Petro Hrõhorenko

Petro Hrõhorenko
Sünniaeg	16. oktoober 1907
Surmaaeg	21. veebruar 1987 (79-aastaselt)
Amet	dissident

Petro Grõgorovõtš Grõgorenko (ukraina keeles Петро Григорович Григоренко, vene keeles Петр Григорьевич Григоренко Pjotr Grigorjevitš Grigorenko; 16. oktoober 1907 Tauria kubermang, Berdjanski maakond, Borõsivka küla – 21. veebruar 1987 New York) oli ukraina päritolu Nõukogude Liidu sõjaväelane, inimõiguslane ja publitsist.

Biograafia

Sündis talupoja perekonnas Borõsivka külas 16. oktoobril 1907. Tema ema suri tüüfusesse, kui ta oli kolmeaastane. Tema isa võitles Esimese maailmasõja ajal rindel ja oli Ungaris sõjavangilaagris. 1918. aastal lõpetas külakooli ja asub õppima keskkooli Nogaiskis, isa naaseb sõjavangist.

1922. aastal kolis Juzovka linna (nüüd Donetsk), kus lõpetas kutsekool lukksepana ning töötas raudteel.1927 astus komparteisse. 1929-1931 Ukraina komsomoli keskkomitee liige.

1929. aastal lõpetas kiitusega töölisteaduskonna ja astus Harkivi polütehnilisse instituuti. Kolmandal kursusel viidi üle Moskva Sõjaväe Inseneriteaduste Akadeemiasse, mille lõpetas 1934. aastal.

1934–1936 teenis Lääne Erisõjaväeringkonnas (Vitebsk, Valgevene) üksiku inseneripataljoni staabiülemana. Selles ametis juhtis ta oma ülemuste korraldusel kolme õigeusu kiriku hävitamist, kuid loobus sellest tegevusest peagi. Hiljem meenutas ta neid sündmusi sügava kahetsusega. 1936–1937 juhtis 52. üksikut inseneripataljoni Minski kindlustatud rajoonis, 1937 Minski kindlustatud rajooni inseneride ülem.

1937. aastal astus Punaarmee Kindralstaabi Akadeemiasse, mille lõpetas 1939. aastal kiitusega.

1939. aastal teenis Kindralstaabi ohvitserina rindevalituses Halhin Goli juures peetud Jaapani vastu peetud lahingutes ja sai miinipildujarünnakus haavata. Seejärel teenis ta ohvitserina 1. eraldiseisva Punalipuse Kaug-Ida Armee (OKDVA) peakorteris, millest 1940. aastast sai Kaug-Ida rinne. 1942–1943 juhtis 18. üksikut laskurbrigaadi.

Sõja ajal kritiseeris ta kirjas sõbrale Stalini sõjapidamisviise, kirja lugesid Nõukogude julgeolekutöötajad. Sel põhjusel saavutas ta kindralmajori auastme alles 1959. aastal, pärast Stalini isikukultuse hukkamõistmist.

Detsembrist 1943 teenis rindel 10. kaardiväe (2. Balti rinne) staabiülema asetäitjana. Veebruaris 1944 sai ta raskelt haavata ja saadeti ravile. Augustist 1944 8. laskurdiviisi (4. Ukraina rinne) staabiülem, osales lahingutes Karpaatides. Veebruaris1945 ülendati polkovnikuks. Teda autasustati Punalipulise ja Isamaasõja 1. järgu ordeniga. Ta kajastas oma osalemist sõjas autobiograafilises romaanis "Maa alt leiab ainult rotte..." Selles romaanis kritiseerib Grigorenko marssal Georgi Žukovit suurte kaotuste, ebaviisakuse, Nõukogude ohvitseride alusetute hukkamiste ja ajaloolise tõe varjamise pärast.

1945–1961 töötas ta M. V. Frunze nimelises sõjaväeakadeemias: 1945-1950 üldise taktika osakonna vanemõppejõud, 1950-1952 teadusosakonna juhataja asetäitja, 1952-1958 teadusosakonna juhataja, 1958-1961 äsjaloodud sõjalise küberneetika osakonna juhataja. 1959 sai ta kindralmajori auastme. 1949. aastal kaitses kandidaaditöö teemal "Mägedes toimuvate ühendrelvadega pealetungilahingute korraldamise ja läbiviimise omadused" ja sai sõjateaduste kandidaadi kraadi ja seejärel dotsendi kutse. Lisaks sõjateaduse erialastele küsimustele huvitas ta ka ajalugu ja filosoofia. Ta lõpetas kiitusega marksismi-leninismi ülikooli. 1961. aasta augustis lõpetas ta doktoritöö. Tema kaitsmine jäi pooleli, kuna ta vallandati akadeemiast poliitilistel põhjustel.

Ta on 83 sõjaajaloo, -teooria ja -küberneetika alase teose autor. Ta kirjutas Teisest maailmasõjast monograafia "Ajaloolise tõe varjamine – kuritegu rahva vastu" (mida Samizdati väljaannete kommentaatorid kõrgelt kiitsid) ning mitu marksistlik-leninlikust vaatenurgast kirjutatud teost kodanikuõiguste ja rahvusliku võrdõiguslikkuse kohta.

7. septembril 1961 esines Moskva Lenini rajooni parteikonverentsil, nõudes, et dokumentidesse tehtaks parandus, mis oleks suunatud sellele, et likvideerida parteis tingimused, mis aitavad kaasa Hruštšovi isikukultuse tekkimisele. Ta pidas uue partei põhikirja eelnõu arutelul kõne, nõudes kõigi valitud ametnike laialdast vahetumist ja nende piiramatute palkade kaotamist. Kohe pärast seda tegi üks riigi kõrgemaid sõjaväeametnikke ettepaneku Grigorenkolt delegaadimandaat ära võtta. Enamik kohalviibijaid hääletas vastu ja seejärel lõunapausi ajal, üksikute sektsioonide hääletusel (mida NLKP põhikiri ei sätesta), tunnistati Grigorenko mandaat tagaselja kehtetuks. Ta sai parteilise noomituse ja arvati reservi. Kuus kuud hiljem määrati ta Kaug-Itta 5. armee operatiivstaabi ülemaks.

Oktoobrirevolutsiooni aastapäeval 7. novembril 1963 rajas Moskvas puhkusel olles organisatsiooni "Võitlusliit leninismi taassünni eest" (Cоюз борьбы за возрождение ленинизма), kuhu kuulusid tema pojad ja mitu nende sõpra – õpilased ja ohvitserid. Selles osalejad hakkasid levitama valitsusvastaseid lendlehti. Tema kirjutisi hakati avaldama samizdatis. Ta koostas seitse lendlehte, mida levitati Moskvas, Vladimiris, Kalugas ning Leningradi ja Kesk-Aasia oblastis sõjaväelaste seas (mõnda tiraažiga kuni 100 eksemplari). Lendlehtede teemade hulka kuulusid Nõukogude riigi bürokraatlik allakäik, selle karistuspoliitika töötajate suhtes ja toidukriisi põhjused. Lendlehtedes propageeriti "tagasipöördumist leninlike põhimõtete juurde", "bürokraatide ja pättide võimult kõrvaldamist, vabu valimisi, rahva kontrolli võimu üle ja kõigi ametnike, sealhulgas kõrgeimate ametnike asendatavust".

2. veebruaril 1964 arreteeriti ta Habarovskis süüdistatuna kriminaalkoodeksi § 70 (Nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda) alusel ja viidi Lubjankale. Arreteeriti ka tema pojad, kes moodustasid "Liidu" tuumiku. Tema populaarsuse tõttu ei söandanud võimud teda kohtu alla anda. Talle tehti Serbski-nimelise Kohtupsühhiaatria instituudi 4. kinnises eriosakonnas (kuhu pääsesid sisse ainult selle osakonna töötajad) ekspertiis. Komisjon, kuhu kuulusid Moskva juhtivad psühhiaatrid akadeemik A. Snežkevski, Teaduste Akadeemia korrespondentliige G. Morozov, ja mitu professorit, sealhulgas selle eriosakonna juhataja professor D. Lunts, tunnistasid ta 9. aprillil 1964 hulluks ja talle määrati invaliidistaatus (ekspertiisi tulemus: "paranoiline (luuleline) isiksuse areng, millega kaasnevad algava ajuarterioskleroosi tunnused). Seejärel viidi ta Lefortovo vanglasse, kus teda hoiti kuni 14. augustini 1964. 17. juunil 1964 arutas NSV Liidu Ülemkohtu sõjakolleegium tema kohtuasja kinnisel istungil. Temalt võeti ära sõjaväeline auaste ära ja 14. augustil 1964 suunati sundravile Siseministeeriumi eripsühhiaatriahaiglasse Leningradi. Pärast Nikita Hruštšovi võimult kõrvaldamist toimunud uuel NSV Liidu Ülemkohtu sõjakolleegiumi istungil 14. aprillil 1965 otsustati sundravi lõpetada. Ta tunnistati terveks ja vabastati, kuid tema sõjaväelist auastet ei ennistatud. Pärast psühhiaatriahaiglast vabanemist üritas ta tulutult oma kodanikuõigusi taastada. Ta leidis tööd Moskva kaupluses transporditöölisena. Pärast 1968. aastat ei suutnud ta enam üldse tööd leida.

Alates 1966. aasta veebruarist hakkas ta vastuseks oma õigluse otsimise katsetele saama ähvardusi temalt pension ära võtta või ta psühhiaatriahaiglasse ennistada.

Haiglas oli ta tutvunud dissident Vladimir Bukovskiga. See tutvus muutis tema vaateid "Ma olin näinud ainult ühte teed: tagasi Lenini juurde. Ent see oli viga. Meie elus on toimunud pöördumatud muutused, ja keegi ei saa osuteid tagaai keerata 1924. ega isegi 1953. aastasse (...) Nüüd: avalik võitlus seaduste raames meie ühiskonna demokratiseerimise eest (...)" Bukovski tutvustas Grigorenkot Moskva dissidentidele. Neilt hakkas ta saama samizdati, õppis tundma represseeritud rahvaste probleemi ja osales aktiivselt krimmitatarlaste võitluses oma ajaloolisele kodumaale naasmise eest, temast sai nende Krimmi tagasitoomise liikumise mitteametlik juht.

Temast sai aktiivne inimõiguslane. Hoolimata vanusest ja kehvast tervisest kirjutas ta 80 artiklit ja monograafia Скрытая историческая правда и преступления против людей (Varjatud ajalooline tõde ja kuriteod inimeste vastu). Pärast esimest kogemust "Leninismi Taaselustamise Võitluse Liidu" loomisel pettus ta põrandaalustes võitlusmeetodites ning propageeris aktiivset ja avalikku dissidentide tegevust. Ta nõudis Kossõginilt riigi rahvuspoliitika muutmist. Koos kirjanik Kostjoriniga, kes oli olnud Gulagis, astus ta välja krimmitatarlaste kaitseks. Nõudis miitingutel kohtuhoone ees, kus toimusid kinnised poliitilised protsessid, et nendele lubataks vaba juurdepääs. Osales kirjanike Andrei Sinjavski ja Juli Danieli kaitsmisel ning protesteeris teravalt noorte kirjanike Aleksander Ginzburgi, Juri Galanskovi, Aleksei Dobrovolski ja teiste vahistamise vastu.

"Praha kevade" ajal toetas ta demokraatlikke reforme ja kirjutas Tšehhoslovakkia kompartei esimesele sekretärile Alexander Dubčekile isikliku kirja, milles andis talle nõu riigi võimaliku kaitsmise kohta Nõukogude Liidu sissetungi korral. Ta mõistis hukka Varssavi pakti vägede sissetungi kaitses 25. augustil 1968 selle vastu Moskvas Punasel väljakul protestijaid. 14. novembril 1968 korraldas ta mälestusteenistuse kirjanik Aleksei Kosterini, represseeritud rahvaste õiguste kaitsja, matustel Donskoi krematooriumis, see oli üks esimesi opositsioonidemonstratsioone Moskvas. 19. novembril 198 otsisid KGB ohvitserid Grigorenko kodu läbi ja konfiskeerisid Kosterini matustega seotud kirjalikke dokumente.

2. mail 1969 lendas Taškenti, sest ta oli saanud telegrammi, millega teda kutsuti osalema kohtuprotsessil inimõiguslaste üle. Telegramm osutus võltsituks ja 7. mail ta arreteeriti Taškendis. Võimud otsustasid selles kõrvalisemas kohas teha uue ambulatoorse psühhiaatrilise ekspertiisi. Ent kohalikest arstidest koosnev komisjon eesotsas tollase Turkestani sõjaväeringkonna peapsühhiaatri professor Fjodor Detengoffiga otsustas augustis 1969: "Terve ja varem oli terve." Lisatud oli, et tervisliku seisundi tõttu ei ole näidustatud ekspertiis psühhiaatriahaiglas. 21. oktoobril 1969 viidi sellegipoolest üle Serbski-nimelisse instituuti, kus ta 19. novembril 1969 tunnistati psühhiaatrilise ekspertiisiga jälle süüdimatuks. 4. detsembril viidi ta tagasi Usbekistani NSV eeluurimisvanglasse. Seejärel viidi ta Kuibõševi oblasti eeluurimisvanlgasse ja seejärel Moskva Butõrka vanglasse. Maist 1970 kuni septembrini 1973 hoiti teda siseministeeriumi Tšernjahovski eripsühhiaatriahaiglas, seejärel kuni maini 1974 Troitskoje külas asuvas 5. Moskva linna psühhiaatriahaiglas. Tšernjahhovski psühhiaatriahaiglas viibides hakkas ta kirjutama oma memuaare, kuid haigla administratsioon konfiskeeris kõik tema kirjutatu ja põletas need ära.

Tema arreteerimise hetkest alates algas nii NSV Liidus, kui ka välismaal aktiivne kampaania tema vabastamiseks. Krimmitatarlased piketeerisid Taškendi vangla ees. Tema kaitseks koguti sadu allkirju. Andrei Sahharovi inimõiguste aktivism algas tema kõnega Grigorenko kaitseks. USA president Richard Nixonile saadetud telegrammis palus Aleksandr Solženitsõn tal esitada Nõukogude valitsusele petitsioon Grigorenko vabastamiseks. Pärast seda, kui Vladimir Bukovski lekitas 1971. aastal läände mitmete NSV Liidus psühhiaatria poliitiliste kuritarvituste ohvriks langenud dissidentide, sealhulgas Grigorenko oma, meditsiinilised andmed, hakkas rahvusvaheline meditsiiniringkond avaldama survet Nõukogude psühhiaatritele. 1973. aastal avaldati läänes Grigorenko ajakirjanduslike tööde kogumik „Hullumeelse mõtted“, mis sisaldas ka tema vanglapäevikuid; samal aastal tehti Inglismaal selle raamatu põhjal film.

Laialdase rahvusvahelise protestikampaania surve all otsustas psühhiaatriline komisjon 14. mail 1974 tema sundravi lõpetada. 26. juunil 1974 (USA presidendi Nixoni 27. juunil 1974 alanud NSV Liidu visiidi eelõhtul) vabastati ta sundravilt. Ta naasis Moskvasse ja jätkas inimõiguste-alast tegevust.

1976. aastal sai temast dissidentliku inimõigusteorganisatsiooni Moskva Helsingi grupi asutajaliige. Veebruarist novembrini 1977 oli ta Moskva Helsingi grupi mitteametlik juht. 1977. aasta jaanuaris oli ta üks Moskva Helsingi grupi töökomisjoni loomise initsiaatoreid, mis uuris psühhiaatria kasutamist poliitilistel eesmärkidel N Liidus. Ta osales enamiku Moskva Helsingi grupi 1976–1977. aastal välja antud dokumentide koostamisel ja allkirjastas need. Moskva Helsingi grupi koosolekuid peeti Grigorenko korteris; ta võttis vastu kodanikke, kes pöördusid Moskva Helsingi grupi poole inimõiguste rikkumiste pärast. 1975. aastal sundis KGB tema poja läände emigreeruma.

1977. aasta novembris (ilma emigreerumissoovita) lahkus ta koos oma abikaasa Zinaidaga Nõukogude võimude ametlikul loal vajalikule operatsioonile USAsse. Operatsioon toimus San Barnabase haiglas. 13. veebruaril 1978 võeti temalt NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Leonid Brežnevi allkirjastatud Ülemnõukogu määrusega Nõukogude kodakondsus (ja seega ka õigus NSV Liitu naasta). Ta sai poliitilise varjupaiga Ameerika Ühendriikides.

Ta jätkas osalemist inimõigustealases tegevuses, tegi arvukalt reise ja pidas inimõiguste kaitseks kõnesid ning osales pressikonverentsidel, mis said arvukalt vastukaja erinevate maade meedias. Lõpuks hülgas ta oma kommunistlikud vaated ning sai USA Ukraina kogukonna liikmeks ja õigeusklikuks. Ta oli Ukraina Helsingi Grupi välisesimees. Ta keeldus professori ametikohast USA West Pointi sõjaväeakadeemias: "Olen sellele riigile tänulik peavarju ja operatsiooni läbiviimise eest. Aga Venemaa muld on mu verega immutatud, meie riigid on tülis ja ma ei saa oma sõjalisi kogemusi ja teadmisi potentsiaalse vaenlase armeele üle anda."

Ameerikas viibides esitas ta Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni (APA) juhtkonnale kirjaliku avalduse, milles taotles oma vaimse seisundi uurimist. Tema tundidepikkune läbivaatus, sealhulgas arstide küsimused ja vastused, salvestati videole; autoriteetsed USA psühhiaatrid ei leidnud tal mingeid vaimuhaiguse märke. Läbivaatust juhtinud psühhiaatriaprofessor Walter Reich märkis: "Leidsime mehe, kes sarnanes Nõukogude kohtuekspertiisi aruannetes olevale kirjeldusele sama täpselt, kui elav inimene tema karikatuurile. Nõukogude diagnostikud moonutasid kõiki tema näojooni. Seal, kus nemad leidsid obsessiivseid mõtteid, nägime meie püsivust. Seal, kus nemad nägid luulusid, leidsime meie tervet mõistust. Seal, kus nad tajusid hoolimatust, leidsime meie selget järjepidevust. Ja seal, kus nad diagnoosisid patoloogiat, kohtasime meie vaimset tervist."

Ta suri 21. veebruaril 1987 insuldi tagajärjel New Yorgis ja maeti New Yorgi lähedale Ukraina kalmistule koos täielike ohvitseri auavaldustega. Matusel osales rohkelt inimesi, kes oli kohale sõitnud erinevatest kohtadest üle USA ja isegi Euroopast.

Aastatel 1991–1992 Leningradis (Peterburis) läbi viidud ametlik postuumse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi käigus kinnitati nõukogudeaegsete ekspertiiside tõendite puudumist ja tema aastatepikkuse "ravi" alusetust psühhiaatriahaiglates ning ta kuulutati vaimselt terveks.

1993. aastal ennistati talle Venemaa presidendi Boriss Jeltsini määrusega postuumselt kindralmajori auaste.

17. oktoobril 1997 autasustas Ukraina president Leonid Kutšma teda postuumselt "Vapruse ordeni" esimese järguga – "julguse ja eneseohverduse eest, osalemise eest inimõiguste liikumises". Kiievis on tema järgi nimetatud puiestee, Krimmis mitu tänavat, Lvivis väljak ja Harkivis puiestee.

17. mail 1999 avati Krimmi tatarlaste partei algatusel Simferoopoli kesklinnas Sovetskaja väljakul kindral Grigorenko monument ilma linnavõimude loata. 16. oktoobril 2003 avati Sakis mälestustahvel majal, kus Grigorenko puhkas. Monumendi staatus legitimeeriti hiljem, 2004. aastal otsustas Simferopol linnavolikogu ümber nimetada büstiga ümbritsetud ala Grigorenko väljakuks. Monument kõrvaldati mais 2024 Vene okupatsioonivõimude korraldusel.

Teosed

• "Скрытая историческая правда и преступления против людей" ("Varjatud ajalooline tõde ja kuriteod inimeste vastu"; monograafia)
• 1973 "Мысли сумасшедшего" ("Hullumeelse mõtted"; artiklid)
• 1977 artiklite kogumik
• 1977 "Наши будни, или рассказ о том, как фабрикуются уголовные дела на советских граждан, выступающих в защиту прав человека" ("Meie argipäev ehk jutustus sellest, kuidas fabritseeritakse kriminaalasju inimõiguste eest välja astuvate Nõukogude kodanike kohta")
• 1981 "В подполье можно встретить только крыс" ("Põranda all võib kohata ainult rotte"; memuaarid; New Yorgis)