valik prantsuse esseid", koostanud ja tõlkinud Aleksander Aspel, EKS, Tartu 1938, lk 215–225
  • Arutlused "Revolutsioonist" (teosest "Mõtteid Prantsusmaa üle") ja "Inimohvritest" (teosest "Peterburi õhtud") ajakirjas Vikerkaar, 2016, nr 10/11, lk 37–53, tõlkinud Mirjam Lepikult. (Sealsamas järgneb ka Isaiah Berlini essee "Maistre" Triinu Paku tõlkes.)

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. https://ru.wikisource.org/wiki/%D0%AD%D0%A1%D0%91%D0%95/%D0%9C%D1%8D%D1%81%D1%82%D1%80,_%D0%96%D0%BE%D0%B7%D0%B5%D1%84-%D0%9C%D0%B0%D1%80%D0%B8
  2. "Valik prantsuse esseid", koostanud ja tõlkinud Aleksander Aspel, EKS, Tartu 1938, lk 215
  3. Émile Faguet, Politiques et Moralistes du Dix-neuvieme Siècle, 1st series, Paris: Société Française d'Imprimerie et de Librairie, 1899. Tsiteeritud teoses: Joseph de Maistre "Considerations on France", Cambridge University Press, Cambridge, 1994, lk xi
  4. "Valik prantsuse esseid", koostanud ja tõlkinud Aleksander Aspel, EKS, Tartu 1938, lk 216