Truväär

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Truväär (trouvère, prantsuse hääldus: [tʁuvɛʁ]) oli kõrgkeskajal (1100–1350) Põhja-Prantsusmaal (Loire'i jõest põhja pool) tegutsenud luuletaja ja muusik, prantsuskeelse (langue d'oil) rüütliluule looja[1]. Nimetus on prantsuskeelne vaste oksitaani sõnale trubaduur, mis tähistab oksitaanikeelse luule loojat.

Prantsuskeelset truvääriluulet lõid ka naissoost luuletajad, nagu Marie de France, Doete de Troyes või Agnès de Navarre, aga nende kohta erinevalt Provence'i luuletajannadest ei kasutatud eraldi prantsuskeelset sõna. Tänapäeval vahetevahel kasutatud sõna trouveresse pole keskajast pärit[2]. Enamik naisluuletajaid pole teada nime-, vaid ainult kohanime pidi (nagu näiteks dame du Fayel).

Truvääriluulest on tänaseni säilinud umbes 4000 teksti ja üle 1700 meloodia. Truvääride luule ja muusika mõjutas tugevasti õukondlikku luulet Saksamaal ja minnesingerite traditsiooni teket.

Ajalooline seos trubaduuriluulega[muuda | muuda lähteteksti]

Suhtlus Põhja- ja Lõuna-Prantsusmaa vahel elavnes seoses ristisõjaga, millest paljud truväärid ise osa võtsid. Trubaduuride lüürikast võtsid truväärid üle kurtuaassed teemad ja värsside meetrika. Truväärilüürika arenes siiski trubaduuridest võrdlemisi sõltumatult ja erinevalt viimastest ei muutunud obskuursus ja raskestimõistetavus (trubaduuride trobar clus) truväärilüürikas omaette väärtuseks. Truvääriluule on põhiosas lüüriline armastusluule, mis õhkab kõrge ja kättesaamatu daami poole, esineb ka satiirilist luulet ning mõnikord ilusa elu naudingute kiituseks loodud värsse.

Tähtsaim ühenduslüli prantsuskeelse ja oksitaanikeelse luule loojate vahel oli Marie de Champagne'i õukond Troyes's. Selles õukonnas tegutses 12. sajandil muuhulgas kurtuaassete romaanide autor Chretien de Troyes, esimene autor, kelle prantsuskeelne luulelooming oli stiililt oksitaanikeelse trubaduuriluulega võrreldav[3]. On oletatud, et truvääride kuulajaskonnale pakkus suuremat naudingut teemade tuttavlikkus ja orienteerumine tüüpkujundites kui luuletaja originaalsus. Tänapäeval kõrgeimalt hinnatud on just "ebatüüpilised" truväärid, näiteks Rutebeuf[4] või Adam de la Halle, kes kasutas tüüpiliste vormide ballaadi, rondoo või virelai viisistamisel juba polüfoonilist kompositsioonitehnikat.

Tuntumad truväärid[muuda | muuda lähteteksti]

Truvääriluule kõrgaeg jääb 12. sajandi lõppu ja 13. sajandisse, mille jooksul see kunst tasapisi linnastus. See tähendab, et kui 13. sajandi esimesel poolel olid ülekaalus aadlipäritoluga luuletajad ja nende hulgas vaid mõned vaimulikud ja linnakodanikud, domineerisid sajandi lõpul truvääride hulgas juba linnamuusikud, nagu Adam de la Halle ja Jehan Bretel.

12. sajandi teisel poolel tegutsenud truväärid[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene kõrgaeg 13. sajandi algul[muuda | muuda lähteteksti]

Teine kõrgaeg 13. sajandi teisel poolel[muuda | muuda lähteteksti]

14. sajandil tegutsenud Guillaume de Machaut'd on mõnikord nimetatud viimaseks truvääriks, hoolimata asjaolust, et tema looming ja elukäik erines enamiku truvääride omast[5].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. T. Siitan. Keskaja muusika aastani 1300. Tallinn, 1989
  2. P. Rickard. The French Language in the Seventeenth Century: Contemporary Opinion in France. Boydell & Brewer, 1992
  3. T. Siitan. Keskaja muusika aastani 1300. Tallinn, 1989
  4. https://www.britannica.com/art/trouvere
  5. https://www.mtholyoke.edu/acad/medst/medieval_lyric/machaut/

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]