Põhja-Ingeri vabariik
|
Ingeri vabariik Inkerin tasavalta 19. juuni 1919 – 5. detsember 1920 | |||||
 Ingerimaa, mida vabariik ühendada soovis. Peamiselt tegutses vabariik punasega märgitud Lempaala, Vuole ja Mikkulaineni maakonnas | |||||
| Valitsusvorm | vabariik | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| Riigipea | Pietari Toikka | ||||
| Rahvaarv | u 400 elanikku | ||||
| Hümn | Nouse Inkeri | ||||
| |||||
.svg){kind=small}
Ingeri vabariik (Soome keeles Inkerin tasavalta), tänapäevastes allikates tavaliselt tuntud kui Põhja-Ingeri vabariik (soome keeles Pohjois-Inkerin tasavalta) või Kirjasalo vabariik (soome keeles Kirjasalon tasavalta) oli 9. juulist 1919 kuni 6. detsembrini 1920 Soomega piirneval Ingerimaal eksisteerinud riik. Vabariigi sihiks oli ühendada enda alla Ingerimaa – umbes 15 000 km2 suurune ajalooline regioon Peterburi kubermangu põhjaosas, mis oli tollal väljaspool Peterburi asustatud peamiselt ingerisoomlastega.
Hoolimata riigi juhtkonna katsetest esindada kogu Ingerimaad, ei leidnud vabariik laialdast ingerlaste toetust ning Soomes olevatest ingerlastest moodustatud väeosaga vallutatud piiriäärne Kirjasalo küla oli peaaegu kogu ala, mida vabariik oma eksistentsi jooksul kontrollis. Vabariigi pindala oli umbes 30 km², tänapäeval kuulub ala Venemaale.
Ajendid
[muuda | muuda lähteteksti]Ingerisoomlased rändasid Ingerimaale pärast seda, kui Rootsi 1617. aastal Stolbovo rahuga ala endale sai. Kohalikud õigeusklikud ei soovinud luterliku Rootsi võimu all elada ning rändasid Venemaale, samas kui Rootsi avas Ingerimaa soomlastele. 17. sajandi lõpuks oli see piirkond sisuliselt soomekeelne. Põhjasõja ajal vallutas Venemaa taas Ingerimaa. 1703. aastal rajas Peeter I Venemaa uue pealinna Peterburi Ingerimaa keskele Neeva jõe suudmesse ja asus vene talupoegi piirkonda asustama.[1]
Ingerimaa soomlaste rahvuslik ärkamine toimus samaaegselt soomlusliikumise sünniga Soomes, kusjuures soomlus arenes Ingerimaal käsikäes Soome arenguga. Kuni venestamisaktsioonideni elasid ingerisoomlased naabruses elavatest venelastest omaette. Ingerlased olid rajanud omakeelse koolivõrgustiku ja säilitanud soomekeelse luteri kiriku, mis mõlemad tuginesid Soomele. Ingerlaste etnilise identiteedi alusteks olid soome keel, evangeelne luteri usk, kodukant ja ülejäänud soomlastest erinev ”ühtne kannatuste ajalugu". Pidev soomesoomlaste sisseränne tõi uusi elanikke, eriti Põhja-Ingerimaale, kus osas küladest oli ligi pool elanikest Soomes sündinud. Seega oli kontakt Soome uusasunikega pidev ning tugevnev ühtne emakeelne kirik ja kool (kaasa arvatud Soomes trükitud õpikud) olid aluseks sellele, et vaimseks kodumaaks peeti Ingerimaal Soomet. Märkimisväärseim oli soomlaste asustus Põhja- ja Kesk-Ingerimaal, kus valdav osa küladest olid soome külad.[1]
20. sajandi alguseks oli Ingerimaal koos soomesoomlaste, isurite ja vadjalastega soomekeelsete elanike hulk regioonis umbes 175–180 tuhat inimest, sellele lisaks elas seal ka eestlasi ja venelasi. Ingerimaal kasutusel olnud murrakud säilisid enamvähem samad, mis Kagu-Soomes räägitavad murrakud. Soomlastest 98% olid soomekeelsed, vene keelt osati sageli kõigest sedavõrd, et hädavajaliku asjaajamisega toime tulla.[1]
Veebruarirevolutsiooni järel asusid ingerlased tegutsema, et taotleda Ajutise Valitsuse käest autonoomiat. 28. aprillil kogunes Petrogradis haridusseltsi Soihtu kokku kutsutud Ingerimaa üldine rahvakoosolek, kuhu saabus 200 esindajat. Koosolekul asutati täideviivaks esindusorganiks 27-liikmeline Ingeri Keskkomittee (Inkerin keskusvaliokunta), mille esimeheks valiti Kaapre Tynni. Koosolek esitas idee, et elanike poolest enamuses soomekeelsed vallad peaksid saama riigis autonoomia, sellele Vene riigi poolt vastust ei tulnud. Liitumist Soomega välja ei pakutud.[1]
Pärast enamlaste võimuhaaramist 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni järel hakkasid bolševikud piirkonnas vastuhakkajaid karistama ja kehtestasid karmi režiimi. Ajalehtede Inkeri ja Neva kui mitte-bolševistlike lehtede väljaandmine keelati. Olukord tekitas kohalikes rahulolematust, eriti Soome piiril olevas Kirjasalo kihelkonnas. Ingerlased kogunesid uuesti 1918. aasta märtsis ning asutasid uue esindusorgani Ingeri Rahvanõukogu (Inkerin kansanvaltuusto), mille esimeheks sai Kaapre Tynni. Eesmärgiks oli endiselt moodustada Ingerimaa soome enamusega valdadest autonoomne haldusüksus. Võimalikust liitumisest Soomega räägiti esmakordselt 24. novembril 1918, kui Viiburis peetud Põhja-Ingerimaa põgenike koosolekul kuulutati see ühe soovitud tulevikuna välja. Samuti otsiti toetust Soomelt, lubades et Soome sissetungi puhul tõuseksid ingerlased enamlaste vastu üles. Soome valitsus ei toetanud Ingerimaa ülestõusu mõtet, mille tulemusel hakkasid ingerlased nõu pidama hõimuaktivistidega ja pöördusid Eesti Abistamise Peatoimkonna poole Soomes. Et ingerlastel oleks otsustusvõimeline juhtorgan, mis nende nimel läbirääkimisi peaks ja neid esindaks, asutati 31. jaanuaril 1919 Ingeri Ajutine Valitsuskomitee (Inkerin väliaikainen hoitokunta).[1]
Ingeri vabariik
[muuda | muuda lähteteksti]Vabariigi väljakuulutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Enamlaste (bolševike) võimu kogenud juhtivad ingerlased põgenesid võimalusel Soome poole. Kuna aga Soome üritas hoida hädalisi väljaspool riigi piire, kogunes Põhja-Ingerisse suur arv poliitiliselt aktiivseid ingerlasi. Nähes, et Soome neid ei lasta, kuulutasid 10. juunil 1919 ingerlased Kirjasalos välja oma vabariigi. Juulis 1919 asutasid ingerisoomlased Põhja-Ingeri Komitee (Pohjois-Inkerin hoitokunta), mis seadis oma eesmärgiks luua autonoomne Ingerimaa, võimalusel liitriigis Soome, Eesti või Karjalaga. Kiiresti moodustati 580 mehest koosnev Erillis-Pataljoona, mis pärast sõjalise väljaõppe omandamist nimetati ümber Põhja-Ingeri 1. rügemendiks, mille etteotsa sai Georg Elfvengren. Rügement sai Soomelt varjatud tuge relvastuse ja sõjalise väljaõppe näol, ametlikult läks see tugi Eesti valitsuse nimele.[1][2]
26. juulil 1919 tungis rügement pealtnäha omavoliliselt, aga salajases kokkuleppes hõimuaktivistidega Ingerimaal peale ning vallutas Lempaala ja Miikkulaineni maakonnad, liikudes 27. juuliks umbes 15 km kaugusele Soome piirist. Hõimuaktivistid tervitasid pealetungi, kuulutades vallutuse sihiks "luua aktivistide riik, kust saaks kogu Ingeri vabastada". Kuid pealetungi ei kiitnud heaks Soome valitsus, mis sulges piiri Ingeri vabariigiga ning keelustas ingerlaste aitamise. See otsus määras pealetungi saatuse ning augustis tuli juba vallutatud alad uuesti enamlastele loovutada. Elfvengren tagandati ja uueks Ingeri rügemendi juhiks nimetati reservleitnant Elja Rihtniemi, kellele Soome oli valmis relvastust tarnima.[1][2]
Vabariigi tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]
Tekkinud niinimetatud "Kirjasalo vabariik" koosnes viiest Lempaala kihelkonda kuuluvast külast ja umbes 400 elanikust. Riigil oli oma vallavolikogu, Põhja-Ingeri Komitee andis seal välja oma ajalehte Kirjasalon Sanomat ja koostöös Soome postiametiga oma postmarke. Esialgselt põgenike abistamise jaoks rajatud Ingeri Ajutine Komitee kujunes esindusorganisatsiooniks ja ingerisoomlased hakkasid end nimetama Ingeri kodanikeks. Hakati välja andma Ingeri kodanike isikutunnistusi, milles oli kirjas inimese nimi, sünnikoht, rahvus ja amet. Dokument sai kinnituseks templi kohalikust omavalitsusest ning oli kõlblik ka Soome reisimiseks ja seal töötamiseks. Põhja-Ingeri rügement moodustas 1919. aasta suvest kuni 1920. aasta detsembrini nn Kirjasalo vabariigi armee. Sarnaselt Karjala Porajärvi ja Repola piirkondadega avaldas ka Kirjasalo soovi liituda Soomega.[1]
Nähes, et vallutused ei lähe hästi, hakkas kohalik juhtkond pöörama rõhku autonoomia nõudele. 23. juunil andis Ingeri ajutine komitee ajalehtedele teadaande, milles kuulutati, et ingeri rahva eesmärgiks on moodustada Petrogradi kubermangu põhjapoolsetest piirkondadest – Lyyssist, Petrogradist, Tsarskoje Selost, Peterhofist ja Jamburgist – sisemiselt autonoomne maakonnariik (Inkerin sisäisesti autonominen maakuntavaltio), mis oleks Venemaa koosseisus.[1]
Suve lõpuks leidis Soome, et puhvertsoon Venemaaga on kasulik ja asus vabariiki toetama, andes rügemendile relvi ning lubades Põhja-Ingeri komiteel mobiliseerida rügementi ka need Soome alamad, kes olid Ingerimaal kaua elanud ja omasid seal kinnisvara. Oktoobri lõpus 1919 kutsus Põhja-Ingeri komitee Elfvengreni tagasi rügemendi ülemaks. Elfvengren oli teinud salajase lepingu Vene valgete kindrali Judenitšiga, nõustudes osalema Vene Loodearmee Petrogradi vallutamise operatsioonis. Selle eest sai Elfvengren suure summa raha, mida kutsuti Judenitši miljoniteks. Selle raha eest maksti sõduritele palgad ja hangiti rügemendile ühtne vormiriietus. Vastavalt lepingule Judenitšiga alustas Elfvengren pealetungi 21. oktoobril 1919, hoolimata Soome armee peastaabi keelust. Kiire rünnakuga vallutati Lempaala ja Kuivaisi raudteejaam ning piirkond kuni Vuojärvini. 25. oktoobril aga lõppes laskemoon ja rügement oli sunnitud taganema. Nädala lõpuks suruti väed tagasi Kirjasalosse. Rünnak tekitas kohalikele elanikele lisakannatusi, tuues kaasa 8000 põgeniku voolu Soome piirile. Samuti tegi Elfvengreni koostöö Vene valgetega lõpu aktivistide toetusele ja koostööle Põhja-Ingeri juhtkonnaga. Olukorra parandamiseks tehti novembri keskel ettepanek mobiliseerida kõik 16–45-aastased ingerlased. Samuti arutati võimalusi võtta rügementi vastu ka Soome vabatahtlikke ja moodustada kompanii ka Vene sõduritest.[1]
Vabariigi likvideerimine
[muuda | muuda lähteteksti]Soome loobus 1920. aasta lõpus Tartu rahuga Ingeri vabariigi toetamisest, tunnustades Kirjasalot Nõukogude Venemaa osana. Enamlased lubasid omalt poolt tagada Ingerimaa soomlastele kultuuriautonoomia, mis aga ametlikult ei saanud kunagi teoks. Soome leppe peale otsustas Põhja-Ingeri rügement vallutustest loobuda ja Soome taanduda. 5. detsembril 1920 korraldati Kirjasalos kaotuse puhul leinatseremoonia, mille järel sõdurid ja tsiviilisikud lahkusid Ingerist Soome.[1]
Tagajärjed
[muuda | muuda lähteteksti]Ingerlaste juhtorganisatsioon kasutas sarnaseid strateegiaid teiste Venemaa alt iseseisvuda soovivate maade esindustega: Ingerimaad esitleti Venemaast erineva territooriumina, mille iseseisvusele taotleti rahvusvahelist tunnustust. Vabariigi elanikud kuulutati Ingeri kodanikeks, vaatamata sellele, et see kodakondsus ei tuginenud mingile tõeliselt eksisteerivale juriidilisele alusele, ning üritati moodustada armee, mille abil teostada oma poliitilisi eesmärke. Tulemus oli aga nõrk, sest tänu Petrogradile ei suhtutud rahvusvahelisel tasemel ingerlaste nõuetesse tõsiselt.[1]
On kahtluse alla seatud, kuivõrd Ingeri Ajutine Komitee Ingeri rahvast esindas. See oli mõne tuhande Soome saabunud põgeniku esindusorganisatsioon, mis käsitles vaid väikest osa Ingerimaa soomekeelsest elanikkonnast. Lisaks asutasid komitee isikud, kes olid juba kaua aega eelnevalt olnud seotud Soomega. Ingeri põgenikud saabusid Soome olude sunnil ja rügemendiga liitumise peamiseks motiiviks oli lootus kaitsta oma piiritaguseid külasid ning võidelda neid halvasti kohelnud bolševikega. Suurem osa põgenikest hakkas aga kohe pärast rahu kehtima hakkamist pidama plaane kodukohta tagasi pöördumiseks. Samuti on küsitav, kuivõrd olid tõsiselt võetavad Soomega liitumise plaanid. On arvatud, et pigem tulid need ideed Soomest.[1]