Rüütlilaul
Rüütlilaul ehk rüütliluule (saksa keeles höfisch-ritterliche Dichtung) on keskaegne õukonnaluule, mida tavaliselt esitati lauldes mõne poogen- või näppepilli saatel. Tänapäevani säilinud keskaegsest ilmalikust luulest moodustab rüütlilaul kõige suurema osa[1].
Rüütlilaulu päritolu
[muuda | muuda lähteteksti]Rüütlilaul sündis 11. sajandil maurist Cordoba vürsti õukonnas Hispaanias ja levis sealt Lõuna-Prantsusmaale Provence'i. Sealt levis rüütlilaul Burgundia kaudu edasi Saksamaale ning Põhja-Itaalia kaudu Austriasse[viide?].
Rüütlilaul on lisaks klassikalisele ladinakeelsele luulele (Ovidius, Horatius) ka tugevate araabia mõjudega: näiteks saksa minnesingerite lauludes on kasutusel araabia rütmidega värsistruktuurid ning muidki andaluusia luule tunnuseid[viide?]. Rüütlilaulu on mõjutanud nii keskladina vaimulik luule, vagantide ladina- või segakeelne luule, mille kõrgaeg oli 12. sajandil, araabia kurtuaasne lüürika kui ka eri maade rahvalaul.
Luuletajad
[muuda | muuda lähteteksti]Nagu kreeka luule ja varakristlikud kirikulaulud elas ka rüütlilaul esmalt vaid laulduna ning tekstid pandi kirja hiljem (vahel ka koos meloodiaga). Luule ja muusika on sellel ajaperioodil veel lahutamatult seotud ning kõik luuletajad ühtlasi heliloojad.
Rüütlilaulude loojad olid tavaliselt kõrgaadli hulka kuulunud rüütlid, kes olid asunud vürsti teenistusse, kuid rüütlilaule võisid luua ka alamaadel, kleerikud või linnakodanikud. Oma lauludes nimetasid rüütlilaulude loojad ennast abielus naise, kelleks enamasti oli vürsti abikaasa, "teenriteks". Lisaks daami austamisele olid rüütlilaulude teemad tihti seotud ka usuga Jumalasse ning rääkisid isiklikest läbielamistest. Vürstid toetasid rüütlilaulude loojaid majanduslikult, tellides neilt laule.
Rüütlilaulu looja oli reeglina ühes isikus poeet ja laulja, kes tavaliselt esitas oma laule ise. Ta võis ennast saata kas fiidli, lauto või harfiga, vahel võisid seda teha vürsti teenistuses olevad rändmuusikud. Teksti saade oli tavaliselt laulu meloodia heterofooniline improvisatsioon. Muusikainstrumentidel mängiti laulu saateks meloodia kaunistatud variante ning improviseeriti sellele eel- ja järelmäng. Rüütlilaulu saadet üles ei kirjutatud, säilinud on vaid ühehäälsed meloodiad. Rüütlilaulu traditsiooni kandsid edasi rändmuusikud.
Rüütlilaulude loojaid nimetati piirkonniti erinevalt: Lõuna-Prantsusmaal nimetati neid trubaduurideks, Põhja-Prantsusmaal truväärideks ning Saksamaal ja Austrias minnesingeriteks.
13. sajandil hakkas rüütlilaul levima ka linnades.
Rüütliluule žanrid
[muuda | muuda lähteteksti]- kantsoon (oksitaani canso, prantsuse chanson, saksa Lied) – armastuslaul, kõrgeimalt hinnatud žanr
- sirventees (prantsuse sirventes, saksa Spruch) – teenistuslaul, laul poliitilisel või ühiskondlikul teemal, sageli satiiriline pilkelaul
- tentsoon (oksitaani tenso, prantsuse partimen, jeu-parti) – vaidluslaul, tavaliselt kahe reaalse või kujuteldava tegelasega, väga erinevatel teemadel, domineerib siiski armastusteema
- ristisõjalaul (oksitaani canso de crozada, prantsuse chanson de croisade) – ristiretke kirjeldus või üleskutse ristisõjaks
- itk (oksitaani planch, planh, ladina planctus, prantsuse lament) – konkreetse isikuga seotud leinalaul
- alba (oksitaani alba, aube, saksa Tagelied, Wächterlied) – koidulaul, valvav teener manitseb hommiku saabumisel kallima juures ööd veetvat rüütlit
- sereena (serena) – õhtulaul, rüütel palub daamil endale uks avada
- pastorell (pastorela) – rüütli ja karjuseneiu armastuslaul
- romanss (romanza) – rüütli ja daami armastuslaul
- ballaad (balada, dansa) – tantsulaul, tavaliselt koori refrääniga[2]
Muusikalised vormid
[muuda | muuda lähteteksti]Õukonnaluule saateks loodud säilinud muusikat saab jaotada nelja põhitüüpi.
Litaaniatüüp
[muuda | muuda lähteteksti]See muusikavorm on eelkõige värsseeposte ja kangelaslaulude ettekandmiseks. Pikkade värsiridadega jutustav laul ei pruugi jaguneda kindla ridade arvuga stroofideks, vaid erineva ridade arvuga lõikudeks (prantsuse keeles laisse). Kõik värsid lauldakse ühe viisiga.
- Regulaarsete stroofilike lõikudega vormi nimetatakse laisse-stroofiks. Seal on samuti värsi põhimeloodia sama, kuid rea lõpus võib meloodia erineda. Värsirida võib lõppeda avatud (prantsuse keeles ouvert) või suletud lõpuga (prantsuse keeles clos)[3].
- Teine laisse-laulu variant on refrääniga vorm rotrouenge, kus 3–5-realisele laisse-stroofile liitub refrään.
Sekventsitüüp
[muuda | muuda lähteteksti]Analoogiliselt kirikulaulu sekventsile koosneb laul riimuvatest paarisvärssidest, millele võib liituda avatud või suletud lõpp. Sekventsitüüpi muusikaga on näiteks lee (prantsuse lai, laich, saksa leich), estampii (estampie) ja descort; kaks viimatinimetatut on tänapäeval tuntud instrumentaalmuusikana, aga pole võimatu, et nad on olnud lauldavad[4].
Hümnitüüp
[muuda | muuda lähteteksti]Vormilt vastab see tüüp ambroosiuse hümni vormile. Stroofis on neli värsirida (a b c d) läbikomponeeritud meloodiaga; kui kaht esimest (ladina pes, saksa Stollen) korratakse (ab ab cd), tekib nn bar-vorm AAB, mis on tavaline vorm kantsoonis. Kui AAB lõppu korratakse A muusikalist lõppu (ab ab cdb), saadakse ringkantsoon.
Rondellitüüp
[muuda | muuda lähteteksti]Rondellitüüpi lauludeks nimetatakse refrääniga laule.
- ballaad, ballade – kantsooni stroofile on lisatud omaette viisiga refrään, skeem ab ab cd R(ef)
- virelai – refrään raamib kantsoonistroofi ja B-l on refrääniga ühine lõpp, skeem R(ef) ab ab cf R(ef)
- rondeau – värsis vahetuvad koori refrään (R) ja soolo-osad (additamenta 'lisa'), kordub lühike meloodialõik kord lõpuga ja kord ilma, skeem R(ab) a R(a) ab R(ab). Võib esineda lihtsustatult, ilma esimese refräänita[4].