Psühhopaatia

Allikas: Vikipeedia

Psühhopaatia (kreeka keeles ψυχή psychḗ, 'hing' ja πάθος páthos, 'kannatus') on ühiskonnavaenulik isiksusehäire, mis avaldub kaastunde ja hirmu tundmise võime puudumises. Psühhopaatia on nartsissistliku isiksushäire raskekujuline vorm, mille tunnuseks on julmus, südametus ja empaatiavõime puudumine. Isiksusehäire võib väljenduda riskantses käitumises ja agressiivsuses. Psühhopaat peab oma taju kõrgemaks tegelikkuseks. Rahvakeeles nimetatakse niisuguseid "poolhulludeks". "Psühhopaatia" puudub Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni loendist.[1]

Psühhopaatia on südametunnistuse või empaatia puudumine ehk võimetus mõista teiste inimeste soove ja kannatusi ning austada nende vaba tahet. Psühhopaadil on kalduvus ületähtsustada isiklikke soove ning maailma sündmusi tajuda hea ja kurja omavahelise võitlusena. Kuna eesmärk pühitseb abinõu, on teised inimesed vaid vahendiks eesmärkide täitmisel.[2]

Erinevate uuringute kohaselt on maailmas inimestest 4–6% psühhopaate-sotsiopaate.[3]

Briti Columbia Ülikooli emeriitprofessor Robert D. Hare on välja töötanud PCL (Psychopathy Checklist) isiksuseomaduste testi, mis peaks kindlaks määrama isiksuse psühhopaatilise kalduvusastme. Testi kasutavad USA kohtud surmanuhtluse määramisel.

Robert Hare kirjeldab psühhopaate kui liigisisest kiskjat, kes kasutab sarmi, manipulatsiooni, meelitamist, seksi ja vägivalda, et kontrollida teisi ning rahuldada oma isekaid vajadusi. Südametunnistuse ja empaatia puudumine paneb neid tegema seda, mida nad tahavad, rikkudes ühiskondlike norme ja ootusi ilma süütunde ja kahetsuseta. Neil puuduvad omadused, et elada ühiskondlikus harmoonias, sest eelistavad kasutada varjatult vaimset (psühholoogilist) vägivalda.[2] Varjates ümbritsevatele oma olemust võivad nad olla väga meeldivalt käituvad koolikiusajad, juhid, spioonid, sarimõrvarid, pühakud, (eks)vangid.

Robert Hare järgi on psühhopaat sarmikas nagu George Clooney, valelik nagu Pinocchio, aferist nagu Rasputin, võimuahne ja enesekindel nagu Jossif Stalin, mõjutaja ja inimestega manipuleerija nagu Adolf Hitler ja truudusetu nagu Giacomo Casanova.[4]

Psühhopaatide äratundmiseks pakutakse põhitunnuseid:

  1. Pealiskaudne sarmikus ja meeldiv kõneoskus.
  2. Kõrgendatud enesehinnang, ületähtsustatud ettekujutus enda olulisusest.
  3. Patoloogiline valetamine ja demagoogia. Nad on väga loomulikud valetajad. Peaavad end võimekamateks, kui nad tegelikult on.
  4. Inimestega manipuleerimine ja kontrollivajadus. Teisi üritatakse panna tegema asju, mida need muidu ei teeks.
  5. Süütunde puudumine. Võimetus tunda süüd ja kahetsust, võib süüdistada hoopis ohvrit.
  6. Tunnete teesklemine.
  7. Empaatiavõime puudumine. Tihti puudub võime suheteks.
  8. Võimetus vastutada enda tegude eest.
  9. Emotsionaalne külmus. Surm, vigastused, tapmised, jätavad psühhopaadi emotsioonituks.
  10. Ebarealistlikud eesmärgid. Saavutamatud, sest põhinevad oma võimete ülehindamisel.
  11. Parasiitlik eluviis. Soovivad elada teiste arvel – emotsionaalselt, füüsiliselt, majanduslikult.[3]

Kui neile tunnustele lisandub veel võimuiha on (Andres Lindmäe arvates) tegu sotsiopaatiaga.

Kevin Wilsoni (Dalhousie Ülikool Kanadas) sõnul on psühhopaatidel hästi väljaarenenud oskus leida inimrühmast üles just need kõige haavatavamad isikud. Kiskja keskendub ka kõige kergemini kättesaadavale saakloomale. Kevin Wilsoni arvates on psühhopaatia seotud teatavat laadi röövloomaliku mälutüübiga.[5]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon Sotsiaalministeeriumi veebisaidil
  2. 2,0 2,1 Psühhopaatia vaimsed põhjused (www.visioonid.ee)
  3. 3,0 3,1 Andres Lindmäe. Isehakanud eliit ehk poliitikute psühhopatoloogia ehk kuninga uued rõivad terviseportaal.com veebruar 2014
  4. Kuidas psühhopaadid maailma majanduse põhja lasid www.maaja.ee
  5. Priit Ennet. "Kuidas psühhopaat ohvri leiab" Horisont, 29. november 2008.