Planh
.jpg)
Planh (oksitaani keeles [ˈplaɲ] 'kaebus', 'itk'; sama tähendusega on ladina keeles planctus, millest on sõna arvatavasti tuletatud), eestikeelses kirjanduses itk on üks trubaduuriluule žanre, lüüriline leinalaul konkreetse isikuga seoses[1], kes võis olla mõni silmapaistev isik, patroon, sõber või daam[2].
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Itku peamised elemendid on leina väljendamine, lahkunu ülistamine ja palve tema hinge eest. Konventsionaalse pealispinna all väljenduvad selles žanris sageli sügavad tunded[3].
Itk on lähedane sirventeesile, kuna mõlemad olid tavaliselt kontrafaktuursed, st kirjutati olemasolevatele meloodiatele, jäljendades mõnikord isegi algse laulu riimisid. Samas on üks tuntud itk, Gaucelm Faiditi kaebus kuningas Richard Lõvisüdame surma puhul 1199. aastal, loodud koos originaalmuusikaga.[3]
Elisabeth Schulze-Busacker eristab kolme tüüpi leinalaule: "moraliseeriv itk", milles leina väljendamine juhib välja ühiskonnakriitikani; "tõeline itk", milles on keskel kohal isiklik lein; ja "õukondlik itk", milles jutustatakse isiku surma mõjust õukonnas. Itkus teatatakse isiku surmast lihtsa sõnapaariga "es mortz" ('on surnud'), 13. sajandil oli nende sõnade paiknemine luuletuses rangelt kindlaks määratud ja need pidid asuma esimese salmi seitsmendas või kaheksandas reas. Trubaduur võis kaevelda oma patrooni surma pärast, kuid asjaolu, et itkudes kiitsid nad harva oma patroonide järeltulijat, võib anda märku leina siirusest ja mitte pelgalt majanduslikest kaalutlustest.[2]
Teada on 44 itku ajavahemikust 1137–1343[2]. Varaseim neist on Cercamonilt Akvitaania hertsogi Guillaume X d'Aquitaine'i surma puhul 1137. aastast. Hiliseim on anonüümse autori loodud itk Napoli kuninga Roberto mälestuseks 1343. aastast.